VÄLJAKUTSETES SEES: Eeva Esset teavad inimesed õige mitme kandi pealt, eelkõige kui ajakirjanikku. Saated nagu „Radar“, „Uudishimu tippkeskus“, „Kuldvillak“ jt ei vaja ilmselt guugeldamist. Juku-Kalle Raid kutsus Eeva sõnakohtingule ja too õnneks tuligi.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Sa oled sündinud 1990. aastal, mis teadupärast oli selline äärmiselt anarhiline ja segane aeg.
Eeva Esse (E.E): Ma arvan, et kõige anarhilisem asi, mida ma 1990-ndatest mäletan, on minu esimene elukeskkond Tartus Annelinnas, mida 90-ndate algul alles ehitati. Et võrdlemisi uus asi, aga ikkagi nõukogude pärand. (Naerab) Ja siis ma mäletan neid suuri anarhiamärke, mis olid soditud majade peale. See on kõige otsesem seos anarhiliste 1990-ndatega.
(Peab pausi) Ma ikkagi olin ju väga, väga väike. Võib-olla tagantjärele tundub ka mulle anarhiline, aga ma ei oska seda segadust piisavalt hästi kirjeldada, mis toona toimus. Ma olin lihtsalt liiga noor.
J-K.R: Ajakirjanik puutub tihtipeale minevikuga rohkem kokku kui iga teine.
E.E: (Mõtleb veidi) Ma olen oma ajakirjanikutöös pigem päevakajaliste asjade kajastaja olnud. (Elavneb) Kuid rääkides mälust, siis ülikooli lõputöö ma tegin küll mälukultuurist. Ja sellest, kuidas mälu püsimisel on ajakirjandusel väga suur roll. Ma tegin seda märtsi- ja juuniküüditamise meediakajastuste põhjal. Mis puudutab ka 1990ndate ajakirjandust, mis oli seal suur kontentanalüüs mul.
J-K.R: (Ei jäta oma) Ajakirjandus oli võrreldes tänasega ikka hoopis teistsugune. Tartlasena sa oled sirvinud Liivimaa Kullerit, algset kollast Kroonikat ja teisi sellised. Tallinnas oli Post. Enamasti seal lihtsalt mõeldi uudiseid välja.
E.E: Selles osas muidugi võrdlusmoment, kui sa ütled, et ajakirjandus oli teistsugune… Siin võib-olla jõuame sinna kreisisse aega tagasi – niipalju, kui ma olen kuulnud. Mingi kuldajastu ja lapsajakirjanikud, keda võeti igale poole… Kes oli Kärt Karpa? Tuntud lapsajakirjanik! Eks neist on sõltunudki palju, kuhu ajakirjandus on jõudnud. Ja ehk on tänagi veidi sama seis – kust inimesi saada? Kust päriselt häid ajakirjanikke saada? Eks päris paljud tulevadki otse tänavalt. Omamata seda klassikalist ajakirjandusharidust. Aga kui sa räägid sellest, et mõeldi välja igasuguseid uudislugusid, siis muidugi see filter ja faktikontroll on nüüd juba piisavalt täpne, et mingisugust jurri sinna sisse ei tule. Umbes pooleteise aasta eest üks kaasus oli, kus üks ajakirjanik töö kaotas, kuna oli fakte välja mõelnud. Aga eks praeguselgi ajal on võimalik, et ebatõde võib jõuda massidesse. Kui korralik ajakirjandus oma tööd ei tee.
J-K.R: Meie vuntsiderikkal spiikril Enn Põlluaasal on näiteks alati hambus „peavoolumeedia“. See tegeleb nimetatud seltskonna teooria kohaselt inimeste pideva ja tahtliku eksitamisega.
