PEATAGE LASNAMÄE VÕI IKKAGI MITTE? Juku-Kalle Raid otsis üles kultuuriministri taburetti pidava Tõnis Lukase, peatas mõneks tunniks tema aja ning kutsus ministrihärra Kuku klubisse lobisema.
Tõnis Lukas on pidanud peaaegu kõiki oma ameteid kaks korda, mis võiks iseenesest tähendada, et kordamine on tarkuse ema. Aga kuidas Tarkuse Emal Tõnisel kultuuriministeeriumis täna läheb, vaat see on küsimus. Enne Võsule suvepuhkusele sõitmist kola kokkupakkiv Tõnis astus korraks baarist läbi, et sel teemal veidi arutleda.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Paljude inimeste jaoks Eestis oled sa kehastunud Tartu. Aga tegelikult oled päritolult hoopis Tallinna inimene. Kuidas see sul küll niimoodi läks?
Tõnis Lukas (T.L): (Elavneb kohe) Oi, see oli enne 11. klassi, kui Tartusse sattusin, tollal oli see lõpuklass. Ei olnud ma varem teadlikult Tartus käinudki. Ükskord veetsin seal ühe öö ja päeva, see oli enne sisseastumiseksameid – ning see oli ka kõik. Läksin küll enda arust ülikooli, aga esimesel korral sisse ei saanud. Siis jäi aasta vahele, kui olin Tallinnas tehnikakoolis. Järgmisel aastal läksin uuesti ja sain sisse ka. Ja kohe paaril esimesel nädalal tundsin ära, et Tartu on täiesti minu koht. Samal ajal, kui teised sõitsid igal nädalavahetusel Tallinnasse Soome televisiooni vaatama või sooja vanni, jäin mina Tartusse ning käisin Tallinnas haruharva. Nii palju tegemist oli lihtsalt. Ja pärast ülikooli ei olnud kahtlustki, et jään sinna.
J-K.R: See oli ju teada variant, et Tartu imeb! Ülikool ja sõpruskond ja… vahel jõutakse ka loengusse.
T.L: Tead, mina olin selles suhtes kohusetundlik. Ükskõik, mis toimus loenguvälisel ajal, loengusse jõudsin ma ikkagi. (Uhkelt) Vana kooli mees! Ma ei hakka kirjeldama, mis kõik oli ja juhtus, mõnikord ei olnud sõba silma alla saanud, aga loengusse ma jõudsin. (Veel uhkemalt) Nõrgemad jäid lebama!
J-K.R: Tallinnas käisid sa I keskkoolis, mis on tänane Gustav Adolfi gümnaasium. See oli ka toona ju omal moel eliitkool.
T.L: (Mõtlikult) Ta ei olnud selles mõttes eliitkool… et seal olid küll mingitel alustel komplekteeritud klassid. Aga sinna võeti ka lihtsalt piirkonna järgi. Mäletan, et meil oli neli paralleeli. A-klass oli prantsuse keele kallakuga ja mina olin A-klassis. Keskkoolis läks A-klass pooleks, ühe poole moodustasid prantslased ja teise poole need, kes tulid masinakirjutajaks-asjaajajaks õppima. Üle linna. B ja C olid matemaatika ja füüsika klassid – ja need vennad ikka võitsid üleliidulisi olümpiaade – matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia. Nad olid ikkagi väga hea peaga ja pehmelt öeldes teistmoodi tüübid; neil oli kohe omamoodi žargoon. Mulle on sügava mulje jätnud, kuidas üks füüsik teisele sellise kavala näoga otsa vaadates teatas – neil oli mingi tüli –, et „ma surun su kahemõõtmelisse ruumi“. (Naerab) Ühesõnaga, tore kool oli, normaalsed inimesed.
