AJALOO TÕED JA LINNALEGENDID: Risto Lehiste Eesti Muusika Kuulsuste Kojast uurib, kui palju avastamata kraami meie popmuusika ajaloo sahvrinurkades veel kolletab ning kuidas see üles leida ja tolmust puhtaks kloppida.

Mul eal ei lähe meelest pühad päevad

Mil käisin kõrge kunsti täheradu

Veel olen elus aga need must mööda läevad

Mind tervelt neelas rahavärvi madu.

Mu viimne soov on olla veel kord laval

Veel näha vaimustunud silmi säravaid

Kuid elu see on saatanlikult kaval

Ei avane mu eest te südameteväravad

Käib pidu küll, kuid see on teine ooper

Kus mul on laulda tühine partii

Kõik on küll hiilgav, peen ja lausa noobel

Steriilne värk, mis katsumustest prii

Ses mängus igaüks jääb kaotajaks ja alles jääb

Ainult lõhn, see ülihõrk parfüüm

Mis ärritab me sõõrmeid aja tulles

Mil tuleb selga panna mineja kostüüm.

Need on read Urmas Alenderi luuletusest „Tulevikumälestus“, mis jõudsid minuni tema enda vahendusel – kassetilindilt tema enda poolt 1989. aastal sisse loetud luuletustega. See juhtus septembris, kui ma valmistasin ette Urmase 65. sünniaastapäevaks pühendatud muusika- ja sõnapõimikut. Selline enesessesüüviv, vahetu emotsiooni ja taustahelidega (Tallinna bussijaam, mis asus Urmase Odra tänava kodu vastas üle tee, sigaretimahvid, pesumasin) looming võtab esialgu pahviks, aga siis paneb mõtlema. Tekib huvi, kui palju meie popmuusika ajaloo sahvrinurkades veel avastamata kraami peidus on? Kui väärt see kraam on? Kuidas see üles leida ja mida sellega peale hakata? Kuidas vältida seda, et selline ainulaadne kultuurikild kaotsi ei lähe? Kui palju veel valgeid laike Eesti levimuusika minevikust leida võib?

Elaviku sari

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum on meie muusikavaldkonna pärandi peamine „sahver“, kuhu on koondunud see, mida mingil hetkel on riiklikult tähtsaks peetud. Viimastel aastatel on muuseumis saanud fokuseeritult tegeleda ka sellega, mida omal ajal klassikalise ja rahvamuusika kõrval teisejärguliseks peeti – Eesti levimuusika ajalooga. Tänuväärne teema, sest üllatusi ja avastusi tuleb väga tihti ette. Sellistest üllatustest on inspireeritud ka käesolev lugu.

Mõned üllatused tulevad õigel ajal. Näiteks Artur Rinne kirjad Arhangelski vangilaagrist, mis said aluseks muuseumi „Elaviku“ sarja järjekordsele raamatule, leiti üles kolm kuud enne tema 100. sünniaastapäeva tema kunagise elumaja pööningult. Täiesti juhuslikult, remondi käigus. Kuid mõned asjad juhtuvad paraku hiljem, kui võinuks. Nii ei saanud Valter Ojakäär ise olla tunnistajaks Mikk Targo megaprojektile „Muinaslugu sinilinnust“ ega Eesti levimuusika ajaloo näituse avamisele. Mõlema puhul oleks väga tahtnud teada tema arvamust. Seda enam, et Valter oli esimene inimene, kellele ma 2015. aastal helistasin, et kaasata teda uue näituse ettevalmistamise protsessi (millest ta tagasihoidlikult keeldus, viidates oma eale).

Mündi rõõmsam pool

Õnneks on mündil ka teine, rõõmsam pool – Valter Ojakääru arhiiv on leidnud tee Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumisse. Väga põhjalik ja süstematiseeritud andmekogu üllatab igal sammul. Üle 2000 museaaliga kogu läbitöötamine võtab aega, nii et huvilised peavad veel veidike ootama. Arhiivis sisalduvate kirjade, artiklite, raadiosaadete, fotode, perioodika jmt kõrval tuli aga välja mitukümmend laulu, mida ei leidu muuseumi käsikirjade kogus ja mis ei meenu ka Ojakääru muusikat paremini tundvatele inimestele, need laulud pole kõlanud raadios ega kontsertidel. Täiesti tundmatud laulud, terra incognita. Arvestatav osa loomingulistest inimestest on kirjutanud või loonud midagi sahtlisse. Tuleb välja, et seda tegi ka Valter Ojakäär. Selline põnev avastus tekitab kohe soovi teada saada, kui head need laulud on, kas neid oleks mõtet salvestada? Äkki on tegemist uute hittidega?

