LINASEEMNEJAAMA TÕLGENDUSVÕIMALUSI: Eesti kagunurgas, Mooste alevikus on rikas kultuurikiht. Siin kohtab idülli ja groteski, tööstust ja põllumajandust, rahvakultuuri ja nüüdisaegset kunsti. Evelyn Grzinich kirjeldab kunstnike nomaad-organisatsiooni.
2001. aastast tegutseb asulas rahvusvaheline kunstikeskus MoKS, kes koostöös Läti kunstnike organisatsiooniga Totaldobže avab 2. juulil Mooste katsejaama linaseemnejaamas eri kunstivaldkondi siduva nüüdisaegse kunsti näituse „OMEGA 3“. Näitusel osaleb 26 kunstnikku Eestist, Lätist, Soomest, USA-st, Kanadast ja Inglismaalt.
Linaseemnejaama akustika
Näituse kontseptsioon on üles ehitatud linaseemnejaama ümber. See 1970-ndatel valminud hoone on kui monument ajale, sotsiaalsetele ja tehnilistele arengutele. Mitmekorruseline ehitis on täis erineva pikkuse ja suurusega tuulutustorusid ja tsentrifuuge, filtreerimismasinaid ja mootoreid. Nii visuaalselt kui ka kõlaliselt muljetavaldav masinavärk paistab hüljatuna, aga on täiesti töökorras ja seda kasutab igapäevaselt linaseemnekasvatusega tegelev Linaagro OÜ. Ettevõtte juht Kalju Paalman on pühendanud oma elu õlilina uurimisele ja katsetele. Lisaks linale on ta uurinud ja kasvatanud Moostes ka teisi õli- ja kiutaimi, nagu näiteks tööstuslikku kanepit ja põldtuderit. Nendesamade ja veel mõne teise taime ja umbrohu seemnete eraldamiseks ehitatud massiivne masinavärk on läbi aastate äratanud MoKS-i väisanud loovisikute tähelepanu.
Seega tundus väga loomulikuna, kui 2015. aasta sügisel tegi Totaldobže initsiaator Kaspars Lielgalvis MoKS-i eestvedajale Evelyn Grzinichile ettepaneku korraldada linaseemnejaamas üks suuremat sorti näitus ja kontsert. Helikunstnik ja MoKS-i koordinaator John Grzinich oli juba varem avastanud jaama akustikat ja kõmistanud selles leiduval masinavärgil koos teiste helikunstnikega. Nii lõidki kolm kunstnikku-organisaatorit käed ja otsustati avada tehast enamgi, kutsuda MoKS-i resideerima ja linaseemnejaama töötama kunstnikke ja heliloojaid, mõtestada paiga füüsilist ja mittemateriaalset ruumi ning teha see laiemale avalikkusele kogetavaks näitusena.
Läti-Eesti toru
Mõlemad osapooled kutsusid projektis kaasa lööma peamiselt neid kunstnikke, kellega neil oli varasem koostöökogemus. Totaldobže ja MoKS on küll mõlemad kunstnike korraldatavad organisatsioonid – paljuski sarnased, aga paljuski erinevad.
MoKS-i eesmärk on resideerimisvõimaluse pakkumine loovisikutele olenemata rahvusest ja vanusest. 2001. aastast Mooste mõisa endises valitsejamajas pesitsev kunstikeskus sisaldab endas nelja ateljeekorterit külaliskunstnikele, ühisruumi avalike sündmuste tarvis ja töötubasid. Paralleelselt külaliskunstnike võõrustamisega tegeletakse veel kultuurisündmuste, kunstinäituste, loengute ja õpitubade korraldamisega piirkonna koolides.
