NAGU TABURETIGA TIIGI ÄÄRES: Kui inimesed Vladislav Koržetsi peale mõtlevad, meenub neile kõigepealt suur, muhe ja vuntsidega räim. Sihuke räim, kes kirjutab, kokkab ja räägib telekas. Kultuurikoer Saba käis Vladiga kohtumas ning haaras hambusse ka Juku-Kalle Raidi, Marek Reinaasa ja Kairi Keso. Jube lahe päev kujunes Vladi kalakohvikus Kalambuur jutte pajatades ja peale haugates. Pildistas Mark Raidpere.
Esimesed soojad päevad sel aastal, Vladislav Koržetsi puhvet Kalambuur tiksub laisalt Hirvepargi nurgas, uksed kutsuvalt õieli, päike siramas toolidele. Tõeline igavikutunne. Maitseme Vladi imepäraseid roogi – värske siiasupp, kalatartar ja muu suupärane –, rüüpame kihisevat joogikest ja üldse on kõik nii rahulik ja armas nagu taburetiga tiigi ääres. Selliste istumiste organiseerimine tööpäeval on viga. Pärast ei tule asjalikkusest midagi välja. Pole mõtet mõeldagi. Targem juba päikeseloojakuni juttu puhuma jääda.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Et me kord juba sinu kohvikus istume, siis räägi välja, kuidas on Tallinna riigis olla väikese perekohviku pidaja?
Vladislav Koržets (V.K): Sellega on nii ja naa. Mingis mõttes on ju ääretult turvaline olla palgatööline, kui palk on korralik. Mis saab olla elus mõnusam, vastutus on kõik teiste peal. (Naerab) Pereettevõttega on nii, et õige peagi taipasime, et mitte meil ei ole kohvik, vaid kohvikul oleme meie. Olgu see teadmiseks kõigile, kellel on plaanis perekohvik avada. Õnneks on meil peresisene tööjaotus selline, et mina kõige vanema pereliikme õigusega…
J-K.R: (Ütleb ette)… Tunnista üles, et ei tee midagi!
V.K: (Noogutab kaalukalt) Just, ei tee midagi, olen kõrvale tõmbunud ja tegelen teiste asjadega. Olen vaimseks isaks ja vanaisaks. Vahel panen käed külge, kui vaja on. (Mornimalt) Üsna tihti näeb mind köögis nõusid pesemas. See käib selle elu juurde.
(Rõõmsalt) Aga sellel puhvetil on omad suured väärtused, teistsugused väärtused. Ma räägin peresisesest ühtsustundest, kuuluvustundest! Mis on tänapäeval väga habras, sest ühine asjaajamine puudub – selline, mis oli vanasti talus. Mille peale aastasadu ja aastatuhandeid on ühiskond ehitatud olnud, selliste perevärkide peale. Mulle meeldib seda kogeda.
J-K.R: Jah, ja eks ikka oma koht ole mõnus ju ka!
V.K: (Kavalalt) Eks me ole edevad ka üksjagu!
Kairi Keso (K.K): (Nõudlikult) Sel juhul, miks ei ole nimeks Koržetsi kohvik?
V.K: See mõte käis ka läbi, kuid eks me püüdsime oma edevust väheke talitseda ka.
J-K.R: Kui keegi oleks sulle meie tutvuse alguses öelnud, 1980-ndate lõpul, kui Anu Ummingu juures veidi viina viskasime, et sul on ükspäev oma isiklik puhvet, siis… Sa oleks talle piibuga pähe koputanud.
V.K: See oli tol ajal üsna mõeldamatu. Ei osanud sellistele asjadele mõtelda, aga eks mulle meeldis juba siis, aastakümnete eest süüa teha. Ent kokanduslikust karjäärist või mingist sellisest kulinaarsest värgist ma ei mõelnud. (Süütab suitsu) Sellepärast ongi elu üks huvitav asi, et ta võib keerata nii kummaliselt ära, nii teistele radadele. Et kui asjad ei lähe nii, nagu sa plaanisid, siis see ongi elu. Elu väljaspool mugavustsooni ongi elu.
J-K.R: Sa oled meie paljukannatanud kodumaa ikoonkala, tegid ja teed kala-teemalisi saateid ka telkus kogu aeg. Inimestel muudkui tatti tilgub, kui vaatavad.
