KUMMARDUS LOOMINGULE JA PUBLIKULE: Legendaarse prantsuse režissööri, fotograafi ja kunstniku Agnes Varda viimane film teeb mõnusa ülevaate tema pikast ja külluslikust karjäärist. Muljeid uuest linateosest jagab Aleksander Urke.
Docpointi raames linastus prantsuse uue laine kino võtmetegija ning lavastaja Agnes Varda film „Varda kui Agnes“, mis avab ta enam kui 60 aastat väldanud karjääri. Eelmise aasta märtsis 90-aastaselt lahkunud Varda karjääri jäi mitmeid erinevaid linateoseid, mis paljuski muutsid maailma kino ajalugu, kuna erinesid niivõrd palju varem tehtust. Ja mõneti ka hilisemast, sest tegelikult tegi Varda filmimaailmas revolutsiooni ja oli oma loominguga ajast ees, käsitledes teemasid ning valupunkte, millest rääkida on juletud alles hiljem.
Välja jõudmise võimalused
Muinasjutulises ja tagasivaatavas dokumentaalis saab vaataja enam aimu sellest, kes Agnes Varda oli ja millised valikud ajendasid teda üldse looma niivõrd erilisi linateoseid. Agnes ütleb, et tegelikult annavad filmi tegemiseks hoo kolm asja: inspiratsioon ehk see, mis käivitab; loovus, mis annab vabaduse; ja jagamine, sest kellele siis veel filme tehakse kui mitte publikule?
Just need märksõnad loovadki baasi Varda loomingule. Ja loomingut kuue aastakümne peale jagub hulgaliselt, sest Varda polnud ainult filmilavastaja. Oma viljakal loovrajal on ta teinud ka auhinnatud kunstiinstallatsioone ning pildistanud tõelisi isiksusi alates Salvadore Dalist kuni Belmondoni välja. Vardat võlusid ka noored ja nii oli ta neile omamoodi mentoriks, sest nende tegemised huvitasid teda. Nii viibki „Varda kui Agnes“ vaataja mõnusale teekonnale läbi režissööri karjääri, kostitades teda valitud kaadritega hinnatud lavastaja omalaadsetest linateostest.
Filmi nautimiseks ei pea olema kursis Varda eelneva loominguga, sest suuremal määral tuuakse vaatajani kogu tema karjäär. Alustades varajastest ja lihtsamatest pooleksperimentidest kuni suurte šedöövriteni kantakse vaataja läbi mitme isikupärase aastakümne. Tema omalaadse stiili juures oli domineerivaks lähenemiseks väikeste ja mõnikord ka juhuslike hetkede tabamine, mis hiljem liitusid kokku suureks pildiks. Elu ja Agnest tabanud inspiratsioon olid aluseks, et püüda pildile näiteks kartuli aeglane idanemine või Los Angelese hipide elu 1960. aastate lõpul. Varda jaoks oli omamoodi nauding mitte teada, kuhu tulemus võib välja jõuda ja see oligi ta võlu. Ükskord võrreldi tema tehtud filmi Itaalia uue laine kinoga, kuid Varda ütles, et tegi lihtsalt seda, mis talle meeldis, sidumata seda mingi suurema taustsüsteemi ega liikumisega. Osatine juhuslikkus sai paljuski kokku ka erinevate Agnest sügavalt puudutavate teemade või aktuaalsete ühiskonnaprobleemidega.
Teemade mitmekülgsus
Ning mitmekülgseid teemasid tema filmides jagub. Talle omaselt käsitletakse nii feminismi ja poliitikat kui ka puhast armastust ning siirast uudishimu inimeste ja inimeseks olemise vastu. Just see viimane on kandev ka uues filmis, sest nagu Varda ise ütleb, huvitab teda lihtsalt inimeste vaatlemine.
Näiteks näeme kaadreid endisest bioloogiatudengist, keda elu just ei hellitanud. Siiski on mees leidnud võimaluse pakkuda endale tervislikku kehakinnitust ja käib iga päev korjamas pappkastidest puuvilju enne, kui need täiega ära visatakse. Ka siin taga on sügavam lugu ja seda Agnes mõistis. Ta käis meest tihti tema teekonnal filmimas. Lihtsad kaupmehed, müüjad, eluheidikud ja paljud teised inimesed oma murede ja rõõmudega võlusid Vardat tõepoolest ning nii ongi ta neid väga palju üles filminud. Säärased inimestest kantud momendid lõid loomingus ka omamoodi tasakaalu, sest nimekas filmitegija ei tahtnud kunagi ise lavale astuda, vaid olla alati taustal ja lasta oma kangelastel kaamera ees särada. Või kui mitte särada, siis näidatagi oma elu täpselt nii, nagu see oli – ehedas ilus ja mõnikord ka härdas valus.
Millenniumi tulek tekitas parajal hulgal segadust ja hirmu, kuid Vardale andis selle perioodi saabumine väikeste digikaamerate näol veelgi avarama võimaluse salvestada inimeste elu. Üksik naine pisikese kaameraga ei hirmuta niivõrd kui suur võttemeeskond ühes mikrofonide ja kogu salvestustehnikaga. Nii pääses Varda tavalisele inimesele veelgi lähemale ja publik nägi 2000. aastal linastunud filmi „The Gleeners and I“ („Järelnoppijad ja mina“).
De Niro edu ei toonud
Ja kui on filmimaailmas inimesed, siis on nende vahel tihti ka tunded. Agnese elus mängis suurt rolli üks mees, tema eluarmastus ja suur prantsuse lavastaja Jacques Demy, kelle lapsepõlvest ja armastusest kinokunsti vastu tegi naine 1991. aastal ka autobiograafilise draamafilmi „Jacquot de Nantes“.
Armastuse motiiv läbis üldiselt ka mitmeid teisi dokumentaale, kuid loomulikult ei teinud Varda oma karjääri jooksul vaid tõsielufilme. Tema viljakas loomingus on oma koha leidnud ka mitmed mängufilmid, mille peaosades mõnikord ka A-kategooria staarid. 1995. aastal linastunud filmis „Les cent et une nuits de Simon Cinéma“ („Sada ja üks ööd“) tegi rolli Robert De Niro, kelle kehastatud tegelane lõpuks meeldejäävalt vette kukkus. Siiski ei aidanud suur Hollywoodi nimi kaasa linateose edule.
Varda kuulsaimaks ja edukaimaks filmiks peetakse tänini filmi „Cleo 5-st 7-ni“, mis vaatleb ühe noore kauni naise elu pooleteise tunni jooksul, mil ta ootab ärevalt vastust oma diagnoosile. Ka selles 1962. aastal vändatud filmis peegeldub hetke ja feminismi motiiv.
Kogu Agnes Varda loomingut ei suuda ega saagi kokku võtta ühe artikli ega ühe filmiga. Siiski on just „Varda kui Agnes“ vägagi oluline dokumentaal, sest on ühtviisi armastatud lavastaja hüvastijätt, aga ka sissejuhatus tema loomingusse. Film teeb kummarduse tervele Varda loomingule ja ka publikule, kellega Varda oma filme jaganud on. Nii saabki filmist „Varda kui Agnes“ ülevaate tema karjäärist, samas ka paremini aru tehtud valikutest, nautides kahe tunniga elurõõmsat rännakut läbi kuue aastakümne.
