TÕNISSON KORRAKS ÄRA: KesKus’i toimetuse kultuurikoer Sabine Savannah Saba meelitas Kinomajja Ain Lutsepa, ühe oma lemmiknäitlejaist. Koer võttis seltskonna mõttes kaasa ka Juku-Kalle Raidi ja Marek Reinaasa. Saba ja Lutsepp haukusid laua taga kaua teatrist, elust ja muust vajalikust.
Ain Lutsepp (A.L): (Nentivalt kultuurikoerale) Mul on kohe kolm intervjuud järjest, teie, lugupeetud kultuurikoer, olete esimene. Mul on vastuste jaoks paberid ka kaasas, et kui midagi peaks meelest minema. (Lobisevad veidike koeraga ja hakkavad rääkima filmist „Lindmees”)
A.L: Oli ikka hea küll! See, millise piirini see oli viidud, see intensiivsus! Kaameratööst rääkimata! Kuidas mängitakse, kuidas tehakse, kuidas käsitletud on, see on poeesia. Grotesk, naer. (Rõõmsalt) Ma olin ainuke, kes röökis vahepeal naerda. Õnneks ei olnud saalis palju inimesi.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Kas oled suur filmivaataja?
A.L: (Veidike kobades) Aeg-ajalt ikka, kuidagi juhuse läbi olen sattunud väga headele filmidele. Eks oleneb meeleolust. Mäletan, kuidas mulle mõjus Tarkovski „Andrei Rubljov“, see oli kuskil 60-ndate lõpp. Käisin seda vaatamas täiesti juhuslikult. Ent midagi minuga juhtus.
J-K.R: (Noomivalt) Aga Tarkovksi ongi ju väga hea.
A.L: Nojah, aga mõne teise tema filmi puhul olen ma magama jäänud.
(Kultuurikoer haugatab uniselt)
Marek Reinaas (M.R): Aga teater? Kui palju sa teatrit suudad vaadata? Kas näitlejana mürgitust pole tekkinud?
A.L: Praegu kuulub see minu kohustuste hulka – vaadata teatrit. Tõsi. Üksaasta tegin endaga eksperimendi, vaatasin ühe suvega ära 32 lavastust. (Hirmunud pomin kuluaarides)
Kõik koos: Aia!
A.L: (Häirimatult) …küllaltki lühikese ajaga, 2,5 kuuga. Ma lihtsalt tahtsin aru saada, mis toimub, et mis see meie teatri tervikpilt on. Siis oli küll väsitav. Sellest on juba tükk aega möödas, enam ma nii palju ei ole vaadanud. Praegu pole ka aega olnud. Eriti just viimasel ajal, kus mul on keskelt läbi 14–16 etendust kuus ja pidevalt proovid. Üsna suur koormus, just selles mõttes, et need ei ole tükid, kus on vaja korra laval käia. Seal on vaja korralikult tööd teha.
Materjalid iseenesest pakkusid ka huvi, näiteks, kui me räägime Harglast ja Kõivust, siis on ikkagi tegu autoritega, kes on praegu juba pikemat aega kirjandust mõjutanud.
J-K.R: (Irooniliselt) Hargla on praegu ka elukunstnikuna väga kõvasti arenenud. Ta astus just protestiks liiga liberaalse Vene-poliitika vastu Kirjanike Liidust välja. Ma küll ei lingi ära, kus need sidemed on?
A.L: Ma ka ei oska öelda, see on tema valik ja mina siin rohkem midagi juurde ei lisaks.
J-K.R: Kuule, sa lõpetasid lavaka 1980, onju? Mis selle ajaga Eesti teatris on teisenenud?
A.L: (Veendunult) Kõik. Aga see on väga pikk jutt. Ja väga erialane. Ja lisaks võib-olla lihtsalt subjektiivne nägemus. KÕIK on muutunud. (Muigab) Omandivormidest rääkimata, aga… uued inimesed tulevad, uued vaated, hoopis teistsugused infoväljad. Suhtlemisstiililt intensiivsem maailm tuleb peale. Intensiivsem käsitlus elust. (Peatub korraks) Muidugi, tihti on ta mingit moodi võõrandunud, sest kohalolek ja informatsioonikanalid ei ole mitte niivõrd inimestevahelised, kuivõrd – ütleme siis – netipõhised. Et teadasaamine tundub sageli olulisem kui mõtestamine.
