METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK lugudesari Eesti metsast ning selle vankumatust olulisusest. Antud juhul kuulame proviisor Ain Raali, kes on üks käbedamaid käsi puude ning ühiskonna keeruliste ja lihtsate suhete alal. Raal tutvustab puudega seotud mütoloogiaid.
Meie esivanemad on läbi aegade lootnud puudes näha midagi endaga sarnast. Vanarahvas uskus iga üksikut puud inimlikku tundeelu elavat. Puul oli oma haldjas, kes ei surnud koos puuga, vaid otsis enesele uue asupaiga mõnes noores puus. Arvati, et kui puust tuleb vahust vedelikku, siis ta oksendab; mahla pidas vanarahvas puu vereks.
Inimpuud
Veel üks läbinisti inimlik omadus kanti puudele üle – usuti, et puud oskavad rääkida. Kõnelejateks on õigupoolest puudes endale asupaiga leidnud haldjad. Kui mitte just alati, siis igatahes jaaniööl pidid puud nagu loomadki rääkima. Nende kõne mõistmiseks tulevat ära süüa ussikuninga hari.
Imestada pole siis sellegi üle, et puud oskavad niisugust tühist asja nagu kõndimine. Kohavahetuse esmapõhjusteks arvati kasinat ohverdamist ja inimesepoolset lugupidamatust. Rännuteel olevaid puid peeti täiesti inimesesarnasteks, nad kandnud nimesidki – Mai, Maie, Riinu, Anni vm. Puudele nimepanek näitab vahest kõige kujukamalt, kui kaugele puude ja inimeste võrdsustamise vahel mindi.
“Tüüpiliselt totemistlik on kujutelm n-ö inimpuudest; neist kes kord puuna, kord inimesena ringi rändavad, üksteisega juttu ajavad, pastlapaelu seovad jne. Tootemirahvad usuvad, et kui inimene kohtab unenäos mõnda looma, kes muutub inimeseks (või ka vastupidi), siis on ta kokku saanud isikliku tootemiga,” kirjutab Argo Moor.
Väliskujult annavad inimpuu mõõdu välja näiteks üks Saaremaa tuntumaid põlispuid Täri pärn, Tartumaal kasvav Pähnimäe hiiepuu ning ka õige mitu teist puud.
Kui palju ka vormilt ning päritolult erinevaid muistendeid ja rahvapärimusi lugeda, moraal on neis üks: metsa ja puudega tuleb arvestada nagu kaasinimesega. Ikka tuleb neilt millegi saamiseks ise midagi vastu anda. Mets oli koht, kust võis palju saada, aga ka paljust ilma jääda.
Puu ei samastu mitte üksnes ühe isikuga, vaid mõnikord kogu pere või taluga. Küllap on unenäoendedki alguse saanud ilmsi toimunu tähelepanemisest. Pole harvad juhtumid, mil inimese oma puu või põõsas hakkab põdema koos inimesega või lakkab elamast samal ajal kui inimene.
Põhimõte “kuidas puul, nõnda inimesel” väljendub kujunõiduseski, mis eesti pärimuses on sagedamini seotud puudega kui õlgedest või leivasisust tehtud kujudega. Vihamehe puukuju haavamine või tulistamine põhjustas uskumuse järgi tolle surma.
Inimesega seob puid terve hulk rahvusvaheliselt tuntud vanasõnu ja kõnekäände.
Puud tuntakse viljast. See Piiblist pärinev lause on levinud ka Eestis, originaalkuju on selline: “Kas tunnistage puu heaks ja ta vili heaks, või tunnistage puu halvaks ja ta vili halvaks. Sest puud tuntakse tema viljast.” Hiljem on William Shakespeare andnud oma teoses “Kuningas Henry IV” sellele lausele pisut teise kuju: “Kui puud tuntakse viljast ja vilja järgi puud, võin kindlalt väita, et ka Falsaffil on oma voorus.” Mõeldakse seda, et inimest ei tohiks hinnata mitte esmamulje või välimuse põhjal, vaid arvesse tuleb võtta tema tegusid ja saavutusi.