J-K.R: Kui sa esimese raksuga Tartusse sisse ei saanud, läksid autoremondi tehnikakooli. Kuidas sa sinna maandusid, sest see on nüüd küll koht, kus ma sind hästi ette ei kujuta. Või püstitame küsimuse parem nii, et mitut autot sa remontida oskad?
T.L: Praegu kindlasti mitte ühtegi – vähemalt otsast lõpuni. Heal juhul tunnen ära, kus viga on. Vahe on ikkagi suur. Mootoriehitust ja seda, kuidas mootor käivitub ja kuidas toimub jõuülekanne ratasteni ja kuidas toimib rool, seda ma jagan. Aga praegused masinad põhinevad ikkagi elektroonikal, sinna ei tohi ligigi minna ja mul pole ka praktikat. Ega ka nii paanilist tehnikahuvi.
J-K.R: Sa võiksid siis kuuluda Moskvitši klubisse, nõukogude autosid saab ju teatavasti parandada traadi ja haamriga.
T.L: Võiksin jah, miks mitte! Ülikoolist jäin poole punktiga välja. Mäletan, et olin kodus ja isa luges ajalehte, nõjatus niimoodi laua peale ja teatas äkki, et poiss, mine õpi amet. Selline ekspromt. Aga ega ma ei kahetse, grupp oli tore ja sai tehnikakooli elu ka ära maitstud. Mulle meeldis, mingi avarus tuli ellu.
J-K.R: Sa elasid Järvel ja see kant oli ju kunagi väga kuulus venelaste ning eestlaste vaheliste kakelungide poolest.
T.L: (Muigab) Nii ta on! Rahvaste sõpruse akte sai seal sooritatud vahel ikka. Lihtsalt eestlaste kambad jäid vene poiste omadele tihti jalgu. Kuna me olime teistsugused kui nemad, siis neile see kohe ei istunud. Kes tol ajal elanud, teavad, et agressiivsus tuli ikka sealt.
J-K.R: Laulupidu, mis juuli alguses toimus, ajas sul selles asjas vere keema, jah? Ikkagi inimene nagu Tartu ja seal Lasnamäge pole! Seal sa ütlesid, et kui vaja, siis peatame Lasnamäe.
T.L: Nüüd ma loen ka, et vähemalt kinnisvaramaaklerite suure pahameele olen ära teeninud. See oli muidugi kujund. Lasnamäe kui niisugune on lihtsalt kõrged korterelamud. Ma ei hakka selle sisu või kuvandiga tegelema. Kõrgete korterelamute valgumine Lasnamäe veerule, kust on ilus vaade merele, ongi Lasnamäe valgumine. Suurte korterelamute valgumine igale poole. Ma ei anna hinnangut Lasnamäe isikkoosseisu ega senise saatuse kohta, vaid see on kinnisvaraäri ja lauluväljaku – kui meie pühavõitu kokkutulemise koha – vaheline konflikt.
J-K.R: Paljud eestlased jagunesid siin kaheks, lugesin huviga sotsiaalmeediat. Sa said kas kiita või peksa, neutraalset varianti ei olnud.
T.L: (Rõõmsalt) Leppisime korraldajatega kokku, et see ei ole selline klassikaline kõne, vaid lühike tervitus. Aga igasuguse kõnelemisega on ju nii, et kui sa midagi ütled, saad pahandada, ja kui sa midagi ei ütle, siis saad ka pahandada. Lüüa saab alati.
J-K.R: Sa oled peaaegu igas oma ametis olnud paar korda. Küll ministrina, küll ERMi direktorina, küll riigikogus. Ma ei tea, kas sa parandad oma vigu või oled edasi arenenud. Aga kõigepealt olid Rõngu koolis õpetaja.