Aga üks on kindel, ma olen seda varem ka öelnud, et Eesti teatris on praktiliselt kõik võimalikuks saanud.
J-K.R: On ju absoluutselt teistsuguse käekirjaga teatrid… Ja eks neid väiksemaid murranguid ole ju iga mõne aasta tagant.
A.L: (Selgitavalt, nagu halvale õpilasele) Aga see on ju loomulik. Me peame aru saama, et kultuurikäsitlustes ei maksaks mõelda, et mis mulle meeldib, vaid hoopis, et mida ma hindan ja mis on väärtuslik. Need on kaks erinevat asja.
J-K.R: (Ei jäta) Eks aegade jooksul on materjali valik ka kõvasti muutunud. Kohe kui hakkas see kooseluseaduste möll, tuli mulle plaksti meelde, kuidas sina ja Jüri Krjukov mängisite Draamateatris 1990-ndate alguses „Ämbliknaise suudlust“. Kahte homo. Mis siis oli jummala imelik.
A.L: (Naerab) See oli nii imelik, et keegi ei osanud sellele tähelepanu pöörata. Ma ei taha detailidel peatuda, aga ka meie jaoks oli see väga naljakas. Siin võib mõne loo rääkida, aga ma ei tea, kas seda ajakirjandusse pista… (Kultuurikoer haugatab nõudlikult)
Olgu, olgu. Pane. Ühe etenduse lõpus toodi näiteks minule konjakipudel ja Jürile lilled… (Kõik naeravad) Ja siis seal on üks koht, kus lavastaja Georg Malvius ütles valgustajale sedasi, et selle koha peal on nüüd niimoodi, et sa võid etenduses eksida, ma luban. Aga selle koha peal on blackout. Pime. No seal on see voodisseronimise hetk. Meie siis mängime ja Jüri, ise istub seljaga saali poole, ütleb tasakesi läbi hammaste: Ain, nüüd teeme ära! Ja pugesime kahekesi teki alla. Tegelikult oli Malvius ääretult diskreetne. Ta respekteeris meie arvamust alati.
J-K.R: Ühesõnaga, te ei põdenud, kui sellist asja tegema hakkasite…
A.L: (Üllatunult) Meie või? No kui keegi põdes, siis mina võib-olla alguses natuke! Aga kui mängima hakkasime, siis kadus ära!
J-K.R: Sa oled tegelikult mänginud lahti ka ühe eesti rahva arhetüübi, tema elu algusest lõpuni. Ma pean silmas muidugi paksu Tõnissoni, kes rosinasuppi lurriks kutsub. Milline on eesti rahva psüühe sinu kui Tõnissoni arust?
A.L: (Elavnedes) Psüühe? Mina ei tea, milline on eesti rahva psüühe Tõnissoni arust! Mina sattusin Tõnissoniks juhuslikult! (Mõtlikult) Kui selliseid asju muidugi juhustena üldse kirjeldada saab… Ma ei ole eriti kippunud näitemängu tegema. Mul polnud lapsena sellist unistust, polnud ka hiljem. Ja lavakasse sattusin hoopis tänu headele inimestele, ütlen ausalt, mind kutsuti. Vahepeal läksin isegi koolist ära, sest ma ei saanud aru, kuskohas ma olen… Siis tegin neli aastat igasugu töid, autojuhist elektrikuni, saeveskis ladusin palke ja…
J-K.R: Kas sa, nagu tol ajal kombeks, kuhugi Kasahstani loomi vedamas ei käinud?
A.L: Olid meil jah ka need seltskonnas, kes käisid. Aga mina käisin hoopis suviti sellises pundis tööl, kus ehitasime lautadele katuseid ja tegime põrandaid. Ma pidasin seda heaks puhkuseks.
