IGIKESTEV FINANTSKIMBATUS: Majandusteaduste Traktor Hardo Pajula tutvustab oma uudisteost majanduse ja poliitika ühisest loputuskausist ning selgitab, kuidas supleb nendes vooludes inimloom. Ühtlasi võib siin tuletada ka meelde Ilfi-Petrovi kuldset majanduslauset: „Finantskuristik on kõigist kuristikest kõige sügavam ning langemine sinna võib kesta kogu elu.“
Inimese ja looma raamatul(otsi see üles lähedalasuvalt fotolt)on tegelikult päris pikk eellugu. Selle kaugem juureniidistik ulatub isegi TPI-päevile, kus ma kirjade järgi tudeerisin midagi, mida nimetati tööstuse plaanimiseks. Mis see ka ei olnud, igatahes ei näinud keegi selle õpetamisega suuremat vaeva. Ja seda pean ma ilma igasuguse irooniata õppetooli tolleaegse juhataja Kostel Gerndorfi suurimaks panuseks selle raamatu sündi, mille kirjutasin.
Mustamäe trolli osatähtsus
Kui tollased teoreetikud oleksid pääsenud meid tõsimeeli drillima, oleks kõik võinud hoopis teisiti minna. Läks aga nii, et kui kolmandal semestril matemaatilised ained läbi said, siis jäid kõik nõutult ringi vaatama, et mis siis nüüd edasi saab. Kätte oli jõudnud 1989. aasta ja rohelist värvi polöki raamat oli selleks ajaks oma elu selgelt ära elanud, aga midagi uut selle asemele (õnneks) veel ka ei olnud tulnud. Õppejõudude seas valitses vähemalt sama suur segadus kui tudengite hulgas ja igaüks püüdis marksismist ja tsentraalsest plaanimajandusest järelejäänud hiiglasliku augu veerel midagi omal viisil ette jorutada.
Dotsent Gerndorf rääkis peaasjalikult Rahvarinde ja tema sisendusjõulise liidri ajaloolisest rollist. Mulle tundub, et oma kahetsusväärse kombe autoriteetidele vastu haukuda omandasin ma just protseduurireeglite loengutes (see oli see distsipliin, mille sildi all kogu see kamm toimus). Üks loeng, mille pärast tasus aga Mustamäel trolli peale istuda ja igavikuline sõit Koplisse ette võtta, oli „sotsiaalne ja majanduslik planeerimine“, mida andis Harri Paalberg. Viimane oli just äsja läbi lugenud mingi ingliskeelse majandusmõtte ajaloo raamatu ja ei pidanud paljuks loetut meilegi vahendada. Kui õppejõu põhiliseks ülesandeks on õpilastes huvi äratada, siis Paalbergil tuli see suurepäraselt välja. Sõbralik lehvitus sinna teispoolsusesse läheb siit nüüd igal juhul teele.
Olukord tahvlil
Teine samavõrd oluline kogemus oli kindlasti kokkupuude Uno Mereste särava isiksusega. Tema statistika õppetool pakkus vastukaaluks udutavatele juhtimisteoreetikutele väga põnevat alternatiivi. Mereste trupis töötanud Alari Purju käe all kujunes just nendel aastatel mul kinnisidee läände õppima pääseda. Kui me koos Kalle Norbergi ja Peep Vainuga EBS-i lähetusel 1991. aasta talvel USA läänekaldale sattusime, sai see eesmärk lõpuks teoks. Tolleaegses taustsüsteemis olid Pacific Lutheran Universitys (PLU-s) läbitud mikro- ja makroökonoomika ning majandusmõtte ajaloo kursused juba piisavad selleks, et pärast koju tagasitulekut ise EBS-is õpetama hakata.
Kõik see kokku andis tookordsetes oludes sellise konkurentsieelise, et 1993. aasta sügisel õnnestus mul George Sorose rahakoti peal minna kaheks aastaks Cambridge’i ülikooli. Sealt pärineb minu sisse aastateks jäänud arusaamine, et majandusteooria on rakendusmatemaatika lahjendatud eriharu, ja kui ma 1995. aastal EBS-i tagasi tulin, lendasid tuletised, minetised ja koletised tudengite hämmastuseks vasakule ja paremale. Loengu lõpuks oli tahvel täis matemaatilist sigrimigrit, nii et huvilised võisid end selle taustal pildistada. Aasta-aastalt käisid aga tudengite matemaatilised eelteadmised järjest kiiremini alla ja see muutis vanas vaimus jätkamise peagi võimatuks.
Hiljemalt siis, kui ma pidin hakkama õpetama majandusteooriat ilma eelneva majandusliku ja matemaatilise hariduseta magistrantidele, oli selge, et nüüd on vaja midagi põhimõtteliselt muuta.
10 majandusteemat
Inimene ja loom hakkabki vast siit alates peas vaikselt kuju võtma. Õige pea sai katse-eksituse meetodil selgeks, et pea ainus võimalus asjasse pühendamatutele midagi majandusteooriast rääkida, on teha seda nende ideede ajaloolise arengu taustal (siin oli õnneks võimalus Harri Paalbergi ja PLU juurde tagasi pöörduda). Kui seda teed aga juba minna, siis ei saa õige varsti ümber tõsiasjast, et kõik need teooriad on omakorda konkreetsete ajalooliste olude saadused (ja teisalt muidugi ka nende olude vormijad). Inimese ja looma keskne idee kasvaski välja just sellest majandusteooria õpetamise käigus aegamisi kujunenud arusaamast.
