LINNAMÄE MÄNGUD: Juuni alguses annavad Ivo Linna ja Tõnis Mägi kaks kontserti sarjast „Las jääda kõik mis hea“. Viimati sai sarnane üritus teoks 20 aastat tagasi ning etteasted on mõeldud kummardusena Jaak Joalale. Iff, kes hulkus Tallinnas, vastas enda ja Mäksi eest, mida nad seal ja üldse teevad.
Iff, mida siis tähendab „Las jääda kõik mis hea“? Mis see „hea“ on?
Okei, need asjad on muidugi väheke udused, nagu enamik maailma häid asju olema kipub. Mis ühe jaoks on pagana hea, see teise jaoks kindlasti mitte. Aga meie puhul tähendab see, et kui oled kasvanud sihukeses keskkonnas ja sellise muusikaga nagu mina ja Mäks, siis see kõik ongi hea. Vaata, kui olime noored, ilusad, lollid, aktiivsed ning rõõmsameelsed, veetsime me ju kogu vabatahtliku ja tööaja muusikas. Kõigepealt seda kuulates, hiljem ise tehes. Ning hea on see, et selle aja muusika pole ära vajunud, kaotsi läinud, aegunud ega nõmedaks muutunud, nagu võib öelda mitme muu hilisema moeröögatuse kohta. See muusika on suures plaanis jäänud värskeks. Kurat ja nii hea on! Pole näha ka, et suudetaks ära leierdada.
Kontserte tuleb vaid kaks. Miks nii vähe? Normaalsel suvetuuril kimatakse läbi sada vabaõhulava.
Mõtlesime selle üle ka ja kohe päris pikalt. Eks siin võib väga kergesti libastuda. Meile korraldajad – muidugi oma heast südamest – vihjasid ka, et võtku me kaasa Jaak Joala vaim, näiteks keegi, kes kõiki tema laule teab ja oskab. No näiteks Koit Toome. Ja siis meie vanad kännud seal kõrval. Einoh, ilus, aga katastroofiline! Mõelge ise, kohe 20 kontserti, siis oleks juba nimeks võinud ka panna, et Jaagu mälestustuur ja kõik muu sinna juurde. Me võtsime asja hoopis nii, et me pole ju Mäksiga koos laval käinudki. Tulebki 20 aastat. Ah jah, tõsi, Mäksi 65. sünnipäeval ronisime korraks koos lavale, aga muidu mitte. Tahaks ju jälle! Me oleme sõbrustanud pagan teab kui kaua, 1971. aastast – ei, kurat, mis ma valetan, 1970. aastast saati, ma olin veel sõjaväes ja Mäks oli juba väljas – alates. Ja meil klapib mõnusalt tänase päevani see asi. Nii me mõtlesimegi, et ei panusta kõvale reklaamile ja lugematutele kontsertidele, vaid võtame asja mõnusalt.
Mõni aeg tagasi saite te Peedul Mäksi juures selle kavaga seoses kokku. Mida te seal salakesi toimetasite?
Hehee! Käisin küll Peedul, rongiga sõitsin üle pika aja! Eks me istusime seal ninapidi koos toolile ja käisime üle ning läbi kõikvõimalikud lood, mis pähe kargasid ning üritasime mingit kava kokku panna. Vaata, kui on kava, siis võiks lugudel olla ka ju mingi järjekord, kuidas neid esitatakse. Järjekorra töötasime välja, aga kui tuleb läbimäng, eks ta kindlasti muutub. Läbimängul asjad muutuvad alati. No ja mõtlesime ka Joala peale, et milliseid lugusid võtta. Ühesõnaga, sädelev ajutöö.
Ole nüüd hea, Mäks on ju parasjagu Peedul, aga sina Tallinnas, räägi siis Mäksist mõni vana ja hea lugu. Küll teinekord pajatab tema sinu kohta.
Assa kurat! Ah et selline küsimus. Sa küsid, nagu neid lugusid oleks umbes kolm tükki, et hea võtta ja ette vuristada. Mine nüüd. Kas teil seal kümmet lehekülge ruumi on? Ei ole? No vot. Oota, ma sobran natuke mööda pead ringi. (Kostab ragin)
No kandume siis minevikukuristikesse. Mäks, eks ole, elas 1970-ndate mingil perioodil Mustamäel ja mina elasin ka. Meil oli siis sihukene komme, et käisime kord nädalas ühel päeval – ei mäleta küll, millisel – koos saunas. Tulbi tänava saun oli see asutus. Noh ja pärast sattusime korduvalt minu poole, kus grillisime kana ja tundsime ennast muidu mõnusalt. Aga õpetliku saunaloona pajatan ma nüüd, et ükspäev laekus sinna sauna keegi hallipäine härrasmees, kes pakkus kaht köidet Eesti Nõukogude Entsüklopeediat müüa. Saime aru, et vanamees – kes nägi küllaltki hea välja – on nad pihta pannud kas trükikojast või vajas lihtsalt ootamatus korras veidike rohkem viinaraha. Mina, muuseas, ostsingi köite ära ja see on mul siiani alles. Siit järeldub, et entsüklopeediline sõna ei hävine isegi siis, kui ta tuleb saunast.
Ent eks neid ägedaid koosolemisi oli ju igasuguseid ja kogu aeg. Küll sai Vaksali tänava noodipoe peal mõnusa seltskonna, kidramängu ja laulujauramise saatel hommikuteni tiksutud, küll paljudest muudest asjadest. Einoh, jõle kerge oleks rääkida mõnest padujoomingust, eks neid tuli ka ette, aga padujoomingutega on see lugu, et neid ei pruugi mäletada.
See entsüklopeedia-lugu on ka hea.
Just, vana hea lugu. Nagu need meie lauludki. Aga ma jutustan hoopis, et kui Tõnis viimast korda abiellus, tuli ta Muhu saarele pisikesele pulmareisile. Kondasime seal siis ringi ja näitasin muhulaste viimaseid suursaavutusi, näiteks seda, kuidas vanast soojakust oli tehtud Havanna-nimeline baar ja muud huvitavat. Havanna, tõsi, on kahjuks juba kinni. Tõnis siis tutvus eluoluga ja lõpuks võtsime paadi ning läksime merele. Korraga ujus ligi teine paat. Täitsa tundmatu. Ja seal olev seltskond küsis kohe, et kas õlut tahate? Kui palju? Selline tore stiihiline kohtumine merel. Mäks jälle huvitus, et kas me elamegi nii – suvaline tüüp sõidab paadiga vastu ja toob õlut. Ma ütlesin, et elame küll. Võib-olla maailmas üldse elataksegi nii, selle peale peaks mõtlema.