M.R: (Huviga) Kas need laudad ja katused on veel alles?
A.L: Ma käisin ükskord vaatamas, enamik neist ei funktsi enam, aga üks bensiinijaam, mille tegime, on küll alles. Ma ei tea, kes seal bensiini müüb, aga küllap keegi ikka müüb. Meil oli meeletult hea seltskond. Vaim oli meil äge, labasusteni see seltskond iial ei jõudnud. (Muigab) Igasugu toredat jama muidugi oli!
J-K.R: Sa ütlesid vahepeal, et tulid koolist ära, kuna sa ei saanud aru, kus sa oled?
A.L: No mulle oli see vist veel võõras, ütleme niimoodi, et mõtlesin, kuidas ma ei saa selle asjaga kuidagi hakkama.
J-K.R: (Pistab vahele) Kas sa ei olnud piisavalt edev?
A.L: (Soostuvalt) Edevus on näitlejate puhul muidugi üks asi, aga teine on ikkagi ka see, et mina olen midagi muud otsinud.
M.R: Aga miks sa kooli tagasi läksid?
A.L: Mul oli hea ülemus, me rääkisime temaga palju ja siis ühel hetkel ta ütles mulle, et sa ise tahtsid sinna kooli minna, et võta oma seitse asja ja kao tagasi. Mine siis nüüd ja õpi – töökoht on sul minu juures alati olemas, kui vaja. Ja siis ma otsustasin, et ma ei tee enam midagi kõrvalist ning hakkasin ahmima kõike seda. Siis ma õppisin ja õppisin ja õppisin – aga mitte kramplikult, vaid mulle pakkus see naudingut. (Tõstab näpu) Esimene tunnustus on see, kui erialaõppejõud ütleb, et „siin on professionaalsuse algeid“. Siis juba mõtled ise, et ooohoooh!
J-K.R: Kas mingil hetkel siis sa saidki pihta, et ohhoo, Ain, sa oled ju näitleja!
A.L: (Kindlalt) Ei saanud! (Üldine naer, kultuurikoer haugub tunnustavalt)
Koolis kujunevad välja teatud hierarhiad, osa õpib hästi ja osa on mõne õppejõu soosikud – nagu elus ikka. Aga ma sain aru, et teatris valitsevad teised suhted. Teine territoorium, täiesti uus plats, seal ei mängita vanade reeglite järgi. Ja ma mõtlesin, et kui ei saa hakkama, siis ei saa. Mul ei olnud ambitsioone. (Ükskõikselt) Ja siis läksin hoopis õppima psühholoogiat. Et proovin veel. Aga siis tekkis üks põgus vestlus Peeter Tulvistega, kus ta rääkis psühholoogiast kui teadusest ja ma sain aru, et hilja juba, et sellest rongist olen maas. Ma kõige rohkem pool aastat seal ka olin. Aga siis tuli teatritöid lausa järjest. Ning Mikiver kutsus mind Draamateatrisse. Ning see mulle küll väga meeldis, tahtsin kohe.
M.R: Eestis on ju näitlejaid küll, kes on sada kooli ilusti kõik ära lõpetanud edukalt ja puha ning siis hoopistükkis täiesti midagi muud tegema hakanud.
A.L: See on ka loomulik! (Osutab endale) Mina näiteks praegu juba vist ei oskaks midagi muud teha. (Nentivalt) Aga jah, see peaks olema loomulik, et lavakool võimaldab oskuse ka muudel aladel toime tulla. Muidugi, kõigi asjade juures on õnnemoment, muide. Ja see, kui valmis sa ise oled. Kui sul on liiga palju piiravaid printsiipe, siis see asi ei tööta.
J-K.R: Nüüd ka kübeke spordijuttu, nagu ütleb vanameister Mart Soidro. Kas on nii, et sport võib olla kultuuri osa, aga kultuur ei pruugi olla spordi osa?