T.L: Pärast ülikooli, mille 1987 lõpetasin, oleks loomulik rada viinud kraadiõppesse Tartu ülikooli. Professor Sulev Vahtre seda minu õppejõuna ka taotles. Ent kuna ma ei olnud nõukogude igasugustes organites ja ülikooli juhtkonnas heas kirjas, öeldi kindlalt ära, et see mees küll ülikooli juurde jääda ei saa. Et mingi nõukogudevastane element. Siis mõtlesin, et kuhu ma õpetajaks lähen, sest õpetaja töö mulle meeldis. Vahtre arvas, et ajad lähevad natuke vabamaks, et võiksin ülikooli ümber tiirlema jääda, siis saaks mingi hetk tagasi tulla. Siis vaatasin neid väiksemaid maakoolide pakkumisi ja silma jäi Rõngu. Rõngu koolis oldi rõõmsad, et saadi noor meesõpetaja. Seal ei loetud mu iseloomustust. Mu iseloomustuse tõttu ei võetud mind Viljandi 4. keskkooli.
J-K.R: Mida see iseloomustus õige ütles?
T.L: Teksti mul väga täpselt meeles ei ole, aga mõte oli see, et omab küll suurt organiseerimisvõimet, aga vajab pidevat ideoloogilist järelevalvet. Rõngu võttis mind hea meelega vastu ja mulle seal meeldis ka. Elu kees! 8-klassiline kool, ajalooringi panin käima, kergejõustikutrenni. Siis oli just muinsuskaitseliikumise aeg, üritusi mitmeid ning igasuguseid. Algatasin vabadussõja monumendi taastamise, tõin kohale noorte muinsuskaitsjate rühmad mujalt Eestist. Käisime ümbruskonnas pärimust korjamas, ühesõnaga, selline ärkamisaegne elu.
J-K.R: Ülikoolis juhtus igasuguste inimestega igasuguseid asju. Osa sai kinga. Kes mõne plakati pärast, nagu „Jänkid, kasige Peipsi taha!“, osa Kuperjanovi haual hulkumise pärast jne.
T.L: Ma olin humanitaarteaduskondade – ajaloolased, filoloogid – ning Pälsoni tänava kahe ühiselamu sfääris. Ajalooring oli tõesti ajaloohuviliste üliõpilaste ring, mille üritustel õppejõududega väga tihedalt koonduti ja ekskursioonidel käidi. Seal oli täiesti vaba õhkkond, laulsime niisuguseid laule, mida praegu peetakse liiga natsionalistlikeks.
Ülikooli juhtkonna ees käisin pidevalt aru andmas. Miks mind välja ei visatud? Tõenäoliselt – õnne oli ka. Näiteks see, et Kuperjanovi hauale ei sattunud selle seltskonnaga, kellega pidin minema, aga tulin hoopis rongiga koju vanematega jõule pidama.
Kui Lauri Vahtre välja visati, 1983. aasta kevadel, siis käisid veel mitmed tollased aktiivsed üliõpilasliidrid KGBs. Pärast ülekuulamisi kohtuti Toomemäel ja räägiti, kuidas käituda ülekuulamisel. 1987. aasta maikuus, kui olin diplomitöö juba ära kirjutanud, teatas juhtkond, et nüüd on väljaviskamine. Aga noored juristid, kes olid minuga sõjaväelaagris olnud, tegid komsomolidele selgeks, et kuulge, praegu on aasta 1987 juba. Kui te nüüd ülikooli lõpus sellised tüübid välja viskate, saate omale eluks ajaks niisugused vaenlased, keda te lihtsalt ei taha.
J-K.R: Te käisite kontrollimas ka nõukogude valimisi. Moodsa sõnaga „vaatlemas“. Loomulikult nii, et keegi ei kutsunud.