V.K: 11 aastat tagasi kutsus Anu Välba mind „Terevisiooni“ kokkama. Et tulgu ma ja tehku kalaroogasid, siis ma ütlesin talle täiesti ausalt, et mul puudub kulinaarne haridus, ma ei ole päevagi professionaalse kokana töötanud. Ja ma ei tea, mis välja tuleb. Anu vastas mulle sama ausalt, et „aga nad ei saa ju sealpool ekraani maitsta“. (Kõik naeravad) Ta ütles, et kui ma suudan oma jutu ja muuga sülje jooksma panna, siis on kõik korras. Vastasin, et seda võin proovida, sest tegelikult on mind siin elus rohkem toitnud lõuad kui käed. Siis selgus, et mingi kõlakas minu roogadest oli natuke levinud ja temani jõudnud. Ja siis selgus, et ka võõrad inimesed söövad neid. Seal oli üks operaator, kes enne ei söönud kala üldse, aga siis üritas ennast tööle sättida just neljapäevaks, kui oli minu kalapäev. Kui palju oli selles loos moosimist, aga… (Muigab) Selline jutt on ju nii magus hingele.
J-K.R: Nüüd oled sa rahvale tuntud ka kui saate „Osoon“ vapikala. Mis on väga õige, sest see on selline filosoofiline saade ja humorist peabki olema tähelepanelik loodusvaatleja.
V.K: Filosoofilist poolt olen ma tahtnud sellesse saatesse tuua küll, aga mitte väga keerulist filosoofiat. Asju võib väga keeruliselt seletada, nii et ise ka aru ei saa. Maailm tulebki enese jaoks lihtsaks mõtestada. Suhteliselt lihtsaks, mitte lihtlabaseks.
J-K.R: Sa oled filosoofiaga ju ennegi kätt proovinud, sinu sulest pärineb selline tegelane nagu õllekafilosoof Ülev Suurmõlk.
V.K: Ha-haa! Jah, kunagi oli selline minu väljamõeldud kirjanduslik kuju, eks ta sai innustust vene kirjandusest. Me Ott Arderiga ikka jälgisime seda. Muidugi mind vaimustas selline pseudofilosoofiks olemine, just see oma tarkuses kenitlev olek jne. Üks väike detail ka juurde, et pärast kõrgkooli lõpetamist pidin vahepeal minema filosoofiat tudeerima, aga asjad kujunesid teisiti.
J-K.R: Mul tuleb praegu silme ette sinu kunagine raamat „On nigu on“, seal oli Ülev Suurmõlki ohtralt sees.
V.K: (Iseteadlikult) Eks ma ole Suurmõlgi mõtteid vahepeal veel kirja pannud. Ent ma olen niruvõitu asjade lõpuni vormistaja. Ma kogu aeg mõtlen – ja praegu mõtlen ka –, et võtan kätte ja kirjutan juurde ja korrastan oma sahtlid ja vormistan asju raamatuteks. Inimene on ju ajalik, mina kah olen ajalik. (Tõstab näpu) Aga inimese himu on olla mitteajalik! Elutung on see, mis tahab ennast nagu igaveseks muuta. Kirjandus ja kunst on selle vahendid, ka teadus.
Marek Reinaas (M.R): Kultuuri osaks on ka see, et sa mõõdad jõudu kalade valmistamisel ja tutvustamisel, vead kalade hammustamise kultuuri.
V.K: Jah. Et kuidas me panni kasutame ja kas me üldse panni kasutame – kui ammu see pann meil siin Eestis üldse on? Paar sajandit. Vist mitte sedagi. Nüüd olen kolm aastat töötanud suure kalaraamatu kallal, mille nimi saabki olema „Koržetsi suur kalaraamat“. See on nagu doktoritöö kalakulinaariast.
J-K.R: Elu jooksul oled sa õige mitmesse väljaandesse hommikupoole palgatööle lonkinud.
V.K: Väga palju ei ole olnud palgatööl. Ma olen paljudesse küll kirjutanud kunagi omal ajal. See oligi siis minu leib ja viis. Vahepeal sõin vabakutselise leiba, kui estraadikavasid või näidendeid mängiti, siis muudkui klõbises see kassaaparaat. (Muheleb) Vene ajal toitis see päris hästi. Ma muidugi kirjutasin enam-vähem kõigile kirjanduslikele väljaannetele. Vahel ka ajalehtedele. Aastakese töötasin sellises ajalehes nagu Pühapäevaleht, enne kui see ära lagunes, ja siis hakkasin Kalastajat toimetama. Et olen ka toimetaja tööd teinud.