Kui 2008. aastal läänemaailma tabanud ränk krediidikriis majanduspoliitilised teemad avalikkuse huvi tulipunkti tõstis, oli aeg kaua kavandatud raamatu kokkupanekuks küpseks saanud. Inimese ja looma kaugem eesmärk ongi asetada tänane krediidikimbatus laiemasse ajaloolisesse ja teoreetilisse tausta. Raamatu kandev idee oli valida kümme laiemale haritud publikule huvipakkuvat majandusteemat ning käsitleda neid siis õhtumaade ajaloo olulisematel teekäänakutel. Sel kombel lootsin ma anda lugejale teoreetiliste sõlmküsimuste kõrval ettekujutuse ja praegu enesestmõistetavaks peetavate institutsioonide kaugemast arenguloost.
Ekskursioon „liftiga majandusajalukku“
Nii tuleb erasektori võlaplindrist juttu Soloni reformide kontekstis 6. sajandi eKr Ateenas ja inflatsioonist Rooma impeeriumi 3. sajandi kriisi valgusel. Lääne-Rooma keisririik on ka raamatu kolmanda osa tagapõhjaks; kõrgelt arenenud tööjaotuse ja poliitilise rafineeritusega ühiskondade tagasilangemine ühiselu primitiivsemate vormide juurde on mingis mõttes üks kogu raamatut läbiv juhtlõng.
Neljanda teema valikul oli määravaks ajalooline aspekt. Kuivõrd kirjutamise käigus sai peagi selgeks, et kristluse rollist Euroopa keskaegse vaimse ja ainelise maailma kujunemisel on võimatu mööda vaadata, siis on see osa pühendatud majanduse ja religiooni vahelistele suhetele.
Viiendas tuleb Elizabeth I vaesteseaduste taustal juttu nüüdisaegse hoolekanderiigi ajaloolistest lähtekohtadest ja kuuendas Prantsuse revolutsiooniga tipnenud valitsuse eelarvekriisist.
Seitsmes osa käsitleb ülemaailmse kapitalistliku majandussüsteemi teket 19. sajandil ning kaheksas selle lagunemist Esimeses ja Teises maailmasõjas. Et koos Stalini ja Hitleri kontsentratsioonilaagritega tuleb Euroopasse mitme sajandi järel tagasi orjatöö, siis kattub kaheksandas osas puudutatud aines mõnevõrra kolmandas käsitletuga.
Raamatu kaks viimast osa toovad meid Teise maailmasõja järgsesse aega: üheksandas on juttu Bretton Woodsi süsteemi ja Euroopa riikide rahanduskoostöö tekkeloost ning raamatu viimane osa räägib eurotsooni lähemast ja kaugemast ajaloost.
Inimese ja looma kaugem eesmärk ongi asetada tänane krediidikimbatus laiemasse ajaloolisesse ja teoreetilisse tausta.
I Inimlooma süsteem
PAJULA RAAMAT: Ülesehituselt on tegemist eelnimetatud teemade kaupa rühmitatud artiklipõimikuga.
Hardo Pajula raamat „Majanduslik inimene ja poliitiline loom“ koosneb 90-st kümneks osaks jaotatud laastust. Iga osa on omakorda liigendatud kolmeks peatükiks, millest esimene vaatleb eelpool nimetatud ajaloolisi episoode, teine käsitleb kõnealuse teema teoreetilisi aspekte ja kolmandas näidatakse sama probleemistiku esilekerkimist teistel aegadel ja teistes kohtades.
Tõsiasi, et niivõrd piiratud mahuga kogumik katab üle kahe ja poole tuhande aasta pikkuse ajavahemiku, vajutab nii lähenemisviisile kui ka stiilile oma pitseri. Mõlemad on esseistlikud ja skitseerivad, üksteisele kronoloogiliselt järgnevaid laastukesi lahutavad tihti mitmed sajandid. Et võtta kirjutiselt vähimgi pretensioon teaduslikkusele, on välditud viiteaparatuuri kasutamist. Küll leiab aga huvitatud lugeja raamatu lõpust kasutatud kirjanduse loetelu.
II Homo economicus!
Termin homo economicus („majanduslik inimene“) imbus õpetlaste sõnavarasse 19. sajandi viimastel kümnenditel.
Esialgu oli kutsung homo economicus mõeldud pilkena umbes samal ajal moraalifilosoofia pinnasest tärganud majandusteaduse liigratsionaalse alge pihta. Enne „sünge teaduse“ sündi oli inimest Aristotelese eeskujul peetud poliitiliseks loomaks (zoon politikon). 19. sajandi keskpaiku kuju võtnud institutsioonid olid inimkonna eelneva ajaloo taustal tõesti väga erandlikud. Kuigi turud ja vabatahtlik kaubavahetus on eksisteerinud tsivilisatsiooni kõige varasematest aegadest peale, on majandussfäär Ungari majandusteadlase Karl Polanyi sõnul olnud alati „sängitatud“ ühiskondlik-poliitiliste suhete laiemasse konteksti. Ühiskonna majanduslikke ja poliitilisi eluavaldusi on üksteisest eristatud ja vastandatud alles pärast viktoriaanliku Inglismaa turureforme.
1980. aastate algul alanud ja sotsialismileeri lagunemisega päädinud turupöörde järel on majanduslikku ja poliitilist püütud taas teineteisest rangelt eristada. Inimene ja loom lähtub tõdemusest, et säärane vahetegemine on eksitav ning majanduslik inimene ja poliitiline loom elavad alalises pinges homo agens’is („tegutsevas inimeses“).