E.E: (Kehitab õlgu) Ma ei arva sellest midagi, sest tegu ei ole uudistesaidiga (Uued Uudised – toim). See on lihtsalt ühe maailmavaate propageerimine. Pluss inimesed, kellel puudub kriitiline mõtlemisvõime ning kellega ongi lihtne manipuleerida; see on suurepärane kanal, kus neile õpetustööd teha. Ma pidin üksvahe seoses oma tööga jälgima seda kanalit… (Teeb kätega õhus jutumärgid) Uudistekanalit! Näed, ma teen õhus neid jutumärke. Ma pidin seda jälgima, pluss ma pidin jälgima ka sotsiaalmeedias erinevaid lehekülgi, kus nende infokanalite jagajad jagavad erinevat, ma ei saa sinna kuidagi juurde öelda, et uudist. Pigem erinevaid arvamusi ja väljamõeldud nupukesi. Ja kogu protsess, kogu selle voo jälgimine, oli minu jaoks vaimselt väga raske; kui sa taipad, kuidas ebatõde läheb sellisel kujul liikvele. Ja muidugi! Sinna juurde pannakse veel igasugused emotsioonid ning selle käigus hakkab kõik kuhugi käänduma. (Kibrutab korraks laupa, aeglaselt) Mind teeb see – mitte ainult ajakirjanikuna, vaid ka inimesena – väga murelikuks. Et mis meie ühiskonnas toimub.
J-K.R: No aga on ju maailmas veelgi lõbusaid väljaandeid, jaburat meelelahutust! Telegram.ee näiteks. Selliseid jätkub kogu planeedil!
E.E: (Muiates) Jaa! Siin ongi väga oluline aru saada, mis on jabur meelelahutus. Kui seda niimoodi võtta, siis jumala eest, võib igasugust asja tiražeerida. Kui sa võtad seda lugejana kui totrat tükki, kuidas iga teine maailmaliider on tegelikult… (Mõtleb)
J-K.R: (Abivalmilt) Reptiil!
E.E: (Naerab) Muidugi reptiil! Või misiganes, on hoopis kuskilt kosmosest toodud. Sellisel kujul see žanr on väga tore. Aga kurb tõsiasi, et inimesed, kes seda loevad, niimoodi ei mõtle.
J-K.R: Veel üks tore termin, kui me siin juba hakkasime peavoolumeediast rääkima. Millesse teatud seltskond väga valulikult suhtub, on ühiskondlikult filosoofiline ja väga populaarne maailm, kes on süüdi paljudes, kui mitte kõikides hulludes asjades – ja see on „süvariik“.
E.E: (Ohkab korraks) Õeh. Süvariik. Olen nüüd ise sellele leidnud lahenduse või tõlgenduse, mis see tähendab. Sest ilmselt need inimesed, kes selle termini kasutusele on võtnud, ega nad ka päris täpselt aru ei saa. Se pidavat tähendama ametkonda. Ametkonda, kes siis järjepidevalt millegi vastu töötab. Ja süvariik mõistagi siis pidavat tahtma igasuguseid liberaalseid jõude toetada läbi vastikute kahjurite ja käsilaste. Ja kõik, mis on rahvuslik ja konservatiivne, kindlalt alla suruma. Kui ma olen õigest aru saanud.
J-K.R: Sina õppisid ajakirjandust. Eestis on väga tüüpiline, et ajakirjanduses ei tööta suuremalt jaolt inimesed, kes oleks ajakirjandust ka õppinud. Ometi pritsib Tartu Ülikool igal aastal sammaste vahelt välja terve hunniku ajakirjanikke.
E.E: (Veendumusega) Sellele on väga lihtne seletus. Ajakirjandus ja kommunikatsioon on see, mida õpetatakse. Mis tähendab, et juba teisel aastal tekib kaks suunda. Valid siis ajakirjanduse või lähed kommunikatsiooni peale. Sa oledki valiku ees: kas missioonitundest lähed tegema ajakirjandust või siis kahekordse palga eest lähed…
J-K.R: (Pistab vahele) Kellegi suhteid siluma…
E.E: (Naerab südamest) Siluma, turundussõnumit andma… Minu meelest on sinna see koer maetud. Aga et ajakirjandusse tuleb erinevatelt elualadelt inimesi, ei ole üldse mitte halb. Kui inimene, kes tuleb mõnest majandusvaldkonnast ja hakkab tegema selle valdkonna lugusid, siis on tema krediit kõvasti suurem. Kui ma ise alustasin kunagi majandusajakirjanikuna AK-s, siis… stardipunkt olnuks midagi muud, kui sellest oleksin midagi tonganud. Samas, mõned tarkpead, kes pole läbinud ajakirjandusõpet… Mul on tihtilugu see soov, et ma saadaksin neile heast tahtest Tiit Hennoste uudiste käsiraamatu. (Ilmse lõbuga) Et nad vähemalt teaks, et kui sa paned uudisele pealkirja, et see ei tohiks olla rohkem kui seitse sõna.