Puude tähendusi
Ürgajal sümboliseeris puuoks pühasid puid. Puu tähtsus sõltus ka tema liigist, kusjuures eriti olulised olid ravimiteks tarvitatavad puud.
*
Mesopotaamias oli puu elu sümbol, Sumeri ja Akkadi pärimustes vesteldakse jumala aias sirguvast puust, kes annab elu. Astraalsümboolikas väljendavad maailmapuu oksad seitset taevast ja taevakeha. Paljudel jumalatel arvatakse olevat oma puu, näiteks on viljakuse- ja taimestikujumala Tammuzi puu võitu sümboliseeriv, meilgi kasvav paju.
*
Maiade hulgas austati maisipidustustel loojat jumalat Hun Hun Hunahput. Tema vastutusel oli aailma teljeks peetav Kosmiline Puu, kelle roheline värvus sümboliseerib viljakust.
*
Egiptuse mütoloogias sümboliseerib puu allilma, maapealset ilma ja taevast ühendavat müütilist telge. Uues riigis tunti Hathori puud, kes olevat kasvanud taevas tähtede keskel ning kelle võras elanud seitse tamburiini ja sistrumit mänginud ning inimestele tulevikku ennustanud Hathorit. Išedi puu on aga müütiline ürgkünkale kasvanud puu. Haigur Benu kui üks päikesejumala ilmumisvorme punus selle puu okstele oma pesa, kusjuures tema pühaks puuks peetakse samuti paju, kelle okstest ta oma pesa valmistas.
*
Kaananis (hilisem Palestiina) tunti viljakusejumalat Ašerat sümboliseerivat puust viljakusetulpa (ašera), mis tavaliselt paiknes künkal ja mille juures sooritati viljakusriitusi. Arvatavasti on puutulp lähtunud viljapuust kui viljakuse sümbolist. Seeder sümboliseeris tugevust, suurust ja väärikust.
*
Iisraelis sümboliseerib puu inimest ja rahvast, õitsev ja viljakandev puu inimest, keda jumal on õnnistanud, kuivav puu aga inimest, kellest jumal on ära pööranud. Puust redel tähistab maise ja taevase ehk inimese ja jumala vahelist ühendust. Juudi kultuuris tuntakse paradiisiaias kasvavat elupuud – see tuleneb Mesopotaamia mütoloogiast ja sümboliseerib surematust.
*
Anatoolias on pukspuu loodus- ja viljakusjumalanna Kybele atribuudina surematuse sümbol.
*
Vanad kreeklased pidasid puud elupuu ja maailmatelje sümboliks. Igal jumalal oli atribuudiks puu, näiteks oli tamm nii Zeusi kui Artemise puu. Eebenipuud peeti tema musta värvi tõttu allilmajumala Plutoni atribuudiks. Jalakas sümboliseeris oma pikaealisuse ja tugeva puidu tõttu surematust. Lepp oli kevade sümbol ja tulepidustustel Paani atribuut. Õlipuuoks tähendas kaubandust, rahu, elu, inimese saatust ja ausust. Sarapuu kui Hermese kepp sai rahvastevahelise rahumeelse suhtlemise sümboliks. Viinapuu – Dionysuse ja Apolloni atribuut – seostus seksuaalsuse, sigivuse ja ekstaasiga. Õunapuu sümboliseeris surematust ja tervist, õun ise armastust.
*
Vana-Roomas võeti kasutusele mõiste axis mundi, mis tähendab maailmatelge kui maailma sümboolset keskpunkti, ja seda kujutati enamasti puuna. Puu oli üldjuhul metsajumala Silvanuse atribuudiks.
*
Keldid austasid pühade puudena tamme, pööki, sarapuud, saart, jugapuud ja astelpõõsast, gaelid pihlakat. Iiri keltide hulgas levis pärimus ilmapuust (crann bethad). Algpuu juured ulatusid maapõue ning latv küündis taevasse.
