KEERAKE NÜÜD SPORDILAINELE: Eurosaadik Indrek Tarand pani poliitikute kodustaadioni veerele püsti tabureti, istus maha ning püüab nüüd huviga aru saada, mis spordiga õigupoolest tegu on.
Kampaania esmane tähendus on sõjakäik. Eesmärk võõraste alade vallutamine, algselt naiste ja söögi saamise eesmärgil. Hiljem ka kunstiväärtuste ja maavarade võtmiseks. On imelik, et põhiseaduslikud Eesti erakonnad kasutavad sellist sõna. Vana Itaalia maakonna nimetust, justkui Hannibal oleks Kampaanias.
Valimisvõitlus oleks parem, sest võitlus on armutu. Tahetaksegi teiselt erakonnalt nende vara ja ametikohad ära võtta. Vahel ka naised (case Yoko Alender). Ideaalis võiks olla hoopis valimis-võistlus. Kus heade sporditavade kohaselt ei tarvitata dopingut, järgitakse reegleid ning esinetakse aumehelikult. Ideaalist oleme paraku kaugel.
Dopinguprojekt „Etableerunud partei“
Lance Armstrong lausus hiljuti, et kui ta peaks taas sadulasse kargama oma ajastus, siis kasutaks ta kõhklematult dopingut, sest „kõik kasutasid“. Sama loogikat viljeleb ka Reformierakond. Keskerakonna sulitsemise taustal arendas see erakond välja palju täiuslikuma dopinguskeemi, mille nimeks on „Lillo“. R-Hoolduse asi oli algeline doping, Lillo on šedööver! Täna kehtib Res Publica ja Reformierakonna valitsusajast pärinev Seaduslik Dopingusüsteem ehk parteide riigieelarve benefit. Läinud aastal 5,7 miljonit eurot! Jaguneb see nii, et suuremale suurem tükk! Väetim ei saa eales võita! Stardiasendis on võti. Piltlikustatud John Cleese’i surematus stseenis rägbimatšis õpilaste ja õpetajate vahel. Vabaerakonna mängijale pannakse jalg ette lihtsalt.
Kuidas saakski start-up-partei kulutada miljon eurot valimistega kaasnevateks päris- ja pseudotegevusteks? Isegi pank ei laenaks neile, ka kõrge intressiga. Aga etableerunuile laenab! Riigikassiir Jürgen on garandiks. Pangale niisugused riskivabad projektid meeldivad.
Dopinguprojekt „Eeter“
Teine dopinguliik on eeter, ERR-is. Võitlus sulgpalli ja jalgpalli vahel. Kajastades võimulolija iga pisisündmust (Lembitu Kuuse peaministri ja Tänaku kohtumisest spordisaates. Oleks parem seda väljasõitu filminud!) pika uudislooga. Andes neile disproportsionaalselt rohkeid eetriminuteid (mõelgem aastalõpu üledoosile Taavi Rõivase kõikvõimalike ilmumistega). On erandeidki ja võitlus kestab. Näiteks Aarne Rannamäe lausus otse-eetris avameelselt, et „varsti tuleb mul teie näitamise eest telefonikõne kolmandalt korruselt“. Kahjuks jättis ta nimetamata, milline seltsimees täpsemalt sellel kurval korrusel lösutab.
Peataolekut ei tekkinud ka hetkel, kui Reformierakonnal juhtus Autorollo-laadne äpardus: Paide mees saadeti Arkaadia teelt hoopis kohtuteele. Ainar Ruussaar lubas neid ikkagi „täisnimekirjaks“. Aga kuidas on võimalik eeldada, et 128-inimeselise rühma seersant on targem kui 53-inimeselise rühma oma? Kas see ei peaks kodanikule selguma just nimelt sellessamas väitluses? Mis tänu ERR-i juhatuse partokraatlikele instinktidele jääb igavesti pidamata.
Nüüd pisut ka ausast mängust
Karikatuuriks on muidugi nn keelatud välireklaam ja sellega seonduv. Mäletame hästi, kuidas seaduseni jõuti ning milliseid probleeme seadus politseile kaasa on toonud. Ehkki politsei on korduvalt palunud seadus paremini kirja panna, ei kavatseta seda teha. Sest võimalus eelistada political class’i, kel raha jalaga segada, ei tohi kaduda! Nemad teevad riigiraha eest igasugu kampaaniaid ja välireklaame juba pool aastat enne valimisi ning kolivad oma rahakoti paksuse toel keeluajaks tele-eetrisse.
Aga uustulnukatele kehtib odavamate ja loovamate reklaaminippide kasutamise suhtes range keeld. Muidugi testib Keskerakond koos Reformiga sellelgi mänguruudul valijate kannatust viimseni, avades uisuradasid ning kimades ringi bussiga, mis toetab valimiskampaaniat. Uustulnuk või üksikkandidaat seda endale lubada ei või, sest seadusandja on targalt kirja pannud, et ainsaks erandiks parteilogoga sõiduki lubamisel on: sõiduk olgu juba enne kampaaniat partei kasutuses registreeritud. Ma loodan, et Artur Talviku kaasus toob sellestki pudelikaelast väljapääsu. Pean talle pöialt.