J-K.R: Räägi mulle, kuidas huumor elab – vabaduse tingimustes?
V.K: Ma ei ole väga mees seda ütlema, pole jälginud. Ma ei pea enam ennast selliseks tegevhumoristiks. Mis ei tähenda, et minu ütlemistes, kasvõi „Osooni“ tehes, puuduks mõningane muhedus.
(Mõtleb pikalt) Aga mismoodi ta elab? Ta elab hoopis teisiti. Praegu on kõik vabad tegema igasugust nalja ja ainsaks piiranguks on tegijate enese sündsus- ja taktitunne. Sellega on vahel probleeme, eks ole. Kui me räägime vene ajast ja tollastest tsensuuri tingimustest, siis lisaks poliitilisele tsensuurile oli ka hea maitse tsensuuri üksjagu olemas. Ikka toimetajad ise proovisid, ütleme rõlgeid nalju, vältida väljaannetes. Tänapäeval ei pruugi see enam nii minna.
J-K.R: Kirjandusse ju inimesel aja jooksul suhtumine muutub. Ma mäletan, kuidas sa rääkisid juba ammu sellest, et vanasti väga armastasid Ostap Benderit, aga mingil ajal said aru, et see on vastik ja ülbe taat.
V.K: Jah, sellega oli nii, et mingil hetkel üks väljaanne palus mul kirjutada – kui tuli välja „12 tooli“ uus trükk. Ma lugesin läbi ja mulle ei meeldinud enam. Ühtepidi teine sotsiaalne kontekst ja teistpidi enese muutumine. Ma ei näinud ka tehniliselt, et see oleks hästi kirjutatud. Minu jaoks enam ei olnud. Minu jaoks oli üsna selline följetonlik jura. Mis siis muutub, kas mina või Ilfi ja Petrovi looming?
M.R: (Pistab vahele) No Ilf ja Petrov surnud peast enam eriti ei muutu.
V.K: No muidugi. Muutun mina. Need on ka näited sellest, kuidas kirjandus on ajalik. Kuidas ta töötab mingis ajas ja oludes ning kuidas ta võib lakata töötamast.
J-K.R: Sa oled ise ju Venemaal Krasnojarski krais sündinud ja vene kirjandus tundub olevat sind kõvasti mõjutanud.
V.K: Jah, ma olen teda lugenud, viimasel ajal loen vähem, viimasel ajal loen üldse vähe ja ilukirjandust veel hoopis vähe. Kuivõrd neid raamatuid ja lugusid, mis mu hinge puudutaksid, on kuidagi vähe. (Eneseirooniliselt) Mu hing on võib-olla nii kalestunud, ega ma saa ju raamatuid süüdistada. Neid, mis mulle meeldivad, neid on napilt. Aga vahel juhtub õnneks ja nüüd minu viimane selline suur lugemiselamus oli Olavi Ruitlase „Vee peal“. Küll on hästi kirjutatud, küll on hinge puudutav. Oi kui rõõmus ma olen, kui midagi sellist mu lauale satub!
Ilukirjandus on ajaloos ju ka suht uus nähtus. Kui me võtame romaani, siis pange tähele, kuidas teda alguses tauniti. Ajaraiskamine, odav meelelahutus, kõik selline emotsioonide peal mängimine.
J-K.R: (Õpetlikult) Nagu Õhtuleht.
V.K: Inimesega on kord nii, et vanemaks saades muutub kõik justkui Õhtuleheks. (Üldine naer)
J-K.R: Kas sa oled kunagi käinud sünnipaigas oma juurikaid otsimas?
V.K: Mis ma olin siis, 15–16, kui käisin Siberis. See on seal Jenissei läheduses. Seal on eesti külasid. Ja seal nägin ma sellist asja, mida siin enam ei näinud. Sõideti heinale, veoautodes, enamik naisi rahvariietes, ja lauldi eesti rahvalaule. Aastal 1967 või 68. Eestis enam sellist asja ei olnud. Eks ma kogu elu olen mõelnud, et peaks veel käima ja veel käima ja sinna see on jäänud. Ja enam ei lähe ka.