J-K.R: Raju ühika-ajastu oli sinu ülikoolipäeviks ilmselt läbi, hapukapsaid laest sinu ajal ilmselt ei pudenenud, keegi panni tagudes hommikul kell 4 ringi ei jooksnud ja ei karjunud, et seltsimehed, magage kiiremini?
E.E: Mina olin üsna vati sees ja hoitud, sest tartlasena elasin oma kodu kaitsva tiiva all. Mul oli küll kursakaaslasi, kes elasid Supilinnas korterites, kus ei olnud vett sees, ei olnud vahel elektrit. Käidi peahoone vetsudest paberit varastamas ja seda graafiku alusel, et kes mis päevadel pidi võtma. Aga sellist roppust ja rõvedust nagu 1980-ndatel, seda ikka vist ette ei tulnud ega tule. Ma arvan, et klassikalises mõttes enam tudengile näguripäevi väga palju ei anta (naerab).
J-K.R: (Hakkab vaidlema) See ei ole ainult näguripäevad, vaid inimesed tegelesid ka spontaansete häppeningidega. See käis asja juurde. Aga ma taipan, et sina oled hästi kohusetundlik.
E.E: (Vaikselt, aga kindlalt) Kohusetundlik olen ma kogu elu olnud. Ja eriline aktivist ma ka ei ole. Teen oma asjad ära, ma tahan olla edukas oma tegemistes, aga igasuguste asjade korraldamised, aktiviteedid, kui ma mõtlen ülikoolielu peale tagasi, siis see ei ole väga minu rida.
J-K.R: Ülikoolist potsatasid sa kohe „AK-sse“. Võiks öelda, et pauguga tippu. Kõik sinu kaastudengid ei potsatanud.
E.E: (Õiendab) Aga ma samas ei tea ka, et nad oleks sinna kandideerinud. Seal olid suured katsed, nii majandusse kui ka kultuuri, ja täitsa karm konkurss. Ja kuna ma olin – nagu sa ise ka ütlesid! –kohusetundlik, siis juba ülikooli ajal käisin iga suvi „AK-s“ praktikal. (Muigab) Olin piisavalt kohusetundlik, et käia ennast näitamas: saan asjadega hakkama. Ja katsetele oli võimalus minna näoga: te ju teate mind!
J-K.R: (Resümeerides) Põhimõtteliselt, su nägu kõlas juba tuttavalt!
E.E: (Rahuloluga) Mu nägu kõlas juba väga tuttavalt neile.
J-K.R: Miks sa just majandusosakonda kandideerisid, mitte kultuuri?
E.E: (Vehib käega) Majandus ei ole minu salakirg! Aga majandus kõnetab mind senini rohkem kui kultuuriteemad. (Rõõmsalt) Ehk ma tunnen ennast kultuuri ees pisut liiga väiksena? Kultuur on minu jaoks midagi väga suurt ja väärikat, milleni ma ei küündi. (Hakkab loetlema) Ma ei ole lugematuid tunde teatrisaalis istunud, lugemisharjumus tapeti minus ära kohustusliku kirjandusega. See tekitas minus trotsi. (Mõtleb) Ja ma olen väga palju vaeva näinud, et seda lugemispisikut endasse taas süstida. Ma olen sinnapoole teel.
J-K.R: (Veidi kiuslikult) No kui sa räägid, et „kultuur on suur“, siis oled ETV-s ometi juhtinud saadet, millel teise suure asjaga vägagi pistmist. Teadusega. „Uudishimu tippkeskus“ oli see saade; kuidas sa siis teadust ei kartnud? Kultuuri kardad, aga teadust ei karda? No mida?