*
Germaanlastel seostusid puud hiitega. Müütilisest maailmapuu oli Yggdrasilis – hiiglaslik igihaljas saarepuu. Väljaspool Vlhallat kasvab Laradi puu, mille lehti ja oksi sööb kits Heidrun.
*
Hindudele sümboliseerib puu samuti maailma: tema juured on allilma, tüvi maapealse ilma ja võra taeva võrdkuju. Meru mäel ohvrisambana kasvav puu toetab taevast ning on maailma keskpunkt. Maailmapuu juures kasvab põlev põõsas – tulejumal Agni sümbol. Koos tosina päikesega kujutatud puu sümboliseerib aastat. Puu põletamisel saadav tuhk on loobumise märk; šivaismi tunnistajad joonistavad sellega endale laubamärgi.
*
Budismis puud üldise sümbolina ei tunta, bambus märgib aga vaimse arengu astmeid.
*
Hiinlastele on bambus pikaealisuse, talve ja lastearmastuse võrdkuju, ühtlasi kujutatakse bambusena idakaart kehastavat elupuud (Miao). Maailmapuu lehed on raamatu kui õpetuse ja harituse sümbolid. Puu on ühtaegu üks viiest elemendist, mida iseloomustavad sinine ja roheline värv. Paarikaupa harunevate okstega puu sümboliseerib vastandpaaride ühtsust ja armastajaid, ühe oksapaariga puu kehastab yin’i ja yang’i ühtsust. Puujuure juures olev päike sümboliseerib pimedust. Ploomipuu (hiinlased armastavad ploomiveini!) on pikaealisuse, talve, ilu, puhtuse ja erakluse võrdkuju; valmimata ploom kehastab õpilast, talvel õitsev ploomipuu tugevust ja võitu. Pirnipuu on pikaealisuse, õigluse, õiguse ja hea valitsemise sümbol. Mooruspuu on üks elupuudest, mille maagiline vägi on suunatud pimedusjõudude vastu; ühtlasi kujutab ta tõusvat päikest, hoolsust ja lastearmastust.
*
Islami kultuuris arvatakse, et maailmapuu lehtedele on kirjutatud kõigi inimeste nimed. Niipea kui Allah mõne lehe murrab, astub tegevusse surmaingel Israfil. Taevapuu (Tuba, Taba, Sidra) on paradiisi keskpunkt, tema juurest voolab välja neli jõge – vee-, piima-, mee- ja veinijõgi. Zaqqumi puu teravate okste ja karvaste viljadega toidetakse pärast kohtupidamist patuseid ja kurjategijaid, toit paisub sööja kõhus ja tekitab talle põrgupiinu. Headele inimestele seevastu pakub paradiisipuu varju leitsaku eest ja annab magusaid vilju. Õnnepuud kujutatakse juurtega ülespoole istutatuna, sest sedaviisi ulatuvad tema viljadega oksad maa peale.
*
Kristluses tähendab elav puu inimest, elu ja kasvamist, kuivanud puu aga surma. Piiblis võrreldakse inimest ja tema tegusid sageli puu ja selle viljadega. Seeder sümboliseerib kogu kristlust. Apelsinipuu on kõlbelise puhtuse ja vooruslikkuse võrdkujuna Neitsi Maarja atribuut. Jalaka jõuline kasvamine ja mitmesse suunda sirguvad tugevad oksad sümboliseerivad jõudu, mida usklikud saavad piiblist. Mandlipuu on jumaliku heakskiidu ning soosingu sümbol, sest just mandlipuu õite ja küpsete mandlitega andis jumal teada, keda ta oma preestriteks soovib.
*
Nüüdisaegses sümboolikas, mille juured ulatuvad varakeskaega, puul keskset tähendust ei ole, kuid sümboli tähendus on mitmel puuliigil. Näiteks kuusk kui igihaljas puu sümboliseerib igavest elu kestvust, mõisnike eeskujul hakati seda ka Eestis jõulupuuna tuppa tooma. Koos männioksaga iseloomustas kuuseoks ka näiteks Eesti NSV vapil meie loodust. Puidust sammast tõlgendatakse tänapäeval esmajoones püsivuse ja hierarhia tunnusena.