A.L: (Vaidleb) Oot-oot, mina olen suur spordihull, äärmiselt suur spordihull. (Hetke ette nautides, veidi edevalt) Ma ei tohi siin edev olla, aga ma olen kolmekordne Euroopa ja maailma meister jalgpallis. (Üldine nõutus kuluaarides, kultuurikoer pillab üllatusest vorsti suust)
On klubi, kus kuus meest ennustavad Euroopa ja maailma meistrivõistluste tulemusi – täidetakse ära terve tabel ning see on kestnud peaaegu 20 aastat. Ja, vaadake, mina olen kolmekordne meister sel alal. Ka 2014 võitsin mina! (Lõbusalt) Ma ikka vaatan jalgpalli, kui vähegi saan. Vahel, kui ma paremas tujus olen, siis käin mänge vaatamas ka pubis. Ja neis kohtades, kus ma olen reisinud, seal käin ka staadionil vaatamas. Los Angelesis vaatasin Lakersi mängu… Panen juba Eestis varem piletid kinni ja… Selle publiku hulgas toimub midagi väga elavat. Väga vägevat.
J-K.R: Jalgpall on raudselt teater.
A.L: (Vaatab küsijale pikalt otsa) Ma ei tea. Kunagi üks tuntud treener ütles selle kohta, et väga raske on juhtida 25-aastast miljonäri. Teatris on natuke teised summad.
M.R: Kas teatris selliseid fänne ka on nagu jalgpallis?
A.L: Ikka on. Fänne on igasuguseid. On tuldud ka etenduse ajal lava peale, mõni inimene ei taha kuidagi lavalt ära minna…
M.R: No aga palja tagumikuga ju miski hull fänn saalis ringi ei jookse?
A.L: (Jätkab segamatult) Aga eks siis me rääksime temaga ja ta läks ise ära. (Mõtleb veidi) Tõsi, teatri vaatamine on samuti hobi ja mingid erakordsed elamused raudselt tekkivad. Olen ise näinud inimesi, kes vaatavad etendusi, istuvad esireas ja kuulavad teksti nagu muusikat. Ja see on elamus. See on kultuur ja sina oled seal juures ja sa naudid seda, mis seal toimub. Ja näitleja kuuleb pärast, et see on aplaus või see ei ole see päris aplaus.
Aga iga kord on rõõm kohtumisest. Teatriga on ka nii, et ikka ei maksa minna kindla ootusega, et nüüd ma lähen ja saan elu elamuse. Milleks? Parem astu ligi, ole ootavas seisus, tee suu ja silmad lahti. Ja näe ja kuule ja vaata ja ühel hetkel jõuab see sinuni.
J-K.R: Nonii. Sa kandideerid esmakordselt nüüd riigikokku Vabaerakonna nimekirjas. Teater ja poliitteater?
A.L: (Laiutab käsi) Kellele on, kellele ei ole. Mina ei ole poliitteatri fänn. Teatris. Aga kui räägid teatrist kui sellest, mis poliitikas toimub, siis… (Veidi sõnu otsides) Teater on või peaks olema professionaalne tegevus. Poliitika täpselt samamoodi. Muidugi et esimesena kargab pähe mõte: mängime! Aga mis on mäng? Mis tehti lapsepõlves nendega, kes ei mänginud reeglite järgi? Nad visati mängust välja ja kõik. Mängus on omad reeglid ja neid tuleb täita. Iga professionaalse tegevuse juures pead sa teadma reegleid; sa töötad, sa liigud selles materjalis ja siis võtad vastu otsuse. Olgu ta näitleja või ajakirjanik või poliitik – kõik jõuab sinna samasse.
M.R: Väga paljud kultuuriga seotud inimesed on praegu poliitikasse minemas.
A.L: Aga miks nad ei või? Just võivad. Mõtle sõnapaarile „elamisväärne Eesti“; poliitika põhialused peakski olema kultuuris. See ei ole mingi uitmõte, et viie erakonna olemasolu parlamendis on oluline. Mul on tunne, et siis on meil suures plaanis midagi dünaamilisemat, sest siis saab rohkem läbirääkimisi pidada.
(Lutsepp asub läbirääkimistesse kultuurikoeraga ja annab talle veel ühe maitsva viineri)