E.E: (Hakkab justkui veidike laveerima) Ajakirjanikuna ma ei saagi kunagi olla mingi valdkonna ekspert, sest mina olen vahendaja ja minu ülesanne on teha kõik teemad hästi lihtsasti seeditavaks. Aga kultuuri puhul on hirmus, et meil on nii suured korüfeed igas valdkonnas. Ma mäletan näiteks Peeter Jalakasega tehtud intervjuud, kui ma olin AK-s praktikal ja tema tegi „Gilgameshi“…
J-K.R: …Sumeri eepost. Kiilkirjatahvlid! Nii? Jalg värises?
E.E: (Noogutab) Jalg värises hullult juba seepärast, et ma ei teadnud sellest midagi, ma ei saanud mitte midagi aru… Kui ma hakkasin temaga intervjuud tegema, siis ma juba oma küsimustes ise vajusin nii metatasandile, otsides sümboleid… Mingisugustest asjadest, millest ma mitte midagi aru ei saa. Saades aru, et tema läheb sellega väga hästi kaasa. Ja mina siis omakorda ei saa aru, mida ta tegelikult räägib. Ja see kõik oli minu jaoks jube laialivalguv. Seepärast ma tunnengi end sellistes valdkondades palju kindlamini, kus seda mulli ajamist pole niivõrd palju.
J-K.R: Pidevalt pajatatakse teaduse rahastamisest, et kas peaks 1% vedama või suisa kaheni? Olles „Uudishimu tippkeskust“ vedanud, siis – mis sellest mõtled?
E.E: (Peab pausi) Eee… Ma arvan, et kui nüüd kasutada väljendit „lihtne inimene“… et kui lihtne inimene saab sellest isegi aru, et teadust peaks paremini rahastama, siis ega suurt vahet ei ole. Lihtne inimene kahjuks ei ole otsustaja, kuigi ta on kõige kõrgema võimu kandja. Need, kes sest peavad aru saama, istuvad Toompeal, aga nende jaoks on olulisem hoopis miski muu. Olulisem on see, kuidas kindlustada, et olla pärast veel neli või rohkem aastat võimul.
See on ääretult kurb, aga ma kardan, et võibolla teadlased ka ise kohati ei oska sõnastada seda, mida nad teevad. Kuivõrd oluline see on ja mille jaoks see oluline on. Eks ma ise nägin ka seda saadet tehes, et inimesed on nii spetsiifiliselt oma valdkonnas sees.
J-K.R: Ometi KesKus’i püsiautor, Teaduste Akadeemia suur juht ja õpetaja Tarmo Soomere, on kogu aeg rõhutanud just selle populariseerimise vajadust.
E.E: Kui kõik teadlased oleksid niivõrd head jutumehed ja kõige paremas mõttes turundusinimesed, nagu Tarmo Soomere seda on, siis – ma arvan –, poleks probleem nii suur. Aga kui on ainult üks mees, siis sellest jääb vajaka.
J-K.R: Aga millised teadusteemad sulle endale huvi pakkusid?
E.E: Minu jaoks on olnud igasugused kosmoseteemad hästi ebahuvitavad.
J-K.R: (Teeseldud imestusega) Ei mingeid tulnukaid?
E.E: Ei! Ma kuidagi ei küündi üldse mõtlema sinna suurustesse. Mustad augud ja see valdkond.
J-K.R: Praegu sa juhid sellist saadet nagu „Kuldvillak“. Mille Teet Margna suutis viia populaarsuse tippudesse. Kas Margna kingad olid parajad?
E.E: (Ilmselge sarkasmiga) Ma arvan, et meesterahvana on tal pisut suurem jalanumber kui minul ja vaevalt ta ka kontsakingi kannab nagu mina selles saates. Margna on Margna ja Esse on Esse. Mul tema kinganumbrist ei ole suurt midagi.
J-K.R: Oled sa ise hea mälumängur?
E.E: Mälumängurlust on minu elus ühel või teisel moel ikka esinenud. Kasvõi lihtlabaste sünnipäevaviktoriinidena.
J-K.R: Üks asi, mida iga inimene leiab paugupealt, kes viitsib sind guugeldada – nagu mina tegin –, on sport loomulikult. Ja minu kui suitsetaja jaoks, kes ma joon siin su kõrval ka õlut, vaatab vastu täielik kosmos. Kas see tervislik eluviis ongi nüüd valdav trend?
