TÄHELEPANU! TARTU! Kuidas näidata kunstiajaloos kahe sajandi jooksul toimunud muutusi vähem kui 100 kunstiteosega? Just sellise ülesandega püüab hakkama saada näitus Tartu Kunstimuuseumis „Jõgi voolab siit läbi. Peatükke Tartu kunstiloost“, mida saab vaadata oktoobri lõpuni. Näituse kuraator on Tiiu Talvistu.

Enamasti näitavad kunstimuuseumid ülevaatlikke kunstiklassika ekspositsioone oma püsiväljapanekutes ning need kestavad mitu aastat. Selline väljapanek eeldab, et on olemas piisavalt ruumi vahelduvate näituste korraldamiseks, et meelitada publikut muuseumi tagasi pöörduma.

Tartus paisuv kunstikogu

Tartu Kunstimuuseumi püsiväljapanekute ajalugu sai alguse 1988. aastal, kui Poola restauraatorite vastselt renoveeritud viltuses majas Raekoja platsil avati kahel korrusel näitus „Tartu kunst“. Toona oli see suur sündmus kogu linnas, kuna seni oli muuseum oma Vallikraavi tänava majas näidanud vaid vahelduvaid näitusi ning puudus ülevaatlik kunstilooline ekspositsioon, mis oleks visualiseerinud kunstiloos toimunud muutusi. See esimene püsiväljapanek Tartu kunstist oli avatud publikule enam kui neli aastat. Vaatamata pikale lahtiolekuperioodile jagus vaatajaid, kuna linna kunstilugu ja kunstnike loomingut tutvustavast ülevaatest oli aastakümneid puudust tuntud. Edaspidi koostatud ekspositsioonid võtsid vaatluse alla juba kogu eesti kunstiloo ning aastatega väljapanekute lahtioleku ajad lühenesid.

1999. aastaks oli muuseumi üha paisunud kunstikogu vallutanud kogu Vallikraavi tänava hoone ning viltune maja jäänud ainsaks ekspositsioonipinnaks. Kumu kunstimuuseumi avamine 2006. aastal, kus meie kunstiklassikat tutvustati suisa kahel korrusel, tegi korrektiive ka Tartu Kunstimuuseumi näituste programmis.

Järgnevad kunstiloolised ülevaated olid teemakesksed. Uuriti inimese kujutamist, kodumaist maastikku ning viimane selles reas keskendus interjöörile. Teemakesksete ekspositsioonide üheks eesmärgiks oli muuseumi kunstikogus sisalduva tutvustamine publikule. Samas pakkusid need tegijale ainest uurimuseks ja publikule huvitavat vaatamist. Kunstimuuseum on ju mäluasutus, millel tänu kunstikogule on suurepärane võimalus visualiseerida kunstilugu erinevate vaatenurkade alt.

Kunstielamust pakkuvat otsekontakti teosega ei asenda aga ükski kunstiraamat ega digiteeritud pildipank.

Aeg ja jõgi

Iga kunstiklassika väljapanek on ka uudse vaatenurga andmine, see on osa kunstiloo pidevast ümberkirjutamise protsessist.

Tartu Kunstimuuseumi enam kui 23 000 kunstiteosest koosnev kogu annab selleks suurepärase võimaluse, vaja on leida vaid sissevaate nurk ning see näituseks vormistada. Seekord on Tartu Kunstimuuseum pöördunud taas oma linnaga seotud kunstiloo ja kunstnike poole. Pealkirja kaudu saab näitust vaadelda kohaspetsiifiliselt, kuna Tartu on ju linn jõe kahel kaldal. Samas võib jõe kujundit võtta ka metafoorses tähenduses, mis viitab aja kulgemisele ja sellega kaasnevatele muutustele. Uurida saab nii linna visuaalset muutumist ja selle kajastust kunstis kui ka kunstielus toimunud liikumisi, mis väljenduvad kogu kunstipildi muutumises.

Kujutava kunsti üks alustala on kunstiharidus ning Tartu on selles vallas mänginud olulist rolli. Näitus võtabki vaatluse alla kunstielus toimunud muutused ning seostab need kunstihariduse ja selle õpetamise metoodika alustala joonistusstuudiumi teisenemistega. Selline lähenemine lubab teha kõrvutusi ühiskonnas toimunuga ning jutustada suure narratiivi sees väiksemaid lugusid.

Baltisaksa suured nimed

Esimene lugu on baltisaksa kunstiloost ja seotud 19. sajandil taasavatud Tartu Ülikooli juures tegutsenud joonistuskooliga, mille esimeseks juhatajaks oli Karl August Senff. Tema saabumine lõi eeldused Tartu kujunemisele kunstilinnaks, kus on tegutsenud arvukalt kunstikke, kunstikogujaid ja on olemas ka kunsti nautiv publik. Senfi õpilasteks olid ka järgmised joonistuskooli juhatajad August Matthias Hagen ja Woldemar Friedrich Krüger.

Kooli kunstiõpetuse metoodika tugines nende väljatöötatud joonistuseeskujudel, mis aitasid kaasa natuuri üksikasjalisele tundmaõppimisele ja jäljendamisele. Loo üheks keskseks tegelaseks on ka esimene tähelepanuväärne naiskunstnik Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz, kelle läbilöök toonases maskuliinses kunstnikkonnas ei olnud just kerge ülesanne. Samas näitavad tema tööd ka arusaamiste muutusi kunstis, kus ateljees valminud romantiliste portreede kõrvale astuvad otse looduses maalitud etüüdlikud vaated.

