ELEMENTAARNE NAGU VIHMAKEEP MEIE KLIIMAS: Iga kord, kui mõni eesti kirjandusklassikasse kuuluv teos teatrilavale jõuab, võib kuulda kahesugust ohkamist: „No milleks mingit külavärki tänapäeval lavale tuua!“ ja pärast etendust „Vau, ma mõtlesin, et mingi külavärk, aga jummala värske asi!“ Peep Ehasalu räägib August Kitzbergist ja Priit Pärnast.
Tammsaare teoste puhul oleme jõudnud äratundmiseni, et see ongi maailmaklassi kirjandus – aitäh, Elmo Nüganen, Tanel Toom, Urmas Lennuk, Mirko Rajas ja kõik teised, kes on andnud viimasel ajal põhjust klassikut kätte võtta. Nüüd võiks sama tõdemusega jõuda August Kitzbergini, kelle „Kauka jumal“ jõudis äsja VAT Teatri mängukavva ja veebruaris jõuab NUKU teatri lavale „Tuulte pöörises“. Viimati nimetatul on palju laiem sisu kui vaid „külaühiskonna temaatika“, „omandiõiguse vastuolud“ või „1905. aasta revolutsioonimeeleolude kajastused“, nagu näidendit on pahatihti proovitud kokku võtta.
Enam kui sajandi tagant
Kitzberg on kirjutanud eesti kultuurilukku mitu tegelast, kes on tõusnud sümboli staatusse, näiteks „Libahundi“ Tiina või „Kauka jumala“ Mogri Märt. Nende kõrval on aga „Tuulte pöörises“ muutunud sama märgiliseks tervikuna. Seda 1906. aastal kutselise Vanemuise teatri esimese esietendusena lavale jõudnud teost pole ikka ja jälle lavastada võetud mitte ajaloolise ekskursina, vaid kõnetava ja värske, kirgliku ja inimese põhiolemusse puuriva loona.
NUKU teatri uuslavastus, noorest energiast pakatav kiremäng, tuuakse lavale Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 29. lennu lõpulavastusena. Lavastajaks on Mihkel Kohava EMTA lavakunstikoolist, kelle sõnul tundub see üle sajandi vana näidend ka praeguses ajas olulisena.
„Näen ka tänases ühiskonnas kahte hoovust: üks optimistlik ja idealistlik, mis kuulutab sallivust ja kannatlikku ühist pingutust kõigile helgema tuleviku nimel. Seejuures on aga kannatamatus teiste suhtes – et kuidas nad seda juba ei mõista,“ kirjeldab Kohava. „Teise hoovuse elutõde tundub karmim ja üksildasem, nad tunnevad, et esimesed ei saa üldse aru, kui raske elu tegelikult on, ja elavad oma roosas vahus. Mõlemad teevad väga lõpliku otsuse teise suhtes.“
Ajad, mil maailm on kiires muutumises, tekitavad alati inimesi, kes rakendavad isikliku kättemaksu või kaotused millegi justnagu suurema ja üllama teenistusse. Pettumus leiab poliitika. Püüd maailma keerukust lihtsatesse sõnadesse ja lahendustesse toppida kõnetab ka tänapäeval rahvamasse, kes leiavad ühiskondlikku ebaõiglust kohtadest, mida teised seletavad isiklike tegematajätmiste või valeotsustega. Ka Kitzbergi tekstis on ühiskond õiguste jagamisest lõhestunud, on kirge ja unistust paremast tulevikust.
„Kitzbergi tegelastel on oht ajada sassi isiklik ja maailma valu ning kaotada kontakt eluga,“ ütleb Kohava. „Aususe ja alandlikkuse platvorm on see, millel nad ehk võiksid lahendada kirgedest ja egodest tekkivaid konflikte.“
Mängivad Lena Barbara Luhse, Maris Lüüs, Kaarel Pogga, Oskar Punga ja Oskar Seeman EMTA lavakunstikoolist, lisaks noortele löövad lavastuses kaasa NUKU teatri näitlejad Liivika Hanstin ja Andres Roosileht.
