TEATER TEENIB ÜHISKONDA: Kui teater murrab teatrist välja, juhtuvad teistsugused asjad, tõdeb Aleksandr Škut, kes õpetab Musta Kasti monolavastuse „5 grammi“ ainetel, kuidas narkoprobleemist rohkem teada saada ning aidata inimestel narkotsist priiks ujuda.
Narkomaaniaga võitlemisel on erinevad vormid, kuid neist kõige tähtsam on ennetustöö. Just seda eesmärki täidab Musta Kasti monolavastus „5 граммов“ („5 grammi“), mis jutustab loo ühe narkomaani elust. Kevadel toimunud kümnest etendusest mängiti neli Tallinnas ning kaks Tartus, Jõhvis ja Narvas. Publiku seas leidus palju kooliõpilasi alates 12. eluaastast, kes, olles riskigrupis, oligi lavastuse esmane sihtgrupp. Kuid nagu näitasid etendustele järgnenud diskussioonid, puudutab teema võrdselt igas vanuses inimesi.
82 korda üle Eesti
Lavastuse päris esimese, eestikeelse versiooni lõi lavastaja ja näitleja Silver Kaljula veel oma õppetööna, kasutades tõestisündinud loo põhjal kirjutatud näidendit.
Teemasse süvenema sundis Silverit juhuslikult loetud artikkel, mis asetas Eestis juhtunud narkosurmad suhtarvu poolest teisele kohale Euroopas. Samuti panid teda muretsema igapäevaselt niigi näha olevate alkoholi- ja muude sõltuvustega seonduvad probleemid. Hiljem arenes koolitöö iseseisva lavastuseni „5 grammi sisemist rahu“, mida etendati 82 korda üle Eesti ning millest loodi ka ERRi telelavastus.
Silveri sõnul andis etenduse nägemine paljudele vaatajatele päris esimese tõsiseltvõetava võimaluse teema üle mõelda ja sellest avalikult rääkida. Lavastuse aineks olev probleem puudutab võrdselt palju ka Eesti ühiskonna venekeelset osa, mistõttu loodi venekeelne versioon koostöös Vene Teatri näitleja Aleksandr Žilenkoga.
Välja teatrimajast
Pärast etendusi toimunud vestlusringides küsiti sageli, kas tegemist on sotsiaalse projekti või kunstiga. Olles üle elanud postmodernismi laine, soovib kaasaegne teater välja saada oma teatrimajast, kus tihti kunsti kunsti pärast luuakse, ta ihkab üha enam tegutseda ühiskonnaelus osalejana. Käsitledes väga aktuaalset teemat, võtab teater nii julguse kui ka missiooni panustada otseselt paljudesse eludesse.
Lavastuse taset hoiab sügavuti minev professionaalne lähenemine kõigilt meeskonnaliikmetelt – mainimist väärivad nii lavastaja, stsenaristi, näitleja kui ka valguskujundaja hindamatu panus. Jätame kriitikutele esteetiliste ja kunstiliste hinnangute andmise, kuid tõdegem, et publik oli üksmeelne – selles on erilise tähtsusega fakt, et etendus lõi veenva ja tervikliku elamuse, pakkudes unikaalset kogemust sukelduda koos saatjaga läbi narkopõrgu, kust ennast kahjustamata karastatuna välja tulla. Lavastuse mõjule pääsemiseks vajalik täpselt doseeritud äärmuslik ausus allus eesmärgile näidata mitte unikaalset „kirjanduslikku“ lugu, vaid kõige tüüpilisemat ja seetõttu elusamat pilti.
Vestlus pärast teatrit
Musta Kasti tavade kohaselt järgnes igale kevadisele etendusele vestlusring, kus arutleti etenduses nähtud ja esile tõstetud teemade üle. Neis osalesid lavastaja, näitleja, kutsutud külalised ja kõik soovijad publikust. Kahtlemata tugevdas see muljet ning võimaldas veel enamat süvenemist kõigi osavõtjate jaoks. Tunti huvi lavastuse loomise protsessi vastu – paljude noorte vaatajate jaoks oli see esimene kord näha teatri köögipoolt. Näitleja ja lavastaja isiksused ning nende ettevalmistuse kogemus lubasid noortel näha seost ja piiri tegelaskuju ning looja vahel. Muidugi arutleti ka iga tänapäeva noort puudutavate ohtude üle.
