METSIKU EESTI LOOD. KesKus’i ja RMK sari Eesti metsadest proovib meelde tuletada väärtusi, mille eest seista. Siin tagasipilk „Vereta jahile“, fotojahile, kus päästik on fotopäästik. „Vereta jahi“ algataja on Tiit Hunt. Toimetus pani kokku kollaaži hetkedest, mil jahimeheks on silmad, mitte kuulid. Tiit Hundiga vestles Kristiina Viiron.
„Vereta jaht“ on pärisjahile sarnanev jaht, kus relvadeks fotokaamerad, laskemoonaks mälukaardid ning jahisaagiks hulgaliselt looma- ja looduspilte. Ei ühtegi pauku, ainult vaiksed kaameraklõpsud. „Vereta jahi“ eesmärgiks on iseloomustada piltide kaudu piirkonna maastikke ja selle asukaid.“ Niimoodi kirjeldatakse üritust, mis on toimunud aastast 1997.
Looduskaamerate peremees
Esimene „Vereta jaht“ toimus 1997. aastal Järvamaal Väätsal. 20 aasta jooksul on võistlusel jahitud kõike ja kõikjal, vee all ja vee peal. Varasematel aastatel on saakloomaks olnud kobras, metssiga, metsis, põder, hirv, ilves, metsnugis, mäger, teder, saarmas, metskurvits, metskits, ronk, kährik ja metssiga.
- aasta „Vereta jahi“ parimad pildid on olnud nüüdseks väljas RMK aatriumis. Võidu tõi seekord foto jõgede ja ojade kallastel tegutsevast kahlajast, pisikesest metstildrist.
Indrek Ilomets märkas talle võidu toonud lindu pärast mitu tundi kestnud edutut jahipidamist. „Autoga edasi liikudes tõusis ühel juba varjulisel metsavaheteel kraaviperve äärest õhku metstilder ja lendas üle tee puude vahele. Peatasime auto ja kõndisin lootuses teda näha poolsada meetrit edasi. Okste vahel olev lind laskis kuuldavale lühikesi ärevaid hüüdeid ja minu lähenedes lendas puu latva mu jahikaaslasele poseerima. Vast viie-kuue minuti pärast, kui mõtlesin lahkuda, tuli linnuke tagasi kuuse latva, mille taha oli päike suunanud ilusa taustavalguse. Jäädvustatud pilt ei tundunud endale aparaadi monitorilt vaadates esialgu kuigi muljetavaldav, sest eelkõige jäid meelde metstildri ärevad hüüud ja kindla mustriga tegutsemine, ilmse sooviga meid oma pesapaigast eemale meelitada,“ kirjeldas ta foto saamislugu.
RMK looduskaamerate peremees ja blogija Tiit Hunt aitab loodust rahvale lähemale tuua. Silmale nähtavaks saab palju sellist, mis muidu varjatuks jääkski. Sündigu see siis blogipajatuste, looduskaamerasse püütud hetkede või Tiidu korraldatava „Vereta jahi“ käigus valminud loodusfotode vahendusel.
„Need fotograafid, kes on paljudel „Vereta jahtidel“ osalenud, kannavad mõtet edasi ja räägivad looduse pildistamisest,“ on Hunt öelnud.
Tiit kui Hunt
Tiit hakkas pildistama 11-aastaselt ja vahet sellesse enam tulnud ei olegi. „Ise ilmutasin, tegin ka värvilisi pilte, kogu raha läks ülikooli ajal sinna,“ muheleb mees noorusaega meenutades.
Tiidu fotodest on enim tähelepanu pälvinud kalapildid. Kümmekonna aasta jooksul on ta üles pildistanud enamiku Eestis elavatest kaladest. Elusast peast. See on äärmiselt tähtis asjaolu, sest surnud kala kaotab Tiidu sõnul hetkega oma õige värvuse.
Kalade pildistamine on olnud suur ja keeruline töö, sest kõik need kalad on tulnud ju elusana kinni püüda, mis on tähendanud väga mitmeid püügikohti ja -riistu. Suurem osa kalu on üles pildistatud akvaariumis puhtas vees, sest näiteks Peipsi järve või Emajõe vesi oleks korraliku võtte jaoks liialt sogane.
Nii on pildile saanud 70 liiki kalu, üldse elutseb Eesti vetes 78 liiki. Puudu on näiteks merinõel, kes on ka väga haruldane. Need 70 liiki on Tiit Hunt pannud ka 2014. aastal ilmunud mahukasse teatmeteosesse „Eesti kalad“. Enne seda ilmus tema sulest „Väike kalaraamat“, mis mahutas 40 kalaliigi tutvustuse. Selle raamatu paari aasta taguses kordustrükis on pea pooled pildid uute ja paremate vastu vahetatud.
Kaks valikut
Põhjus, et Tiidust just nimelt bioloog sai, peitub nii tema lapsepõlves kui ka juhuses.
„Eks tatipulk kujuneb varases eas,“ tõdeb Tiit, kes teadliku osa oma lapseeast kasvas Padisel. Tema isa töötas seal Kloostri metskonna metsaülemana.
