MOE LÄIKIV EKLEKTIKA: Fotograaf Mark Raidpere, kellel oli loometee alguses ambitsiooniks moepildistamine, sirvib Peterburi moekunstniku Maria Skulskaja tööd. Moeloolane Skulskaja on lõiganud kokku ajastute kaupa kulda, karda, eklektikat ning sügavusi.
Hiljuti sain koduklubis juhuslikult kokku oma vana teretuttavaga, keda polnud vist liialdamata 15 aastat näinud. Selgus, et ta on muutumatult sama imetore salakaval lapsmees nagu ennemuiste. Ajasime juttu, saime natukenegi tuttavamaks. Õhtu oli rõõmsameelne ja et ühel kohalviibivatest naiskadest oli sarnane mustavalgetriibuline pluus nagu sõbra kõrval istuval elukaaslasel, tegi ta kiire diili ja särgid vahetasid keha, klappides ootamatult mõlemale – rohmakas teksa ja liibuv siid ümber mõlema ümarvormide. Edasi tehti siis juba elukaaslasega triibuline selfi. Nägin isegi, kui nunnu see oli, aga ikka veel kahtlust täis, lisas mees naisele: „Näed, moeinimene ütleb ka, et on ok!“ Hingamine jäi korraks kinni ja püüdsin sisemist tasakaalu hoida. See oli sama segadusseajavalt meeldiv, nagu mööduv vene tädi pöörduks tänaval su poole ootamatult „Molodoi tšelovek!“ – ikka veel…
Teatud mööndustega vastas see määratlus aga kunagi tõele. Fotograafitee alguses oli mu ambitsiooniks moefotograafi uljas karjäär. Seda toitis imetlus maailma moefotoklassikasse kuuluvate kujutiste lõputu täiuslikkuse vastu, olin kindel, et kord tuleb aeg, kui minugi tööd regulaarselt Vogue’i külgedel läigivad.
Ka mu esimene tuttavate ring koosnes moenoortest – tudengitest, alustavatest disaineritest, toimetajatest. Kipun isegi unustama, et tegin suisa sisseastumiseksamid EKA moeosakonda, kus põrusin täiega. Õnneks on maailm ühe keskpärase disaineri võrra vaesem.
Mood kui selline ning seda vahendav foto ja ajakirjandus oli 1990-ndate Eestis uus ja kuum, lääne eeskujud muutsid järsult pildilisi vormeleid ning järjest tuli ja läks sedalaadi noorte-, naiste- ja muidu trendiväljaandeid, kus nõudlust uue epateeriva, klantsi pildikeele järele jagus. Poppe fotograafe sai ühe käe sõrmedel üles lugeda ja kõik olid staarid. Kui oma esimese isikunäituse alasti enesepildistustega kümnendi lõpupoole raginal kunstisfääri kukkusin, ütlesid kriitikud: „Nüüd ta mõrvas moefotograafia.“
Oh ei, jätkasin paralleelselt tööd kommertsis, kunstnikuna aga pigem harva ja ebalevalt. Teen seda siiani, kuigi digirevolutsioon on kogu fotoskeene nii kvaliteedis kui ka kvantiteedis, nii pluss- kui ka miinussuunal kiirelt ja täielikult ümber kujundanud.
Just moemaailma pole mul peale üksikute erandite asja olnud juba mõned aastad, ei kaameraga ega ilma selleta. Esimest seetõttu, et vahepeal on põhimõtteliselt generatsioon vahetunud, noored toimetajad ja stilistid valivad mõistagi ka piltnikud n-ö enda ridadest ja digiajastul vupsab uusi nimesid välja külluslikult nagu seenekesi pärast vihmakest.
Mis puudutab üldiselt tõsisemat moehuvi, siis meenutades, kuidas ma ka juba päris mitu aastat regulaarselt moodi pildistanuna sageli alles pilte ilmutades täpsemalt märkasin, mis modellidel seljas oli, kahtlen, kui sügav see üldse kunagi olnud on. Mood oli ettekääne fotode ellukutsumiseks – keskkondade leidmiseks, valgusega mängimiseks, karakterite loomiseks – ei muud.
Tänapäeval mõnikord suisa võpatan, nähes mõnda eriliselt glamuurist pakatavat, sünteetilist, teeseldud ja retušeeritud „moelikku“ kaadrit kusagil vastu vaatamas. Ei, selles pole süüdi mitte mood, mis otsib alati esteetilist vormi, kuhu käesolev hetk valada. Pigem näitab taolises tasakaalutuses ja liialdustes oma nägu muutustes tormav aeg, milles inimese iha ja leplikkus balanssi ei leia.
