ÕHUSTIK, MITTE SELETUSED: VAT Teater teeb Harold Pinterit. Klassika, eks ole. Aga vanameister Pinter õpetab, et tihtilugu on küsimused vastustest palju põnevamad ja kaalukamad. VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder lasebki rihma lõdvaks ja pommitab lavastaja Andreas Aadelit ning näitlejaid Jan Erik Ehrenbergi ja Simo Andre Kadastut terve posu sügavamõtteliste küsimustega, et näha, kas neil on õnnestunud Pinteriga kontakti saavutada.
Daamid ja härrad – Harold Pinter! 20. sajandi inglise näitekirjanduse raskekahurivägi. Nobelist. Autor, kelle nime tuntakse Eestiski võrdlemisi hästi. Kuid tema teostega on juba keerulisem lugu. Võib-olla pealkirju veel mäletatakse – „Sünnipäevapidu“, „Kojutulek“, „Majahoidja“ –, aga millest need lood ikkagi räägivad? Harold Pinteriga juba on kord nii, et süžee pole tema näidendite vast kõige kaalukam aspekt. Sama häda on „Tumma teenriga“ – kui selle loo sisu siin kasvõi kahe lausega kokku võtta, siis ongi peaaegu terve tegevustik kirjeldatud. Ja see oleks enne esietendust kohatu spoiler. Seega tuleb keskenduda millelegi muule. Atmosfäärile. Sõnadele. Või näiteks sellele, et „Tumma teenri“ tegevus leiab aset keldris ja Rahvusraamatukogu Teatrisaal paiknebki ju keldrikorrusel. Tekst kohtub ideaalse keskkonnaga!
Siinkohal võikski selle artikli ära lõpetada, kuid see poleks ei näidendi ega lavastuse suhtes õiglane. Midagi peab sellest tekstis veel peituma. Mingi vägi ei luba Pinteri loomingut unustada ka praegu. Hoopis vastupidi – see kõnetab ka tänast inimest. Aga kuidas?
Mihkel Seeder: Kas inglise legendaarse näitekirjaniku Harold Pinteri näidendi tegemine tekitab teis aukartust või lausa hirmu või hoopis midagi muud?
Jan Erik Ehrenberg: Üllatust.
Simo Andre Kadastu: Põnevust, mille ma üritan endaga lavale kaasa võtta.
Andreas Aadel: Mind paneb mõtlema.
Mihkel: Mõtlema? Kuidas sa sellega toime tuled?
Andreas: Mõeldes.
Mihkel: Millised on teie esimesed mälestused seoses Harold Pinteriga?
Simo: Käisime paar aastat tagasi Londonis Pinteri teatris „Sünnipäevapidu“ vaatamas.
Jan: Mina sellest väga aru ei saanud, aga huvitav oli. Loodetavasti on „Tumm teener“ huvitav ja lisaks veel arusaadav. Materjal on pannud mind süvenema valdkonda, mis on mulle väga kauge. Aga kohtumine tundmatuga on alati põnev.
Mihkel: Selles näidendis on palju saladusi. Milline saladus meeldib teile kõige rohkem?
Andreas: Vaikus.
Jan: Kes on Gus ja kes on Ben?
Mihkel: Just, Gus ja Ben – kes nad ikkagi on?! Palun kirjeldage „Tumma teenri“ kahe tegelase ebatavalist, keerukat ja ohtlikku suhet.
Simo: Eluline suhe.
Jan: Nad on töökaaslased. Koostöö on hea.
Andreas: Ei oskaks paremini kirjeldada.
Mihkel: Kommunikatsioon, täpsemalt selle puudumine, on olnud Harold Pinteri üks juhtmotiive läbi tema karjääri. Kuidas väljendub see „Tummas teenris“?
Andreas: Mis asi?
Mihkel: Kommunikatsiooni puudumine.
Andreas: Mis asi?
Simo: Sellepärast, et sõnu ei saa kasutada, ei jää veel midagi ütlemata.
