AI, KAFKA ON PÜKSIS! Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid võtsid NUKU Teatri lavastaja Taavi Tõnissoni juhtimisel tiheda tableti nimega Kafka „Protsess“ ja tulemuseks oli hurmavalt psühhedeelne teatritükk. KesKus’i väljaandja Marek Reinaas käis vaatamas, kuidas diplomietendus publiku ette pudenes.
Igal endast lugupidaval nõukaaegsete jäänukitega raamaturiiulil on beežide kaantega paks teos, mille tagakaanel on Franz Kafka nägu ja kolme romaani pealkirjad – „Ameerika“, „Protsess“ ja „Loss“. See raamat sattus mulle esimest korda pihku õrnas pubekaeas. Aeg oli tol ajal segane, umbes sama segane nagu Kafka tekst, aga sellegipoolest närisin end romaanidest läbi ja need jätsid mulle veidra mulje. Kuigi ma ei saanud lõplikult pihta, mida need tegelased seal raamatutes jaurasid ja taga ajasid, mõistsin, et midagi selles Kafkas on sedavõrd paeluvat, millest ei saa vabaks. Jätsin lugemise mitu korda pooleli, aga raamat jäi painama ja sundis end taas kätte võtma.
Ei mingit rübelemist
Olen „Protsessi“ hiljem mitu korda üle lugenud ja alati on see avanenud erinevast küljest. Ülikooli ajal õigusteadust õppides tundus see realistliku loona sellest, kuidas kohtuprotsessi hammasrataste vahele jäänud tropp ei saa oma elu ja valikutega kuidagi hakkama. Hiljem tajusin seda kui üksikisiku ja süsteemi omavahelist heleda laksuga kokkupõrget, kus võitja on ette teada. Või Kafka naturaalset autobiograafilist hala raskest elust Austria-Ungari Keisririigi absurdsuses. Või siis kui kirjeldust eneseleidmise süngest teekonnast ja ausaks jäämise võimatusest.
Kuidas iganes Kafka teksti ka ei käsitleks, läksin NUKU Teatri „Protsessi“ vaatama lühikese sammu ja pika hambaga. Mulle tundus ilmvõimatu, et Kafka kilomeetripikkustest lausetest ja tihedast dialoogist oleks võimalik üleüldse arukat teatritükki teha. Samuti kartsin, et selline ikooniline materjal käib Viljandi tudenginoortel kaarega üle pea, mistõttu eesootava teatritüki pikkuseks märgitud poolteist tundi tundus selles protsessis kergendava asjaoluna.
Pettumus oli aga totaalne – ei mingit sügavmõttelist rübelemist! Tegemist oli igati korraliku teatriga. Täpne, kaasahaarav ja profilt tehtud tükk.
Täiskasvanueaga kimpus
Samuti oli dramatiseerija Mihkel Seeder leidnud Kafka „protsessile“ omamoodi lähenemise – tegemist oli looga sellest, kui valulik ja ohvriterohke võib olla täiskasvanuks saamise kulg. Sündides on meie vabadus totaalne, kuid iga silmapilguga tekib juurde reegleid ja kohustusi, mis segavad iseendaks jäämist. Kõige hullem hetk on inimese elus see, kui ta peab hakkama oma elu eest ise vastutama. Noormeest Franzi hakkasid kimbutama töö, naised, üksildus ja vastutus. Ning pidev enesesüüdistamine: kas kõik otsused on ikka vastu võetud puhta südametunnistusega. Tuli välja, et täiskasvanuelus ei ole võimalik olla korraga aus nii iseenda kui ka teiste vastu.
Lavastaja on targasti andnud noortele näitlejatele ruumi ennast näidata. Osatäitjate kerge ülemängimine on ilmselt taotluslik ja lisab tegelaste omavahelistesse suhetesse paraja annuse absurdsust. Laval on tunda trupi head energiat, mis toob kaasa selle erilise teatrimaagia tekkimise – kui ühes stseenis otsustab järjekordne pruut Franzi läbi klobida, siis tundub kõik toimuvat filmilikult aegluubis, kus preilike paiskab vaese peategelase paari meetri kõrgusele. Samas mingites stseenides näivad tegelaste paiknemised ja liigutused toimuvat nagu kiirendusega.
Etenduse teeb eriti nauditavaks see, et tegemist on noorte näitlejate diplomietendusega – nende täiskasvanuks saamise eksamiga. Usun, et süvenemine Kafka tekstidesse ja Seederi dramatiseeringusse tegi nende pärisellu astumise protsessi kergemaks, aga võibolla ka hoopis raskemaks. Igatahes palju huvitavamaks.
Ning üks õnnestunud etendus annab loodetavasti tulevastele näitlejatele kindlustunnet, et üle saada nendest kahtlustest, mis täiskasvanuks saamise protsessis neid kimbutama hakkavad.
Elena Koit, Viljandi Kultuuriakadeemia 12. lennu lõpetaja:
„Tegelemine sellise materjaliga andis kindlasti igas aspektis midagi juurde. Mulle meeldis ja meeldib siiani „Protsessi” puhul see, missugust äratundmist ja milliseid paralleele iseendaga luua sai. Muidugi oli kogu see periood uudne just selle poolest, et mängisime kogu oma kursusega midagi esimest korda duublis! Väga lahe kogemus! Ja muidugi ka meeletu tehniline täpsus ja kohalolu igal hetkel. Võimas on tunda seda, et kõik kaaslased on selleks tunniks ja neljakümneks minutiks ühel lainel ja teevad tööd ühise eesmärgi nimel. Muidugi ka lavastaja ise. Meeletult inspireeriv, motiveeriv ja töötahet süstiv inimene on see Taavi Tõnisson.“
Foto: Siim Vahur