Baltisaksa viimaseks suureks nimeks, kes mängis olulist rolli ka kunstiõpetajana eelmise sajandi vahetuse Tartus, oli Rudolf von zur Mühlen. Tema juures said esmast haridust Konrad Mägi, Aleksander Tassa ja Jaan Koort. Need on nimed, kes 20. sajandi alguses avasid vastse kodumaise kunsti loos uue lehekülje.

Lahtirebimine senisest

Tegu oli Eestile suurte muutuste ajaga nii sotsiaalses kui ka poliitilises mõttes, mis väljendus ka vaat et revolutsioonilises pöördes kunstnike loomingus.

1906 oli Tartu paigaks, kus vaid paar aastat varem valminud Eesti Üliõpilaste Seltsi majas avati esimene eesti kunstinäitus. Järgmistel väljapanekutel tegid oma debüüdid Triik, Mägi, Vabbe ja Starkopf. Neist vast kõige jõulisema lahtirebimise senisest loodust jäljendavast kunstist tegi 1914. aastal Ado Vabbe oma abstraktsete joonistustega „Parafraasid“. Kulunud oli sajand, et jõuda akadeemilisest natuuri järgivast kujutuslaadist nonfiguratiivse kunstini.

Järgmise sammu astusid 1924. aastal Tartus oma suurima näituse korraldanud Eesti Kunstnikkude Ryhma liikmed, kes ehitasid oma pildimaailma üles geomeetrilistest kujunditest. Tegu oli taganemisega varasematest kunstitõekspidamistest, mis kohalikule publikule, kes hindas endiselt realismile lähedast kujutuslaadi, oli liialt suur ning mõistmatu hüpe.

Pallase mõju

Rääkides Tartu kunstist, seostub see paljudel aga 1919. aastal siin uksed avanud kunstikooliga Pallas, mille mõjudest räägitakse tänapäevani. Pallases antav kunstiharidus tugines samuti joonistusstuudiumile, mis andis õppurile oskuse kujutada tasapinnal kolmemõõtmelist ruumi ja tulla toime figuuri ning selle liikumise edasiandmisega.

Esmalt vabaateljeedena avatud õppeasutusest, kus oli tunda erinevate kunstisuundumuste mõjutusi, kujunes aastatega süsteemset kunstiharidust andev õppeasutus, mis sobitus 1930. aastatel natuuri- ja elulähedust soosivate muutustega kunstis. Esimesed lõpetajad olid mõjutatud 1920. aastate kunsti puudutanud ekspressionismi lainest, seda näeb nii Aleksander Vardi kui ka Kuno Veeberi vormideformatsioonis ning jõulises koloriidis.

Uusasjalikkusele omast naiviseerivat teemakäsitlust esindab kõige ilmekamalt aga Pallase üks silmapaistvamaid naiskunstnikke Karin Luts. Järgmine kümnend lisab siia argipoeesia kujutajad Kaarel Liimandi, Andrus Johani ja Eerik Haameri ning esteetilise värviespriiga tegelevad Endel Kõksi ja Elmar Kitse. Seega on pilt mitmekesine ja annab tunnistust õppesüsteemi tugevusest.

Okupatsioon ja sula

Kunstihariduse järgnevad arengud olid seotud aga Nõukogude okupatsiooni ja selle kõige karmimate Stalini valitsuse aastatega. Kunstihariduse sotsrealistliku õppemetoodika kaudu, mis tõstis esikohale natuuritruuduse, püüti murda Tartut kui peamist formalistlikku kunstikantsi.

Parimaks lahenduseks oli kõrgema kunstihariduse nihutamine Tallinnasse ja Pallase koolitusega õppejõudude represseerimine, üldist hirmuõhkkonda süvendas veelgi ärksa vaimuga Tartu Riikliku Kunstiinstituudi õppurite vangistamine.

1956. aastal alanud „sula“ muutis kunstipildi taas mitmekesisemaks ning kunstnikud kompasid vaba eneseväljenduse piire. Hea sissevaate nendesse otsingutesse annavad Ülo Soosteri joonistused, mis näitavad tema süsteemset avangardse kunsti erinevate liinide läbitöötamist. Sooster koos Tartu sõpruskonna liikmete Valve Janovi, Kaja Kärneri, Lembit Saartsi jt-ga liikusid nii abstraktse kunsti kui ka sürrealismi mõjusfääris. Realismi kaanonist taganesid ka pallaslased Kits ja Vardi, samuti nooremasse generatsiooni kuuluvad Lola Liivat ja Ilmar Malin.

Rühmitus Visarid

Näituse viimane peatükk on pühendatud Tartu Ülikooli juures avatud kunstikabinetile, mis loodi selleks, et süvendada õppiva noorsoo esteetilist kasvatust. Kunstikabineti tegevusele andis kunstiajaloo jaoks olulise mõõtme kunstnik Kaljo Põllu, kes koondas enda ümber aktiivsed kunstihuvilised noored, mille tuumik sai tuntuks kunstirühmitusena Visarid.

Kabineti metoodika ei tuginenud akadeemilisele õppesüsteemile, samas peeti oluliseks enda harimist ja kursis hoidmist vabas maailmas toimuvaga, seda tegevust jätkas ka järgmine juht Andrus Kasemaa. Nii seostuvad kunstiõpetusega Tartus ka siinset kunstipilti mõjutanud kunstiliikumised.

Tartu kunstiloole keskenduvas ülevaates „Jõgi voolab siit läbi. Peatükke Tartu kunstiloost“ näeb legendaarsete kunstnike loomingust märgilisi töid, mis kuuluvad meie kunstiklassika kullafondi.

REPRO

 Ülo Sooster. Valge muna.1968‒1970. Õli, papp.