Lavastuse kunstnik on Rosita Raud, muusika loob noor helilooja Kristjan Kannukene. Noortele ja täiskasvanutele mõeldud „Tuulte pöörises“ esietendub veebruaris, jätkates NUKU teatris noortele suunatud kodumaise kirjandusklassika tõlgenduste rida, millest viimane oli Tammsaare „Noored hinged“.
Tänapäeva klassika
Õnneks Priit Pärna teoste puhul tuleb imestusest ohkimist vähem ette ning teda peetakse maailmatasemel loojaks laiemalt kui vaid asjatundjate ringis. 1980-ndate lapsed mäletavad ka eesti animatsiooniklassiku äraspidise loogika ja uperpallitava sõnamänguga koomiksiraamatut „Tagurpidi“.
Pärna loomingut ei ole teatris tõlgendatud just tihti, kuid nuku- ja visuaalteatrivorm pakub selleks palju võimalusi ning Leino Rei toob ühe oma lapsepõlve lemmikraamatu nüüd teatrilavale. Lugu räägib poisist, kes teeb kõike tagurpidi, kuid mures vanemad saadavad ta Tagurpidi-Antslasse onu juurde, päris ehtsasse tagurpidi maailma.
„Kui me dramaturgi ja kunstnikuga dramatiseeringut tegime, siis imestasime ikka ja jälle, kuivõrd kihiline ja rikas on iga viimne kui pilt selles raamatus,“ rääkis Rei, kes peab Pärna „Tagurpidit“ ja „Naljapildiaabitsat“ omaaegsete koomiksiraamatute kuldvaraks. „Oleme lähtunud peamiselt poisi loost, kes otsib läbi tagurpidi maailma iseennast ja oma teed selles maailmas. See on autoril olemuslikult täpselt tabatud – lapsed armastavad vastanduda, esitada tüütuseni küsimusi. Ometi on nad ühel hetkel ise vanemad ja peavad tegelema samade küsimustega oma laste puhul.“
Tagantjärele sai Rei aru, kuidas tollane aeg kubises vastuoludest ja kuidas see kõik on inspireerinud autorit. Lavastaja ei asu siiski tõmbama otseseid paralleele tänapäeva tagurpidi-maailmadega, aga kujundina on see tugevalt olemas. „Meie tegeleme lavastuses konkreetse looga lapse perspektiivist nähtuna ja on tõenäoline, et paralleeli tänapäevaga tõmbavad täiskasvanud vaatajad ise. Ning lapsed samuti, aga mõnikümmend aastat hiljem,“ usub Rei.
Mais esietenduv „Tagurpidi“ on mõeldud vanusele seitsmest ülespoole ja lavastuse taga on põnev kooslus: dramatiseeringu on teinud filmikriitik ja näitleja Donald Tomberg koos lavastajaga, kunstnik ja muusikaline kujundaja on animaator Kaspar Jancis ning liikumisjuht Poola-Kanada päritolu näitleja ja lavastaja Viktor Lukawski. Mängivad Lee Trei, Doris Tislar, Taavi Tõnisson ja Risto Vaidla.
Kust tulevad klassikud?
Lühike vastus on, et tuleviku klassikud on täna meie seas. Renate Keerd ja Jaanika Juhanson on Eesti piires juba korralikult tuntust kogunud ja Keerdi on kutsutud ka rahvusvahelistele festivalidele. Nii et – no pressure! – potentsiaal tulevikus klassiku staatust nautida on neil igati olemas. Märtsis esietendub NUKU teatris Keerdi praegu veel nimetu lavastus; Juhansoni auhinnatud kogupere-põnevik „Kummituste suvi“ jõuab Mirko Rajase lavastajakäe all suvel teatrilavale Kernu mõisa küünis.
Võib-olla meenutame nende töid tulevikus osana maailmanimede loomingust või jäävad need ajastu märgiks tänastele noortele. Ei tea. Aga küllap kunagi teada saame.
Foto autor: Gabriela Liivamägi