Ajalooga on see mure, et teatud hulga aastate möödumisel hakkab ta ise elama ja end looma, läbi linnalegendide ja suulise pärimuse. Nii on ka Urmas Alenderi enda ja tema loomingu kohta liikvel hulgaliselt pseudotõdesid ja legende. Alenderi kohta on kirjutatud mitmeid raamatuid, mis on tema elu ja loomingut kajastanud, kuid ülevaatlik biograafia endiselt puudub. Õnneks andis Yoko Alender juba hulk aega tagasi isa arhiivi Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumisse, kus see on läbitöötatud ja huvilistele kättesaadav. Kuid linti loetud luuletused oleks avaldamise korral meeldiv üllatus kõigile Alenderi austajatele. Nagu ka täismõõtmeline biograafia.

Miks on vaja kaevata minevikus

Selline kaevamine ja avastamine on kestnud juba mitmeid aastaid ja uusi leide aina lisandub. Tundmatu avastamine aitab meil parandada ajaloolist mälu, aitab tuua välja tõde, mida tihti on pea võimatu muul viisil leida. Näitena võib tuua Andres Oja kirjutatud raamatu 1970. aastate Eesti noorest rokiskeenest. Juba avasõnas on öeldud, et inimesed võivad samu asju mäletada imeliselt erinevalt. Peale raamatu ilmumist tuli mitmele ajaloolistelt toimunud sündmusele veel paar versiooni lisaks. Paraku on inimeste mälud erinevad ja tõe toob päevavalgele vaid selliste uute leidude läbitöötamine ja ajaloos õigetpidi õigesse paika asetamine. Muidu kaleidoskoopi kokku ei pane.

Olles nüüd korraks mõelnud selle üle, mis on meil veel uut ja avastamata, jõuame peamise küsimuse juurde – kas need valged laigud ongi üleüldse avastamist väärt? Aga säilitamist? Avalikustamist? Äkki ei olegi vaja kõigil kõike teada? Äkki jätta näiteks Eesti staaride juhtumised laial Venemaal saladuseks? Kõige keerulisem ongi vastata vastikult provokatiivsele küsimusele – MIKS? Miks on vaja kaevata minevikus, kui uut loomingut tuleb pidevalt peale? Miks on vaja korraldada kohtumisõhtuid vanema generatsiooni tegijatega? Miks mõelda selle peale, et paljudest olulistest tegijatest ei ole koostatud korralikke biograafiaid?

Iseseisvuse andja

Suvel käis Eestis esinemas üks kosmopoliidist maailmamuusik – viiuldaja Skye Steele. Maailmamuusik mitte kuulsuse mõttes, vaid pigem sellepärast, et ta on rännanud maailmas palju, tutvustanud oma muusikat, ammutanud ainest Los Angelese hipikommuunidest Poola külabaarideni. Kui ma rääkisin talle Eesti levimuusika ajaloo näitusest ja Eesti Muusika Kuulsuste Kojast, siis ta küsiski minu käest – miks? Täpsemalt: mis on kõige olulisem asi, mida Eesti levimuusika ajalugu meie riigile andnud on? Vastasin, et ega ta muud polegi andnud kui meie riigi, meie iseseisvuse. Neil lugejail, kes selle peale süüdistavad mind suurustlemises ja omamättalikus maailmavaates, soovitan vaadata filmi „Laulev revolutsioon“ ja siis mõelda, mis ilma levimuusikata („Ei ole üksi ükski maa“, „Viis isamaalist laulu“, „Maa tuleb täita lastega“ jt) oleks juhtunud? Kui lihtsalt oleks võinud asjad minna sarnaselt tänapäeva Ukrainaga…

Et võtta lugejailt maha kahtlus selle artikli sisuturunduslikkuse osas, siis ütlen kohe, et Eesti levimuusika pärand asub mitmes arhiivis, mitte ainult Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis. Rahvusraamatukogu, Filmiarhiiv, Tallinna linnaarhiiv, arvestatavad erakogud – see kõik ootab tutvumist ja väärikam sisu publitseerimist. Terra incognita ootab avastamist.

Risto Lehiste on Eesti Muusika Kuulsuste Koja eestvedaja ja üks idee algatajatest, levimuusika ajaloo näituse „Vabaduse kõla! Eesti levimuusika lugu“ koostaja ning kohtumisõhtute korraldaja.

 Foto: Artur Rinne koos Arhangelski vangilaagri ansambliga, ETMM arhiiv