J-K.R: Kunagi pidid tegema Tallinna õllekate välimääraja. Neil olid kõigil omad hüüdnimed, omad seltskonnad. See oli ju naljakas aeg ja need olid pullid kohad.
V.K: Eks õllekad kuulusid minu teatud eluperioodi täitsa lahutamatult. Neis oli oma kultuur ja fiiling. Mis siin rääkida. Kui mul oli midagi vaja, näiteks veoautot või plaatijat, siis oli vaja õllekasse minna. Sest muud asjad ei töötanud nagu peab, aga seal oli kommunikatsioon täielik. Seal ütlesid, et mul oleks seda või teist vaja ja kolmas-neljas mees tundis kedagi, kes tuleb varsti, ning see asi toimis ja töötas.
J-K.R: (Meenutab) Neil olid ka jumal teab mis nimed: Ema Süda, Saigon, Hiiu Blokk, Kapteni Sild jne.
V.K: Heh-heh-hee! Neid oli jah üsna erinevaid. Tuleb öelda, et tol ajal oli õllekate värk meie kultuuri osa. Keda kõike ei kohanud kõige ootamatumates paikades, mõtlen meie kultuuritegelastest. Seda sama kultuuri on osaliselt Männikese lugudes sees. Mingit pidi oli elu oma ettemääratuses tollal lihtsam. Kui sinu vabadus on suhteliselt piiratud ja sa oled raamidesse pandud sünnihetke, paiga ja ruumiga, siis proovidki läbi ajada nende raamide sees. Puur on suur, aga ikkagi puur. Nii see oli. Vangis ongi elu lihtne.
J-K.R: Teisest küljest, nõukogude absurdsus oli humoristile tänuväärne materjal.
V.K: (Veendunult) Muidugi oli. Kui me tuleme tagasi aegade muutumise juurde, siis praegu võib kõigest rääkida igal pool. Aga satiir sünnib sellises kahepalgelises ja surutud ühiskonnas. Türanni all on satiiril või huumoril hoopis rohkem võimalust, ta lõikab paremini. Huumor on sel ajal ellujäämise viis – distantseerumine tegelikkusest, enese kõrvalt kaemine. Ja kui sa elad absurdses ühiskonnas ja surutise all, siis selleks, et ellu jääda, pead oskama enese üle naerda, sa pead kuskilt rõõmu saama. Huumor ongi ellujäämise vahend. Kui elu on ladna, siis lähevad naljad ka hambutuks, poliitkorrektseks jne.
J-K.R: Üks vene 1960-ndate klassik ütles, et nõukogude rahvas on nagu ajudeta hapukapsas, talle kohe on vaja surutist.
V.K: Sõnu on kerge loopida, ka vaimukaid sõnu. Põnevaid seoseid, aga kas neil katet on? Need on küsimused, mis mul nüüd tekivad. Mõnest heast vaimukusest on vahest targem loobuda, kui ta on lihtsalt vaimukus.
Nõukogude ajal oli kirjanik olla ülimalt prestiižne. See avas Moskvas restoranide uksi, kogu N. Liidu hotellide uksi. Kõik ootasid, kui olid kirjanike liidu liige. Olid kõikjal lugupeetud ja hinnatud. Mina küll ei tahtnud olla põrandaalune kirjanik või dissident. See vastuolu oli sees paljudes. Mina kuulusin ka nende hulka, kes ühtepidi oli dissident ja teistpidi tahtis olla täiesti tunnustatud ja saada sinna šeffi restorani. (Naerab). Inimesed ongi vastandlikud ja ma olen jätkuvalt vastandlik. Tuleb tunnistada kõiki neid pooli eneses.
J-K.R: Korraks lipsas siit läbi tänane poliitkorrektsus.
V.K: No mõned asjad on ju häirivad tahes-tahtmata. Kui ikka sõna „neeger“ ei tohi kasutada. See on globaliseerumise tagajärg, sellega kaasneb ebamugavusi. Siin on omad surverühmad, aga õnneks on sellised asjad ajaloos mööduvad. Tabuteemasid ja tabusõnu on olnud läbi aegade küll ja küll. Erinevatel aegadel erinevaid. Need asjad kipuvad käima ringiratast. Ühiskonnale ülemäärast intellektuaalsust ja tarkust omistada pole mõtet. Võtame teda sellisena, nagu ta on. Ta on ka nii jumalast vahva, ka kõigi oma veidruste ja muude asjadega.