Totaldobže algatasid 2009. aastal samuti kunstnikud, kes lõid endisesse VEF-i tehasesse Riias ühise tegevuspinnase eri valdkondade loovisikutele. Nüüdisaegse kunsti, muusika, tantsu ja kirjandusega tegelejad on oodatud looma ja esitama oma töid neile, kes on huvitatud mitte ainult valmis kunstitoodangust, vaid ka nüüdisaegsest kunstiloomeprotsessist. 2014. aastal lahkus Totaldobže kunstikeskus oma sünnipaigast endisest VEF-i tehasest ja jätkab nüüd tegevustega teistes paikades, arendades uusi koostöid mitte ainult Riias, vaid ka väljaspool Lätit.
Sellest johtuvalt sai nomaad-organisatsiooni pesitsuspaigaks 2015. aasta novembrist 2016. aasta märtsini Mooste, kus Kaspars Lielgalvis „OMEGA3“ näitust haus ja ette valmistas. Seejärel hakkas riburadapidi Moostesse resideerima tulema teisigi kunstnikke. Kes väisas tegevuspaika pisteliselt, kes viibis kohapeal püsivamalt, kes valmistas teost näitusele kaugtöö vormis või kombineeris kõike kolme tegevusviisi.
Oomega-3, mida me ise ei sünteesi
Näituse initsiaatori Kaspars Lielgalvise sõnul on väljapaneku kontseptsioon üles ehitatud seemnesorteerimisjaama ümber. Ja seega on palju ideeliine, millest kunstnikud võisid tööde arendamisel kinni haarata. Olgu selleks hoone enda füüsilised omadused, selles paiknevad masinad ja torusüsteemid, ruum kui selline. Hoone ei ole aga puhas leht, see on seotud teatud ajaloolise kontekstiga.
Tegemist on funktsionaalse ehitisega, mis on rajatud seemnete eraldamiseks sõkaldest, see on pärand industriaalpõllumajanduse hiilgeajast. Selline maaviljelusviis on oma aja ära elanud, üha rohkem on tekkimas alternatiivseid jätkusuutlikumaid põllumajandusüsteeme, mis samas elavad industriaalpõllumajanduse pärandiga ning kohandavad ja taaskasutavad selle jäänukeid. Tehast on käimas hoidnud inimesed oma lugude ja suhetega. Näitusele nime andnud rasvhapet oomega-3-e leidub aga rohkesti linaseemnetes ja just neid seemneid on tehases peamiselt sorteeritud. Oomega-3-rasvhapped on inimorganismile vajalikud erinevate bioloogiliselt aktiivsete ühendite loomiseks.
Asendamatuteks nimetatakse neid seetõttu, et organism vajab neid, kuid ei suuda neid ise sünteesida ja seega peame neid saama igapäevasest toidust. Rafineeritud ja ühekülgsest toidust ei saa meie keha oomega-3-e aga piisavalt ja sellest tasakaalutusest on tingitud mitmed n-ö hea elu haigused. Seega on tegemist väga mitmekihilise ja mitmeid tõlgendusvõimalusi pakkuva näitusega, mida saab kogeda vaid selles agraarindustriaaltemplis Moostes.
said
Mooste inimesed
Näitusel osalevad kunstnikud, muusikud, koreograafid ja poeedid, kes otsisid ja arendasid ülaltoodud ideid, on Epp Kubu (EE), Tuulikki Bartosik (EE), Aija Bley (LV), Inga Erdmane (LV), Emma Vilina Fält (FI), Villem Jahu (EE), Voldemars Johansons (LV), John Grzinich (EE), Pinksy (GLO), Daiga Kruze (LV), Anda Lace (LV), Kaspars Lielgalvis (LV), Johanna Lonka (FI), Reinis Nalivaiko (LV), Vanessa Massera (UK), Seth Nehil (US), Amanda Priebe (CAN), Laura Prikule (LV), Kelly Rauer (US), Edd Schouten (NL), Taavi Suisalu (EE), Timo Toots (EE), Ilze Vanaga (LV), Eva Vévere (LV), Krisjanis Zelgis (LV), Simon Whetham (UK).
Näituse pidulik avamine toimus 2. juulil 2016 kontserdi, performance’ite ning kuraatorituuriga.