E.E: (Hüüatab) Noo! Ilmselt kui me läheksime praegu sinuga mägedesse, siis sa jõuaksid kõrgemale kui mina, sest sinu kopsud on selle hõreda õhuga paremini harjunud kui minu kopsud, kes ma igapäevaselt suitsu ei tee. (Irooniaga) Ehk vähemalt üks spordiala on, kus sa suudaksid mind edestada. (Veidi tõsinedes) Noorte liikuma saamine on probleem; pigem minuvanused, 20-ndate lõpus ja 30-ndate alguses, leiavad tee spordini. Ja koos meiega ka juba 40-ndates ja 50-ndates inimesed. Ehk selles pundis, kellega mina koos käin välismaal spordireisidel, olen alati pesamuna. Ma arvan, et see on pigem ajastu teema. Kõik, mis läheb populaarseks, muutub ka trendiks. (Valvsalt) Mida ma siinjuures ka tahaks öelda, et ma ei ole läinud peast täitsa hulluks selle sporditegemisega. Ma võin samamoodi mingisuguse napsu endale lubada ja olla normaalsuse piirides nii sportlik kui ka elunautiv.
(On veidi aega vait) Kui mul oleks ajakapsel ja ma saaksin minna koos sõpruskonnaga 15 aastat tagasi, et olla aastas 2005, aga me oleks sama vanad kui praegu – umbes 30 –, siis enamik meist jooks lauaviina ja teeks suitsu ja elu oleks hoopis teistsugune. Aga me oleme tänases päevas, aastas 2020. Nii et minu tutvusringkonnas pole ühtegi inimest, kes teeks igapäevaselt suitsu. Kui on peosituatsioon, siis võib ikka suits näppu juhtuda. (Mõtleb veel) Pigem ma laon vundamenti selleks, et 60–70-aastaselt oleksin heas vormis. Võib-olla saavad inimesed ehk rohkem aru oma surelikkusest? Euroopas oleme kolmandal kohal oma rasvumist põhjustavate harjumuste poolest. Ehk et enam ei vii eestlast hauda mitte viinapudel, vaid probleemid on selles, mida ta sööb ja et ta ennast ei liiguta.
J-K.R: (Ajab näpuga paberil järge) Ma vaatasin Vikipeediast sinu kohta, kujutad sa pilti, ja loen nüüd ette, misasja sa teed: suusatamine 90 km, rattasõit 300 km, ujumine 3 km ja mäestikujooks 30 km. No see on ju hull.
E.E: (Nõustub ettevaatlikult) Kui sa seda kõike järjest teeksid, siis oleks see küll hullumeelne. Aga kui eraldi aladena võtta – ja seal on vähemalt paar nädalat vahet –, siis vast nii hull ei ole. Mitte ninast veri väljas.
J-K.R: Aeg on ju tore. Eliit sõidab paadiga Antarktikasse, president on madrus, kõik teised, kes kuidagi suudavad ennast kaasa muntserdada, samuti. Nii. Sa oled selle laevukese, Admiral Bellingshauseni, ristiema. Mis see tähendab?
E.E: (Ohkab) See tähendab seda, et kui laev läheb katki, siis Heiti Hääl, Tiit Pruuli ja kogu ülejäänud reederite seltskond saadavad remondiarved mulle.
(Meenutab) Mina läksin sinna pardale septembri lõpus, lendasin Lissaboni, kus ühinesin laevameeskonnaga. 10 päeva olin laeval nendega koos.
J-K.R: Nii et 10 päeva küllaltki pisikeses ja kinnises keskkonnas? Kuidas oli?
