KEHAMETSIKUS JA KOHALOLU: Augustis toimuva etenduskunstide festari SAAL Biennaal kuraator Annika Üprus räägib Marie Pulleritsule, kuidas veereb seekordne ürituse teema – elu läbi kehalisuse.

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal toimub tänavu kolmele nädalalõpule paigutatuna Tallinnas 14.–31. augustini. Festival toob publikuni loomingu kolmeteistkümnelt Taani, Itaalia, Prantsusmaa, Kataloonia, Belgia, Austria ja Eesti etenduskunstnikult. SAAL Biennaali kuraatori Annika Üpruse sõnul on seekordne festival sisulise fookuse suunanud kehametsikusele ja selle nihestatuse variatsioonidele, põhinedes väga isiklikul kehapõhisel lähenemisel elule.

Viimane SAAL Biennaal 2017. aastal tõi üsna selgelt esile ühiskondlikud valupunktid läbi indiviidi ja kogukonna suhte. Tänavu on teemakeskmes kehalisus, kehaline kohalolu ning kehaline lähenemine elule. Kuivõrd peegeldab see etenduskunstide vahepealseid arengusuundi, kuivõrd on see olnud sinu isiklik huvifookus kuraatorina?

Alguses tundus mulle, et see on eelkõige minu valik, aga mida kauem tänavuse programmiga tööd olen teinud ja kunstnikega suhelnud, seda enam mõistan, et ühiskonnas toimuv haakub sellega väga selgelt ja teravalt ning tabab seda, mis praegu õhus on. Kunstnikudki haaravad enda ümber nähtuseid, mis võivad esialgu tunduda üllatuslikud, aga peegelduvad hiljem ühiskonnas selgemalt. Praegu ühiskonnas tajutava pingelisusega toime tulemiseks ja meie baasemotsioonidele suruva õhkkonnaga silmitsi seismiseks on vaja käesolevas hetkes väga teadlikult kohal olla… Arvan, et see on laiendatav kooseksisteerimisele, sellele, kuidas teineteist märgata ja mõista teistsuguseid ühise koostoimimise viise. Paljud festivalil osalevad kunstnikud on ühiskonnakriitilised, eelkõige seoses jõupositisoonide, aga ka meie endi muutunud arusaamadega iseendist, unustamata sealjuures head huumorit.

Oled kuraatorina soovinud esile tuua kehalise kohalolu olulisuse käesolevas poliitilis-sotsiaalses olukorras. Kuidas loob kehaline kohalolu sinu jaoks eelduse sellega silmitsi seismiseks? Kuidas ilmneb see ühiskondlikult laiemal sotsiaalsel tasandil?

Selle selgitamiseks sobib heaks näiteks Itaalia etenduskunstnik Francesca Grilli, kes töötab koos lastega. Ta tõstatab küsimusi, kuivõrd me usaldame end laste kätte või lubame lastel enda tulevikku n-ö ennustada, kas me oleme valmis seda vastu võtma. Praeguses ühiskondlikus olukorras saavad lapsed meile suuresti tagasi peegeldada, millise maailma me ise neile loonud ja pakkunud oleme. Näen siin võimalust endale topelt-kõverpeeglist silma vaadata. Selle julgemiseks peab olema teatavat pealehakkamist.

Jäin mõtlema ka Taani etenduskunstniku Adriano Wilfert Jenseni tööle „feelings“ („Tunded“). Ta uurib, kas inimeste tunded ja emotsioonid kuuluvad meile endile, tulenevad ümbritsevast keskkonnast või on midagi, mida me tahtlikult esitame ja etendame. Arvan, et see on tugevalt seotud ka kollektiivsusega, sest seda saab katsetada vaid ühiselt kogetud olukorras.

Kataloonia kunstnik Núria Guiu Sagarra suhestub selgelt popkultuuri mõiste ja sotsiaalmeedia nähtustega, küsides, kas laikimine on meeldimise või suhtlemise kapital, ning uurib, kuidas tavainimesed seda kopeerivad, vaadeldes sotsiaalmeediast läbi lastud kehakuvandit. Siin avanevad ka tänase veebi-joogakultuuri tagamaad.

Siin peitub omamoodi äraspidine fenomen. Ühelt poolt rõhutatakse nii etenduskunstide kontekstis kui ka laiemas infoväljas kehalist teadlikkust ja kehalise kohalolu olulisust, teisalt näeme enda ümber hordidena 21. sajandi õnnetuid kehi, mis on isikliku kehalisuse kogemusest praktiliselt irdunud. Keha ja kehalisus on tänapäeva meedia ja tarbimisühiskonna poolt ka suuresti ära kasutatud. Kuivõrd saab siin rääkida politiseeritud kehast, ka SAAL Biennaali kontekstis?

Olen selle üle palju mõelnud. Mulle tundub, et ka Núria Guiu Sagarra osutab nihestatusele meie reaalse füüsilise keha ja virtuaalse keha või selle kuvandi vahel. Selle teemaga haakuvad ka Eesti etenduskunstniku Sigrid Savi ning Prantsuse kunstniku Anne Lise Le Gaci tööd, keda tasuks vaadelda kõrvuti. Ka nemad tegelevad infokülluses võõrandunud kehaga ning küsivad, kuhu see asetub.

Poliitilisele kehale mõeldes on oluline meie kriitiline pilk võimalike taju ja mõtlemise manipulatsioonide osas. Siinkohal püstitab Mette Ingvartsen olulisi küsimusi võimusuhetest: kuidas me suhestume võimu ja kehalisusega tarbitud visuaalsuse kaudu? Mette viitab, et poliitilisus seisneb hetkes, mil vaatajatena peame otsustama, kuidas end vaadatava suhtes positsioneerida. Seega on oluline vaadata silma ka asjadele, millega me nõus pole või mis tekitavad ebamugavust – selleks, et mõista, kuidas need meid mõjutavad, kas ning kuidas me neile reageerime. Kas esteetilised elamused võivad muuta või seada küsimuse alla meie ihasid-soove-tahtmisi?