M.R: Kui palju sa tänases poliitikas vaatlejana osaled, mõtlen just loodusvaatlejana?
V.K: Ma ihkan näha poliitikutes missiooni. Vahel ma silman seda, vahel mitte. Kui ma midagi muud kipun nägema, siis ma loodan vaikselt, et ma eksin. Et ehk ma saan asjadest valesti aru. (Mõtleb kaua) Öelda, et poliitikud on ühed sitad ja halvad inimesed, on rumalus. Nad on inimesed nagu meiegi. Võim on üks raske koorem kanda. See võib inimese lolliks ajada. Kuulsusega, tuntusega, nii neid katsutakse, ja seal siis selgub, kes jääb sõelale, kes mitte.
Rahvas mõtleb tihti seda, mida tal mõelda palutakse. Kui me näeme populistlikke mänge poliitikute hulgas, kus mängitakse hirmudele, kus mängitakse sisemisele agressioonile, mis on inimesele omased, siis see teeb mind kurvaks.
J-K.R: Kas sind on ka üritatud häältekäruna kasutada, et parteile kuuri häältesaaki vedada?
V.K: Muidugi on ja on ka nimetatud umbes, millises komisjonis ma võiks töötada. Aga ma olen loobunud neist asjadest pärast pikka mõtlemist. Põhjus on väga lihtne. Ma arvestasin, et kui peaks olema nii, et osutun riigikogusse valituks, siis kulub mul vähemalt kaks aastat, et hakata asjadele pihta saama. Ma peaksin endale selgeks tegema Rooma õiguse, maailma poliitsüsteemid jne. Selleks, et ma teaksin, millega ma tegelen. Sest lihtsalt niisama seal olla… Aga kaks aastat õppimist ja peale seda muutuksin asjalikuks tegijaks, kas mul on aega?
J-K.R: (Tögades) No kohviku avasid ju nii, et ei teadnud midagi?
V.K: (Laveerib veidike) No selle avas rohkem poeg, mitte mina. Ja ma usun, et kohviku pidamine on lihtsam kui tipptasemel poliitiku töö. Seal on juba vastutus oma sõnade eest märksa suurem. Siin ma vastutan, et toit oleks maitsev.
J-K.R: Mida arvad tänasest Eestist, kus on väga palju üksteisele vastanduvaid kildkondi?
V.K: (Suureliselt) Einoh! Hädaldada on ju mõnus. Oleneb, millega võrrelda. Kõik oleneb sellest, millega võrrelda. Minu meelest elame me õnnistatud paigas – kus on rahu, kus on süüa. Jama algab siis, kui me hakkame võrdlema, et näe, üle lahe on nii ja seal on naa. Ambitsioonide küsimus.
J-K.R: (Vaidlevalt) No kuule, ambitsiooni peab ka olema!
V.K: (Rehmab käega) Ma ei oska öelda, oleneb ehk sellest, millised need ambitsioonid on. Kui inimesel on ambitsioon olla hea inimene, elada teistele rõõmuks, siis see on minu meelest suurepärane ambitsioon.
K.K: Kuulasin siia jalutades just lugusid plaadilt „Kahemehesaag“. Kas sa laulusõnu ka veel kirjutad?
V.K: Mul on nüüd täitsa jama kaelas. Ma olen ju ametlikult pensionär. Kes ei tea puhkamisest ja mõnusast äraolemisest miskit. Tütar ütles, et kuule, peaks su luulekogu tegema. Et küsime selleks raha. Ma pole elu sees Kultuurkapitalilt ega kusagilt raha küsinud. Tütar küsis ja anti ka ning nüüd ei jää mul muud üle, kui ma pean avaldama oma debüütluulekogu 65. sünnipäevaks.
(Üldine naer)
K.K: (Tunnustavalt) Kõlab hästi.
V.K: Tuleb suvel sulg sahtlist välja võtta ja kirjutama hakata. Eks mul seal sahtlis ole ka üksjagu. Mul on ka mõned sellised luuletused, mida olen alustanud 35 aastat tagasi ja praegu lõpetan. See on natuke teine lähenemine. Sõnadel on oma maagia, mulle meeldib maagilist sõna kogeda vahel.