Teadusmeditsiin
Nüüdisajal kasutatakse ravimite allikana rohkem kui 2000 puuliiki. Teadusmeditsiinile on puudest enim andnud kiinapuud (Cinchona), kellest saadavad malaariavastased ravimid on mõjutanud kogu meie planeedi geopoliitikat, sealjuures koloniaalpoliitikat. Tõsi, kiinapuuga oskasid malaariat ravida juba Quechua indiaanlased, kuid eurooplasteni ja hiljem teadusmeditsiini jõudis kiinapuu 16. sajandil Hispaania konkistadooride vahendusel. Ka aspiriini kui ravimi sünnil on oluline osa puudel, sest eks ole ju paju aspiriini vanaisa. Nüüdisajal on maailmas ülipopulaarsed hõlmikpuust (Gingko biloba L.) valmistatud preparaadid, mille kohta võib öelda naljaga pooleks: see on ainus ravimtaim, kes aitab lolluse vastu. Mikroobivastase toime poolest tuntakse ammu ja kasutatakse laialt eukalüpte (Ecualyptus) ning Austraaliale iseloomulikku teepuud ehk teemelaleukat (Melauleuca alternifolia (Maiden et Betche) Cheel). Jugapuud (Taxus) on aluseks vähiravimite valmistamisele, aidsikastanseemik (Castanospermum australe A. Cunn. ex Mudie) aga on tähelepanu pälvinud võimaliku HI-viiruse vastase toime poolest.
Euroopas on taimsetele ravimitele sätestatud sellekohased direktiivid (2001/83/EC, 2004/24/EC), kus öeldakse, mis alustel on tegemist tõenduspõhise ehk bibliograafilise ravimi ja mis alustel traditsioonilise taimse ravimiga. Viimased peavad vastama kindlatele tingimustele, muu hulgas on nõue, et kõnealust ravimit või vastavat toodet peab olema meditsiiniliselt kasutatud vähemalt 30 aasta jooksul, sealhulgas vähemalt 15 aastat Euroopa Ühenduse maades. Seevastu tõenduspõhised ravimid peavad olema läbinud nüüdisaegsetele nõuetele vastava ja piisava katsealuste arvuga kliinilised uuringud ehk teisisõnu inimkatsed. Katseloomadel saadud tulemusi tänapäeval toime osas otsustava tähtsusega argumentideks ei loeta, neid arvestatakse pigem ravimi võimalikule ohtlikkusele viitavate faktidena.
Kui rakendada eespool kirjeldatud vaatenurka, siis peale pajukoorepreparaatide tõenduspõhiseid taimseid ravimeid neist seni valmistatud ei olegi ning nende tarvitamine põhineb traditsioonilisel kasutamisel.
Ain Raal
Ain Raal (sündinud 16. juulil 1961 Tartus) on proviisor, dotsent, ravimtaimede uurija, publitsist.
Lõpetanud 1979 Tartu 5. Keskkooli ja 1984 Tartu Ülikooli farmaatsiaosakonna proviisorina.
Töötab TÜ farmaatsia instituudis farmakognoosiadotsendina. 1989 kaitses farmaatsiakandidaadi kraadi (Ph.D.) lõhnava kummeli farmakognostilise uurimise alal. Avaldanud rea raamatuid peamiselt ravimtaimedest ning sadu teaduslikke, populaarteaduslikke ning muid kirjutisi.
Teoseid:
“Taimedes talletuv tervis”. Tallinn: Valgus, 2003.
“Tervist ja vürtsi maailma maitsetaimedest”. Tallinn: Valgus, 2005.
“Farmakognoosia: õpik kõrgkoolidele”. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010.
“Maailma ravimtaimede entsüklopeedia”. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2010.
“Seitse tervendavat puud: kadakas, tamm, kask, pihlakas, mänd, pärn ja paju”. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012.
Toimetus soovitab:
Kui RMK ja KesKus’i rubriigist huvi tekkis, soovitame tulisoojalt ja kindlasti haarata ligi Ain Raali raamat “Seitse tervendavat puud”
