Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel vaatas filmi, mis pajatab meile luuseritest perekonna käänulisest, hüplikust, kuid ometi kõnnitavast jalgrajast pudrujõgede ja piimamägede maale.
Mulle rääkis üks inimene, et talle rääkis üks inimene, et pärast selle filmi vaatamist ei suutnudki ta otsustada, kas tegu on hea või halva filmiga. Ütleme nii, et kui teile meeldivad Aki Kaurismäki varasemad filmid, siis meeldib teile ka see linateos. Siis te teate, et too korealase film on hea ja lõpetate siinkohal lugemise, viskate lehe nurka ning lähete kinno. Kõigil teistel tasub ikkagi edasi lugeda.
Maa-alune perekond
Päris algusest. Filmi „Parasiit“ režissöör on Joon-ho Bong ja see on saanud esimese Korea filmina ka Cannes’i Kuldse Palmioksa. Mida iganes see tähendab, sest vähemalt mina pole filmimaailma nüanssidega kursis ja nagu ei huvita ka. Film räägib korea luuserite perekonnast, kes elab pead-jalad koos suvalises keldris ja kelle ainus regulaarne sissetulek on pitsakarpide voltimine, millega tegeleb ema. Ja teised aitavad teda jõudumööda.
Muidu elatakse tüüpilise vaese inimese elu – maa-aluse elamise akna taga käivad urineerimas möödatuigerdavad joodikud, telefon ja wifi on ammu välja lülitatud ning lõviosa ajast kulub perel kas tasuta wifi otsimisele või naabrite omasse sisse häkkimisele. Perepoeg, muidu tark poiss, on ammu ülikoolist välja lennanud. Tütar on andekas dokumentide võltsija, petuskeemide väljamõtleja ja üdini küünik. Isa kulgeb lihtsalt läbi elu, elades teiste pereliikmete kulul.
Kena petuskeem
Kõik muutub, kui perepoja hea sõber saab võimaluse minna välismaale õppima. Too sõber on hoopis teine tubakas: edukas nohik, kes teenib raha rikkuri peres peretütre koduõpetajana. Probleem on aga selles, et tütrel on vaja inglise keele järeleaitamistunde ka edaspidi ning üks meie peakangelastest saab selle koha endale. Selleks on vaja muidugi võltsida ülikooli lõputunnistus ning paar muud dokumenti, ent need tehakse kiiremas korras pereringis ära. Inglise keel tuleb ka ruttu selgeks saada, aga see on juba tehniline küsimus.
Rikkurid on muidugi õnnelikud. Vähe lihtsameelne ema ei usalda siin maailmas kedagi, tema miljoneid teeniv abikaasa usaldab aga vaid ema, poeg on ärahellitatud ja natuke nupust nikastanud. Sellisesse peresse sattubki asendusõpetaja ja ning seab kohe peretütrest õpilasega sisse pehmelt öeldes mittepedagoogilised suhted. Siis selgub, et hellikust miljonäripojale on vaja ka koduõpetajat, kunstis.
Edasi hakkab arenema petuskeem, mis tõmbab miljonäre teenima kogu keldrielanike pere – lapsed on koduõpetajad, isa autojuht ja ema majapidaja. Petuskeemi eripära on aga see, et jõukurite eest varjatakse nii oma sugulust kui ka sotsiaalmajanduslikku tausta.
Ühesugune hais
Olukord läheb järjest absurdsemaks, kui enesekontrolliraskustega miljonäripoeg avastab, et kõik neli lõhnavad ühtemoodi – nad kasutavad samu pesemisvahendeid ja nende rõivastel on küljes sama keldrihais.
Peale absurdsuse demonstreerib meie keldriperekond ka äärmist küünilisust – kõik vahendid on lubatud, et saada ema-isa-õde tööle hea palga peale. Eriti brutaalne on aastakümneid majas elanud ja töötanud majapidajanna lahtikangutamine. Siin hakkab esile tulema kohti, mis tekitavad n-ö mr Beani efekti – situatsioon on absurdne, aga samas nii realistlik, et võiks juhtuda, või on juba juhtunud, igaühega meist. Kohati – nagu ka „Mr. Beani“ filme vaadates – on piinlik ja valus ning tahaks vaatamist sinnapaika jätta. Aga järgmine situatsioon korvab emotsionaalse madalpunkti ja film läheb edasi köitvas meeleolus.
Asjad kisuvad järjest kreisimaks ning kulminatsiooniks kujuneb stseen, kui vana majapidajanna välja ilmub, ning siis selgub, et miljonäripere suure ja moodsa villa all on tuumavarjendi katakombid, kus… Nojah, seda kohta peab vaatama. Aga film kerib ja kerib üha enam äärmusse, kuni lõppeb jaapani splatter-stiilis stseenidega. Te ju teate neid jaapani mustvalgeid absurdseid ja üle võlli vägivaldseid filme? Neid, kus ainus värv peale musta ja valge (ja nende vahetoonide) on punane, millega näidatakse verd…
Tuttavad segmendid
„Parasiit“ on linateos, mida peab vaatama kui kunstiteost, aga mis paneb pisut mõtlema ka. Kui kaugele on inimene võimeline minema, et viletsusest välja rabeleda? Elu on näidanud, et nii mõnigi meist läheb väga kaugele.
Režissöör Joon-ho Bong näitab, kui lihtsalt sellised asjad käivad ja kui aus olla, siis paar segmenti tulid ka mulle endale tuttavad ette. Mitte need, kus veri lendas.
Filmi realistlikkus seisneb ka selles, et see näitab ühte asja, mida me kõik teame: inimesed kipuvad elama hermeetilises mullis ja kui sinna tungib sisse võõras ollus, siis ei oska me väga tihti sellega midagi peale hakata. Aga elu ongi selline ehk nagu armastas korrutada ENSV propagandaspets ja haridusminister Elsa Gretškina, tuntud rahvasuus ka Pudru-Elsana: „Me elame keerulisel, kuid huvitaval ajal!“