M.R: Ma olen kuulnud, et kalal käies peab kogu aeg vait olema? Et seal saab see sõna omaette väärtuse?
V.K: Kalalkäimise fenomen on minu jaoks tihti selles, et vähe sellest, et ma ei räägi, ma ka ei mõtle. Igasugused mõisted ja asjad kaovad ajust ära. See on minu jaoks üks ja väga jõuline moodus maailmaga osaduses olemiseks. Ma julgen öelda ka jumalatajuks. Kes kuidas loodust ja jumalat võtab. Väga paljud võtavad teda looduse tervikuna. See tervendab.
J-K.R: Kui peaksid nüüd kohe KesKus’i toimetusele ühe kalaroa tegema, siis mis kala see oleks?
V.K: (Vankumatu veendumusega) Räim. Räim ehk Läänemere heeringas on vapustav kala. Ja mis ma temaga teeksin? Kõige lihtsamal moel paneeriks ära, praeks pannis ja annaks sulle soojalt ette. Super.
Selliste istumiste organiseerimine tööpäeval on viga. Pärast ei tule asjalikkusest midagi välja. Pole mõtet mõeldagi. Targem juba päikeseloojakuni juttu puhuma jääda.
Mul on nüüd täitsa jama kaelas. Ma olen ju ametlikult pensionär. Kes ei tea puhkamisest ja mõnusast äraolemisest miskit.
See vastuolu oli sees paljudes. Mina kuulusin ka nende hulka, kes ühtepidi oli dissident ja teistpidi tahtis olla täiesti tunnustatud ja saada sinna šeffi restorani.
Ülev Suurmõlk
Mõttebukett
Mõni mõte on nii suur, et üksikisiku pea sisse ei mahugi.
See, kes mulle peeglist vastu vaatab, oleks nigu ma ise, aga ei saa olla, sest tema ei oska mõtelda. Tal on ainult niisugune nägu.
Nüri mõttetera on teravast märksa etem selle poolest, et nüri mõtteteraga ei tee mõtleja oma ajudele haiget.
Mõne mõtteni jõudmisel tundub selleks kulutatud vaev täiesti mõttetu.
Mida kõrgemal kohal inimene asub, seda avaram on tema maailmavaade.
Mida valgustatum valitseja, seda pimestatum on temast rahvas.
Kui ökoloogiline ja korduvkasutatav üks tulemasin ka ei oleks, on hambaid torkida sellega ikkagi ebamugav.
Naine on ebaloogiline ilming, kes selleks, et asjad paika panna, hakkab asju loopima.
Jeanne d’Arci, Giordano Bruno, Jan Husi ja paljude teiste ärapõletamine on olnud paha ka selle poolest, et on kaasa aidanud üldisele kliima soojenemisele.
Mõnel inimesel on kohe nigu haigus, et ta peab kogu aeg apteegist ravimeid ostma.
Armastatud rahvajuhi vuntsid ei kasva sedavõrd tema ülahuulel kuivõrd hoopis rahva südames.
Filosoof ei oota publikult aplausi, vaid mõtlikku, seedivat vaikust.
KAS TULLAKSE VÕI MINNAKSE
On tegu teha tegijal,
on lootjal lootus loota,
surm surra vaja surijal
ning joojal janu joota.
Kui tegu tehtud tegijal,
kui janu joodud joojal
ja surmgi surdud surijal,
mis toob siis enam Tooja?
Kas minnakse või tullakse, sel pole vahet –
siin ilmas lihtsalt ollakse, kui piisab tahet.
Siin ilmas lihtsalt ollakse, kui piisab tahet –
Kas minnakse või tullakse, ei ole vahet.
On tulemine tulejal
ja minejal on minna.
Kes liibates, kes vudinal
me läheme kõik sinna.
Kes liibates, kes vudinal,
kes ratsa ja kes jala,
kes lendab sinna linnuna,
kes ujub nagu kala.
Kas minnakse või tullakse, sel pole vahet –
siin ilmas lihtsalt ollakse, kui piisab tahet.
Siin ilmas lihtsalt ollakse, kui selleks tarmu
ja nagu soola supi sees on olemises armu.
1978–2015