Ja nüüd on mu ees laual see raamat, Marina Skulskaja „Aadam ja Eeva. Viigilehest skafandrini“ („Adam and Eve. From Fig Leaf to Space Suit“). Oleks üdini brutaalne katse püüda tõsimeelselt vahendada moeajaloo üksikasjadesse kaevuvat, üheks õhtupoolikuks laenatud teost, mille autor hiilgab edvistamata mitte vaid nüansseeritud teadmistega moe ja ilu kulgemisest aastatuhandete jooksul, aga ka teemas täpselt fokuseeritud näidetega maailmakirjanduse kesksetest ja nurgatagustestki tekstidest – piiblist Homerose, Ovidiuse, Shakespeare’i, Flaubert’i, Maupassanti ja mõistagi lugematute vene klassikuteni.
Skulskaja põimib oma nõtkelt voolavas sõnastuses Egiptuse ülikute asümmeetrilised soengumoed kokku tänase rämpskino C-kategooria õudukate kehast eraldunud kuritahtlike käelabadega ja juhatab meid sama mänglevalt läbi nende vahele jääva maailmakultuuri maastike soojalt haisvate mülgaste ja külmalt helkivate tippude.
Olgu selle tunnistuseks toodud vaid mõned pealkirjad kokku 29 peatükist:
AND THEY KNEW THEY WHERE NAKED
Jah, muidugi esimestest kehakatetest, kuid autor küsib, kas mitte Paradiisiaiast väljaajamisel Jumalalt kingiks saadud nahksed kehakatted polnudki mitte hoopis see mürgiõun, mis inimesed alatiseks moe ja edevuse orjaks muutis?
AS THE LILY AMONG THORNS
Liilia sümboolsest tähendusest erinevates kultuurides ja ajastutes, kirjanduses, heraldikas ning muidugi liilia motiiv ja valge värv kunstis ja moes. Siit peatükist leiab ka hea, omajagu juhet kokku ajava näite sellest, mil määral asetab autor oma moekäsituses rõhku just kirjanduses leiduvatele seostele: „It´s important to notice, that in European languages a lily of the valley none the worth a lily. But in Russian there is a gulf between those types of flowers. They have different names: a lily of the valley is „landish“, like in French – muguet, for instance, but in French there also exists universal „lis des vallées“. That is why Solomon in Russian translation says: „I am the rose of Sharon, and the lily“, not „the lily of the valleys.“
MY MARBLE HANDSOME MAN
Nägusaks marmormeheks nimetas oma favoriiti Katariina Suur. Peatükk kõneleb antiikkunstist alguse saanud valge naha fetišeerimisest seisusenäitajana ja selle lakkamisest 1920-ndail.
FLEA´S BELLY COLOUR
Kirbu kõhualuse punakaspruuni värvuse olulisusest moeajaloos, aga ka kirpude osalusest hügieeni- ja erootilistes toimingutes.
I NEED ATMOSPHERE!
Parfüümid, õlid, viirukid, kuid hügieen eelkõige!
A SWEET LAUGH BETWEEN PEARLS AND RUBIES
Kõik hammaste ümber ja vahele jääv. Olid ka ajad, mil lagunev suukoobas märkis jõukust ja heaolu.
THERE HATH NOT COME A RAZOR UPON MY HEAD
Simsonist ja Delilast alates – juuste väest ja võimust kiilaka kolba ähvarduseni.
LET THE DEVIL WEAR BLACK, FOR I´LL HAVE A SUIT OF SABLES
Nii ütleb Hamlet Opheliale, kuid Marina räägib meile musta värvi tähendustest moes ja loomingus, loomulikult ootamatutestki – inspiratsioon, armastus, truudus.
IF YOUR SKIRT IS BLUE – WATCH YOUR BACK, COCKOO
Vastuolulisimast värvist, mis „sadas taevast maa peale“.
UGLY VENUS
Miks pidas Anton Tšehhov Veenust „inetuks“ ehk kuidas kängitseda riietega keha, kui selle kuju on liiga inimlik.
Kui kellelegi tunduvad need nopped eklektilised, siis on tal õigus. Eks seda on ka raamat, hüplik ja ettearvamatu ja kindlasti värskendav turgutus kirjanduse, kunsti ja viigilehehuvilistele.
Ja ohtrate reproduktsioonidega kunstiajaloost, mille hulgas on jällegi teretulnult palju vähemtuntud teoseid Rijksmuseumist Amsterdamis, Aleksandr Puškini muuseumist Peterburis ja Kadrioru lossist Tallinnas. Kõrvuti värskete näidetega disainerite loomingust nii ida kui lääne poolt, kusjuures Eestist on mahukalt kaasatud Tanel Veenre ehtelooming, samuti Annika Kiidroni ja Kalle HT Aasamäe rõivad.
Muidugi on võimatu mitte märgata ka häbituid reklaamikülgi ja ilmset „sisuturundust“ teatud disainerite eksponeerimisel. Kuid olgu seegi üks sild praegusesse aega ja salvestus tänasest hilisemaks hindamiseks.
Foto: Kalev Lilleorg