Aga metsik keha? Ka see märksõna on festivali tutvustustes kordunud.

See on tulnud mitmete biennaali kunstnike loomingus esile, ehkki seda võib mõista ja tõlgendada nii positiivselt kui ka negatiivselt. Itaalia kunstnik Mali Weil on võtnud oma keskseks teemaks metsa kui eksisteerimisvormi ja võrdleb metsa ning metsikust inimkonna kontekstis seadusandluse ja kollektiivse koostoimimisega.

…mis viib omakorda justkui poliitiliste kehadeni?

Mingis mõttes küll. Lisaks etendustele on festivali kavas 22.–24. augustil teoreetilisem arutlusring „Moments of reflections“ („Peegeldushetked“) Itaalia teoreetik-kuraatori Simone Frangiga. Vaatleme mõisteid nagu „hospitality“, „displacement“ ja „complexity“ – külalislahkus, nihutamine kui teadmiste geopoliitika ja allumatus ning keerukus. See võiks aidata avada ka poliitilise keha mõistet erinevates kultuurikontekstides.

Festivalil ülesastujate nimekiri on aukartustäratav nii suurnimede kui ka tähelepanuväärsete uustulijate osas. Kes olid sulle kuraatorina uued avastused ja keda tuntumatest kunstnikest mitte maha magada?

Kanuti Gildi SAALi koostööpartnerid, Prantsuse festivali Parallele kuraatorid on oma organisatsiooni tutvustades esile toonud, et tegelevad tärkavate kunstnike esiletoomise asemel pigem tärkavate kunstivormidega (emerging art forms), mis ei sea kunstnike osas piire vanuse ega kogemuse osas, vaid toovad esile algimpulsina tundmatu otsingud, mida veel ei ole. See haakub suuresti ka SAAL Biennaali programmi ja Kanuti Gildi SAALis igapäevaselt töötavate kunstnikega. Selle prisma läbi on tänavusse programmi jõudnud näiteks Prantsuse etenduskunsti tõusev täht Marion Siéfert, kelle lapselikkust ja täiskasvanute maailma normaalsust kõrvutav lavastus „Le Grand Sommeil“ („Suur uni“) loob üsna vastuolulise olukorra. Suurnimed on kindlasti Belgia-Taani kunstnik Mette Ingvartsen ja Florentina Holzinger Austriast, kes mõlemad on praegu ka Euroopa etenduskunstide väljal laiemalt silma jäänud.

Hiljuti valiti Berliini Volksbühne uueks juhiks kuulus saksa lavastaja René Pollesch, kes on üheks oma põhiliseks loominguliseks partneriks kutsunud koreograaf Florentina Holzingeri. Holzingeri hetke „kuumimat“ lavastust „Apollon“ saab näha SAAL Biennaali lõppakordina. See on anarhistlik vaade apollonile, ühtaegu ligitõmbav ja eemaletõukav. Lavastuses on intrigeerivat duaalsust – see on nii traditsioonide kaitse kui ka rünnak, balansseerides kunsti ja meelelahutuse vahealal. See on ka kunsti üldine paradoks – kuidas olla piisavalt meelelahutuslik, et seda oleks võimalik tarbida.

Suure huvi ja hea eelaimdusega ootan Alissa Šnaideri eri peatükkidena valmiva teose „Weird tales I have tried to write“ teist peatükki. Mille puhul võib võtta lähtepunktiks seisundi, milles keha ja meele vastastikuse asetuse vahel valitseb selline pinge, mis loob olukorra, kus silm ei tea ette, mida ta näha saab ega mõte oska nähtavast midagi arvata.

Kas tänavune SAAL Biennaal on etenduskunstide festivalina publiku jaoks pigem peegel, lakmuspaber või mikroskoobi prooviklaasialune?

Kui eelmine festival oli pigem peegel, kaldub praegune olemuslikult pigem kollektiivse lakmuspaberi või prooviklaasi poole. Programmi kuuluvate etenduskunstnike loomingu teemad on kindlasti kunstivälja enesekohastest küsimustest kaugemale ulatuvad. Otsest publiku kaasamist on ehk vähem kui eelmisel korral, kuid igal juhul ootab SAAL Biennaal teatavat valmisolekut ja avatust.

Kuidas SAALi ära tunda?

SAAL Biennaal 2019 on 18. rahvusvaheline etenduskunstide festival, mis toimub 14.–31.08 Tallinnas. Seekord on festivali programm kontsentreeritud kolmele nädalalõpule, mille käigus on võimalik kohtuda 13 kunstniku loominguga 7 riigist.

Selle aasta festivalil osalevad oma töödega järgmised kunstnikud: Adriano Wilfert Jensen (Taani), Madlen Hirtentreu (Eesti), Alissa Šnaider (Eesti), Mali Weil (Itaalia), Ruslan Stepanov (Eesti), Artjom Astrov (Eesti), Sara Leghissa / Strasse (Itaalia), Marion Siéfert (Prantsusmaa), Sigrid Savi (Eesti), Núria Guiu Sagarra (Kataloonia), Anne Lise Le Gac (Prantsusmaa), Francesca Grilli (Itaalia), Mette Ingvartsen (Belgia-Taani), Florentina Holzinger (Belgia).

Festivali kuraator on Annika Üprus. Lisainfo ja täielik kava: www.saal.ee.