Saar ja Tammsaare…
Indrek Saare ja Tammsaare puhul tekkis õigustatud kahtlus, et viimane tegelikult siiski polnud sotsiaaldemokraat. Esimesele peab aga plaksutama, sest uusi taktikaid ja kombinatsioone peab katsetama! Publikut see ent ei sütitanud. Mäletan, et mulle oli Tammsaare 15-aastasena raske ja tüütu lugemine. Kohustuslik. Mida tahta tänastelt digiajastu lastelt, kel sageli raskusi lehma ja lamba eristamisega? Vastuse said Mikser ja Nestor Tammsaare parki püstitet telgis teada: kuulajaid ei tulnud!
Saare ilmumine „õnnesärgis“ on omaette trikk, esmapilgul ehk originaalnegi. Lähemal vaatlusel siiski plagiaat, sest niisuguseid piirerikkuvaid asju olen hea maitse piiril kasutanud varemgi. Ainult et kui parteitu isiku protest totaka reklaamikeelu seaduse vastu on mingil määral põhjendatav, siis parteilaselt eeldaks ikka uue normaalse seaduse algatamist. Sotsid heitlesid hoopis arhiivide põletamise koletu eelnõuga, mille keegi kuri isik oli nende töölauale veeretanud. Õnneks koos Reformierakonnaga suudeti viimasel hetkel juba väravajoonel olnud pall auti tõrjuda.
Spordiväljakul pusivad võistkonnad võidu nimel, jalgpallis tuleb ette vigastuse teesklemist penalti saamise nimel. Korvpallis on kasutatud näppude silmatorkamist kaugviskele kerkinud vastase suhtes. Inetud teod mõlemad, aga teine veel eriti.
Seekordses valimisvõi(s)tluses paistab erilise teesklusega penaltimangumisel silma Keskerakond, kes munitsipaalrasval libisedes kiunub kogu aeg ebaõiglusest. Samas on nende telestuudios püsikülaliseks Helmekee, mis justkui katab Keskerakonna kaduvat eestikeelset osa ja lubab venelastega samamoodi kui homodega talitada… Tegelikult peaks kohtunik sihukese teesklemise eest kollase kaardi andma. Reformierakond üritab kaugviskeks valmistuvale valijale lausa lakkamatult näppe silma torgata. Vulgaarne ja vea vilistamist väärt tegu. Andrus Kivirähk on selle kohtunikuna fikseerinud, kirjutades: „Et kui ei vali Rõivast, tuleb Savisaar? Ei ta tule!“
Valikut nende vahel lihtsalt pole. Kui Rõiva asemel oleks Siim Kallas, siis ehk ka oleks… Muidu on sama hea kui võrrand: Aaviksoo on akadeemik, aga meie akadeemik on Arto Aas…
Spordikommentaatoritest
Nendeks on igat masti ajakirjanikud (ex officio, aga nüüd on leiutatud veel miskid libakommentaatorid, keda kutsutakse aukartustäratava sõnaga „eksperdid“… Sellesse sarja kuuluvad igasugu väitlusseltsid, valimiste valvurid ja muud riigieelarve erinevatest nisakestest rahastatavad tegelased. Nendelt siis kuuleme miskit täiesti asjatundmatut stiilis „Krista Aru ei oska üldse söötu anda…“ No kellele ta peaks seal saates söötma? Vastasmängijale? Või „väitluse võitis see ja teine, sest meie arvame nii. Löödud väravad ja visatud punktid ei loe! Ekspertarvamus ruulib“.
Sääraste formaatide harrastajatele toimetustes soovitan soojalt neist loobuda. Sest kodanik on reeglina üsnagi võimeline ise punkte kokku lugema ja ilma vahendajata otsustama, kes võitis. Parteiliselt kallutatud, kuid hoolega maskeeritud „ekspert“ tekitab vaid trotsi. Kui miskist ekspertiisist rääkida, siis selle kriteeriumiks oleks ehk doktorikraad ühiskonnateadustes, filosoofias või matemaatikas. Selle puudumisel paluks kasutada sõna arvamusliider, aga selle tegelikus tähenduses – chearleader.
Agu ja Annika Uudelepa tantsud minutistel vaheaegadel oleksid kindlasti palju suuremat publikumenu pälvivad kui nende ekspertiis. Eriti arvesse võttes, et keskus Praxis teenib oma tulu peamiselt riigieelarvelistest eraldistest.
Oo sport, sa oled rahu!
Tahaks tegelikult just seda viimast rõhutada. Pärast võistlust vahetavad mängijad särke, suruvad kätt ja patsutavad üksteist. Treeneridki rahunevad ja pressikonverentsidel leiavad tunnustavaid sõnu vastase suhtes. Publik valgub vaikselt või võidu üle huilates väljapääsude poole. Statistikud loevad tehnilisi protokolle ja „eksperdid“ süüdistavad ilma, ebaõnne, vigastusi, treeneri taktikalisi käike ning vähest riigirahastust. The winner takes it all…