Saalile esitatud küsimusele, kas tänapäeva koolilapsed tunnevad ennast oma kodulinnas narkosõltlaste poolt ohustatuna, vastati Narvas ja Tallinnas jaatavalt, kuid Jõhvis ja Tartus eitavalt. Erinevus viimase kahe linna vahel on see, et kui Tartut puudutas opioidne epideemia üheksakümnendatel vähemal määral kui teisi Eesti suuremaid linnu, siis Jõhvit ja sellega kõrvuti paiknevat Kohtla-Järvet puudutas see nii suurel määral, et ei lubanud enamikul sõltlastest meie päevini elada.
Nii tunnistas üks õpetajatest, kes tuli oma klassiga etendust vaatama, et tema klassivendadest ei ole tänaseks elus enam ühtegi, ning omi esimesi poisse käisid nad matmas terve klassiga.
Kaastundest põlguseni
Peale tüüpiliste küsimuste sai vestlusringides sageli keerulise poleemika osaliseks mõnedes riikides praktiseeritud legaliseerimise küsimus (on märgatud, et riikide tasemel saab see idee algselt sooja toetuse, kuid nagu juhtus Hollandiga, võib hiljem tekkida kahtlus sammu põhjendatuses, ka üksikisiku tasemel võib kohata skeptilisust haiget saanud inimestelt või tulist vastuagitatsiooni neofüütide poolt). Keeruline oli lahenduste leidmine hätta jäänud inimeste osas, kus seisukohad kõikusid skaalal kaastundest põlguseni, lisaks võimalus rasketel teemadel peresiseselt suhelda ning arutlused, mida saab ja peab tegema ühiskond probleemi lahendamiseks.
Sügavamaks ja sisukamaks aitas arutelusid muuta Sirle Blumberg, kelle seljataga on hiiglaslik kogemus narkosõltlastega töötamisel, tegevusel, mis on suunatud kahju vähendamisele nii narkomaanide kui ka ühiskonna jaoks. Tema võimekus olukorda realistlikult hinnata, inimlik suhtumine selles hädas kannatajate suhtes ning siiras kaasaelamine panid paljud liituma tema sallimatusega narkootikumide ning kaastundega õnnetute suhtes. Kutsutud külaliste lood Tallinna narko- ja noortepolitsei töötajatelt toetasid vestlust faktidega ning täiendasid lava pealt nähtut.
Kaotatud inimesed
Narvas liitusid etendusejärgse vestlusega narkorehabilitatsioonikeskuse töötajad ja hoolealused. Arutelu käigus tõestasid nad lavastuse ekstraordinaarset usaldusväärsust. Nad tundsid ära nii valusad mälestused oma allakäigutrepil, piinad ja alandused, rasked kaotused kui ka keerulise ellu tagasimineku, kus tuleb võidelda iga terve elamuse, tunde, tegevuse ja suhte eest. Nende sõnul voolasid lavastuses kokku kümned nähtud elud, nende endi omad sealhulgas.
Publik väljendas üksmeelselt – oma vanusest, pädevusest, sotsiaalsest asendist sõltumatult – seisukohta, et lavastus oli kõige pädevam viis nii narkomaania kohta info edastamiseks kui ka selle ennetamiseks ühiskonnas. Täiskasvanud leidsid, et lavastus on kohustuslik vaatamiseks nende lastele, noored rääkisid iseenda tugevast elamusest. Narkovaldkonnas töötavad inimesed ning põrgu oma nahal läbi teinud vaatajad, aga ka mitmed teismelised rääkisid nagu ühest suust etenduse erakordsest jõust ja kasulikkusest. Lubamatu oleks siinkohal eraldi mainimata jätta seda imetlust, mida kirjeldati Aleksandr Žilenko lavaloleku suhtes.
Muidugi – ehkki etendus andis paljudele küsimustele vastused, tõstatas ta ka mitmeid ühiskonna jaoks olulisi teemasid. Mitte ainult neid, mis puudutavad enda ja oma lähedaste elude päästmist, vaid ka seda, miks on hukkunud terved põlvkonnad, linnad tühjaks saanud, riik kaotanud oma inimesed, kultuuri ning kõik need hüved, mida kadunud oleks tahtnud ning võinud luua. Kes selle eest vastutab? Kuidas takistada seda uuesti juhtumast?