Mihkel: Vältimaks sildistamist, nagu „situatsioonikomöödia“, „absurdikomöödia“, „koomiline absurd“ või „situatsiooni absurdsus“, siis kuidas kirjeldaksite selle näidendi olustikku ja stiili?
Andreas: Pigem traagiline kui koomiline.
Jan: Realistlik realism.
Andreas: Pigem realistlik kui absurdne.
Jan: Naljakas ei pruugi olla. Aga võib. Kurb võib ka. Aga ei pruugi.
Mihkel: Hea küll, ma küsin teisiti: kui kaugel on „Tumm teener“ reaalsusest?
Andreas: Oleneb mitmendas reas istud.
Mihkel: Öeldakse, et kui näidendis on relv, siis peab see pauku tegema. Kas „Tummas teenris“ on relv ja teeb see pauku?
Jan: Mina tean ütlust: „Kui laval on PÜSS…“
Andreas: Aga kui vastata su küsimusele, siis: „Ei ole“ ja „Teeb küll“.
Mihkel: „Tumm teener“ nägi ilmavalgust 1957. aastal ja on tugevalt seotud oma sünnihetkega. Mis erutab teid 1950-ndate Inglismaale mõeldes enim ja mida saame me sellest 2020-ndate Eestisse üle kanda?
Andreas: Tekst, tegelased ja kõik, mis selle vahele jääb.
Simo: 60 aastat on inimese iga. Tolmukübe laemaalil.
Mihkel: Kas tegemist on ohtliku materjaliga?
Andreas: Sõdalase käes on iga asi relv.
Mihkel: Harold Pinter ei tegele moraali ega sõnumi edastamisega. Mis on selle lavaloo mõte?
Andreas: Vaidlen vastu.
Simo: Kindlasti tegeleb.
Jan: Sõnum tuleb selgelt välja.
Andreas: Ja lisaks – ma ei ole eriti nõus ka sinu algse väitega, nagu peituks Pinteri näidendite mõistmise võti küsimustes. Palju küsimusi ja vähe vastuseid viitavad pigem sellele, et „Tummas teenris“ jäetakse palju rääkimata. Teemade ümber tiireldakse ettevaatlikult. Mõlemad karakterid ju tegelikult teavad, mida nad tahaksid päriselt küsida või millele vastata. On põhjus, miks selles loos on nii palju vaikust. Vaikimisel on kaalu, mitte küsimisel.
Mihkel: Hästi… Tundub, et te olete kenasti Pinteri lainele saanud! Võib-olla tuleneb see tugev side asjaolust, et te olete noored mehed ja „Tumma teenri“ kirjutas ka noor Pinter?
Jan: Ausalt öeldes, esmapilgul ei näinud ma tekstis midagi nii erilist, aga üheskoos analüüsides ja materjali mängides ning läbi elades on hakanud lugu üha põnevamalt avanema. Eriti omapärane on situatsiooni ja tegelaste vaheline näiline absurdsus, mis tegelikult tavalisest teatrirealismist veel elulisem võib olla.
Mihkel: Just! Nõus! Tahate te veel midagi öelda?
Andreas: Jah!
VAT Teatri lavastus „Tumm teener“
Koostöölavastus EMTA lavakunstikooliga
Autor: Harold Pinter
Lavastaja: Andreas Aadel (EMTA lavakunstikool)
Lavastaja juhendaja: Anu Lamp (Tallinna Linnateater)
Tõlkijad: Anu Lamp ja Andreas Aadel
Kunstnik: Grete Rahi (Eesti Kunstiakadeemia)
Helikujundaja: Kirill Havanski (Paide Teater)
Valguskujundaja: Sander Aleks Paavo (Ugala Teater)
Osades: EMTA lavakunstikooli 29. lennu tudengid Jan Erik Ehrenberg ja Simo Andre Kadastu
Esietendus Rahvusraamatukogu Teatrisaalis 21. veebruaril 2020