Sageli käis Tiit isaga tööl kaasas ja need sõidud kulgesid ikka kõrvalteid pidi. „Nägi igasugu põnevaid asju,“ nendib Tiit. „Isa oli botaanikas tugev, eriti dendroloogias, tema mind õpetas.“ Muidugi sattus vaatevälja ka loomi, kuigi neid oli Tiidu hinnangul siis justkui vähem näha kui praegu. Kõik see tekitaski noores poisis huvi looduse vastu ja kui oli aeg elukutset valima hakata, mõlkus tal peas kaks varianti: Tartu Ülikoolis bioloogia või Eesti Põllumajanduse Akadeemias metsandus.
Peale jäi Tartu Ülikooli bioloogia, õpingutes spetsialiseerus ta zooloogiale ja ökoloogiale.
Pärast ülikooli viis tee Lahemaa rahvusparki vanemteaduri ametit pidama, seejärel, aastal 1990 asus ta ajakirja Horisont bioloogia- ja meditsiinitoimetajaks ning aastast 1996 töötas hulga aastaid Eesti Loodusmuuseumis zooloogiaosakonna juhatajana. Kuniks tegi mõned aastad tagasi RMK juhatuse esimehele ettepaneku seada üles RMK looduskaamerad ning hakata pidama loodusblogi. Nii on kaamera(d) rotatsiooni korras vahendanud huvilistele pilti punahirvede, mäkrade, kobraste, rändlindude ja šaakalite elust-olust. Praegu, talvisel ajal jälgib kaamerapilt hirvi ja šaakaleid.
Lemmikloom mäger
Milline Eestimaa loom aga Tiitu ennast kõige rohkem köidab?
„Kui läbi aja võtta, siis on mäger mulle hirmsasti meeldinud,“ vastab Tiit. Tema oli ka tunamullusel mägra-aastal mägra eestkõneleja.
Oma kodu läheduses Vääna-Jõesuus polnud Tiit varem mäkra näinudki, kuniks ta mõni aeg tagasi ühel õhtul selle loomaga juhuslikult kohtus. „Nägin, et üks mätas liigub – ju see kährik on – ja keerab minu poole,“ meenutab ta. Loom sammus täitsa mehe saapaninadeni välja. Seejärel keeras mäger 90 kraadi ja kõndis minema, ilma et oleks sammu lisanudki. Arvatavasti ta ei saanud arugi, et kohtus inimesega – nägemine on mäkradel kehv ja küllap puhus tuul niisugusest küljest, et ei suunanud ka inimese lõhna looma ninna.
Tiidu sõnul sai ta kaks aastat kestnud mägraseire käigus nende loomade elu üsna põhjalikult jälgida. See on toonud teadmise, et mäkrade käsi käib siinmail täitsa hästi. Põhjus on Tiidu sõnul kõige tõenäolisemalt selles, et jahti neile praktiliselt ei peeta. Niisamuti mängib rolli asjaolu, et enam ei ihka keegi naljalt omale uhket kährikumütsi. „Kuna mägrad elavad kährikutega ühes linnakus, kaevati vanasti neid linnakuid üles, et kährikuid kätte saada,“ selgitab Tiit, kuidas kaks looma omavahel seotud on.
Kõvasti reisimuljeid
Tiit on ka kõva rännumees. Tõsi, viimastel aastatel pole ta Eestist kaugel käinud, kuid ka siinmail liigub ta agaralt ringi. Oma blogis püüab ta võimalikult erinevaid paiku kajastada.
Kunagistest reisidest pajatab Tiit meeleldi praegugi. Näiteks Sulawesi saarest, seal käis ta kahekesi hea sõbra Tõnis Haameriga. „Sel ajal polnud kodueestlased seal vist käinudki,“ märgib Tiit. „Keeruline koht. Meid oleks peaaegu visatud keldrisse madude kätte selle eest, et pildistasime moslemeid.“
Reisi eesmärgiks oli käik džunglisse, et leida üles sealsed endeemilised liigid. Sellest käigust on olnud mitu lugu ka kunagises loodussaates „Tasakaal“.
Tais käimisest meenutab Tiit džunglis elevantide pildistamist – nood olid nii kurjad, et lõpuks tuli nende eest ära joosta. Seal õnnestus Tiidul saada väga äge pilt – elevandiema jälg, selles poja jälg, milles omakorda tiigri jälg, aurav kakahunnik peale selle.
Koos Tõnisega käis Tiit ka Teravmägedel, kus liiguti ringi koerarakendiga. Seal ööbisid nad kolmekesi (kolmas oli koertejuht) elu kõige karmimate külmakraadidega – miinus 38 kraadi – telgis. Magamiskott oli Tiidul hea (ekstreemtingimustes –35 kraadi), siiski jäi sellest pisut napiks, ent kui sai põhjapõdranaha peale tõmmata, sai kuidagi öö üle elada.
Koos Riho Västrikuga matkas Tiit gaasitrassi pidi Taimõris. Jalgsi. Seal tuli ette keerulisi kohti ning et edasi pääseda liikusid nad mõnikord torusid pidi, mis oli üsna ohtlik ja nõudis head tasakaalu.
Hea sõnaga meenutab Tiit ka Eesti-Rootsi ühisekspeditsiooni Läänemerele, mille käigus külastati suuremaid ja väiksemaid Rootsi saari. Sel teemal valmis hiljem mitmekülgne näitus. „Igavalt pole elu küll läinud, neist käimistest võiks ühtekokku seitse päeva jutustada,“ muheleb Tiit.
Foto: Taavi Nagel. Üksik ekslev hanepoeg.