E.E: (Veendunult) Ebameeldiv. Ma arvan, et sellest 10 päevast suurem osa aega läks sellele, et organism harjuks, et seal mere peal olen. Jäin merehaigeks. (Kiirelt) Aga ma ei oksendanud, lihtsalt kogu aeg oli väga, väga halb olla. Selles mõttes muidugi distsiplineeriv kogemus, et sa ei saa öelda, et kuulge, kutid, teeks nüüd pausi, ma astuks maha. Sest sinu all on 5 km tühjust. Ma ei olnud seal ka piisavalt kaua, et keegi jõudnuks mulle piisavalt pinda käima hakata. Ja teiseks, oma ruumis – ehk kajutis ja oma kois –, ma vist ööbisin kokku ainult ühe öö. Sest kogu ülejäänud öö ma magasin väljas presendi all, ma lihtsalt ei suutnud seal all olla, kuna seal oli väga klaustrofoobne.
J-K.R: Kas sa esitad endale ise väljakutseid lihtsalt sellepärast, et oleks millegagi tegeleda või endale midagi tõestada?
E.E: (Lõbuga) Ma ise endale väljakutseid ei esita, need kuidagi juhtuvad. Ma just eelmine nädal võtsin ka vastu ühe järjekordse väljakutse… Ironman, aga poolik distants.
J-K.R: (Tõeliselt juhmilt) Misasja?
E.E: No see on raudmees (naerab ja vangutab pead)! Ma loodan, et ma ei eksi, aga umbes nii, et 1,8 km ujumist Pühajärves ümber selle saare; siis tuleb kohe otsa 90 km rattaga sõita ja sinna otsa veel poolmaraton, ehk 21,1 km. Mis tähendab, et kaks ringi ümber Pühajärve, mis on päris vastiku profiiliga. Ehk mäest üles, mäest alla. (Uhkelt) Vaat see on hirmutav.
J-K.R: (Norib) Nojah, kuna sa teatris ei käi ja ei loe, siis see on sinu jaoks vabal ajal loogilisem.
E.E: (Vaidleb) Kusjuures ei ole üldse mitte loogiline. Paar päeva tagasi just ütlesin elukaaslasele, et kuule, pole ammu teatrisse jõudnud. Ei ole jah. Aga jõudsime järeldusele, et nii raske on pileteid saada. Käiks küll, aga pileteid ei saa.
J-K.R: See on ikka vast väikeste saalide probleem. Mida sa viimati vaatamas käisid teatris?
E.E: (Oigab väheke) See on sama, mis hakata minu käest lemmikansambli lugusid küsima. Ma ei mäleta! Neid on mitu! Etendusi või ansambleid. Muusikast – eks ma olen pigem sinna roki poolele jäänud. Mida vanemaks ise saan, seda rohkem olen hakanud vanemat muusikat rohkem austama ja kuulama. Olen hakanud uuesti biitleid kuulama. Ja Jimi Hendrixit. Kui 27 sain, siis hakkasin kõiki neid 27-klubi muusikuid läbi kuulama.
J-K.R: Kui jonn üle läheb ja lugemispisik väheke võidab, siis – mida sulle meeldib lugeda? Eestis ilmub iga päev 12 erinevat raamatunimetust. Ja nii aasta läbi. Raske valik.
E.E: (Mõtlikult) Ma olen vist üks viimaseid noori inimesi, kes endale koju ajalehti tellib, minu igapäevane kirjandus on selline ajalik kirjandus. Ja raamatutest ma olen pigem otsinud… (nüüd sõnu otsides!) …mitte nii väga ilukirjanduslikku maailma. (Lubades) Aga ma proovin hakata ka ilukirjandust lugema, kuna mu ema on hästi suur raamatutermiit ja kodus on hästi suur raamatukogu. (Väikese eneseirooniaga) Siis, kui ma ei saa magada, on kõige kindlam viis, kuidas ma magama jään, raamatut lugema hakata. Siis kukun kohe ära.
J-K.R: Tartust saab kultuuripealinn. Mis sa tartlasena arvad, kas see on hea valik? Võrreldes Narvaga? Mõtlesid selle peale üldse või jättis see sind täitsa külmaks?
E.E: (Imestunult) Kas Tartu juba ei ole olnud kultuuripealinn? Ei? No see juba näitab minu tunnetelaviini selles osas. Tegelikult jätabki külmaks. Ju mingi profiiliga turiste saab juurde, majandusele parem, saab mingisugust turundust teha. Aga selline tõrvasem osa minust mõtleb, et kas see on tõesti selline asi, millele nii palju raha magama panna. Milleks?