T.L: (Naerab) Kell 6 hommikul tehti jaoskond lahti seal ühika taga, praegune Renniku koolihoone, kus ma teatasin, et olen isetegevuslik valimistevalvur. Ja ma vaatan, et keegi teiste eest ei hääletaks ja kõik oleks aus, nagu nõukogude valimistel kord ja kohus. Juba varahommikul ilmus mõni mammi kahe passiga, et vanamehe eest ka hääletada. Alguses oli seal vähem inimesi ja pärast hakkas juurde tulema, aga kindlasti ei olnud neid 99%. Istusin trepi peale maha ja vaatasin ning kui keegi läks kellegi eest hääletama, siis tegin märkuse, et meil siin hääletatakse ainult enda eest. See informatsioon jõudis muidugi kohe kagebiitideni, kes tulid meid noomima. Mina olin kaks esimest vahetust, kell 6–14. Siis oli Anepaio ja siis Tarand kella kümneni õhtul. Sellest tuli ülikoolis kohutav skandaal.
Teine ohtlik seis oli fosforiidikoosoleku korraldamise eest ülikooli aulas 1987 kevadtalvel. Kolmas oli rahukontsert mai keskel, kuhu läksime fosforiidivastaste särkidega. Mina võtsin „fosforiidist saia ei saa“ plakati. Ja ronisin sellega raekotta. Uks oli lahti, üleval istus mingi vanamees, ilmselt valvur. Küsisin, kas võin ühe loosungi aknast välja riputada, vanamees arvas, et kooskõlastatud punane loosung ja ütles jah. Kutsusin kohe teised tegelased kaasa, upitasime plagu välja ning siis saabusid korravalvurid – Jüri Tikk, Tarmo Preiman ja Neinar Seli. (Naerab südamest) Pärast seda teatati mulle, et nii, Lukas, nüüd on siis ülikool läbi jah. Nõukogude võimu küüneviha tahtis mu saatusesse sisse pressida küll, aga üldiselt läks mul libedamalt kui sõpradel Lauri Vahtrel, Indrek Tarandil või mitmetel teistel.
J-K.R: 1992 olid juba Eesti Rahva Muuseumi direktor.
T.L: (Noogutab) 1992 jaanuari lõpust olin juba ametis.
J-K.R: See oli väga teistsugune aeg.
T.L: Täiesti teistsugune. Töötajatele tuli palka maksta Tartu tugrikutes. Sularaha ei olnud palgapäeval ja igasugune muu jama. Samasse jõkke päris ei astunud, aga mõnes mõttes samasse voolu aastal 2013. Sama töö ja tee läks edasi, et oli vaja uut hoonet. Nüüd jõudsin ka lõpufaasi.
J-K.R: (Etteheitvalt) Kui me olime koos riigikogus, läksid sa poole pealt ära!
T.L: (Laiutab käsi) ERM on minu kirg ja kutsumus. Oli võimalik kandideerida ja kõigi suureks üllatuseks tegingi seda.
J-K.R: Sa olid korraks ka Tartu linnapea.
T.L: Korraks olin jah. Ühe bloki kandidaat oli Neinar Seli ja teise oma mina. Neinar on tore mees, oleme Tartu tolmustel tänavatel ikka põrkunud. Aga jah, Reformierakond võitis ja ma sain teise bloki linnapeakandidaadiks ja nurjasin Seli linnapeaks saamise. Mis muidugi maksti mulle kätte. Kohe varsti võeti suure hooga maha. Aga see oli huvitav aeg, kuigi lühike, pool aastat.
J-K.R: Heh, kas sulle surnud ringina ei tundu see asi? Kolm võimalust ainult – kas riigikogu liige, minister või mõni direktor.
T.L: (Veendunult) Ei tundu. Ma oleksin kolmandat korda ka heameelega haridus- ja teadusministriks läinud, tunnen vastutust selle valdkonna ees. Kultuurivaldkonna ees ka muidugi. Ma olen hea meelega praegu esimest korda kultuuriminister.
J-K.R: Kunagi ütlesid sa, et koolides tuleks suurendada reaalainete ja bioloogia õppemahtu.
T.L: Silmaringi mõttes on tõesti nii, et liigne spetsialiseerumine ja ühiskondlikud hoovused on viinud selleni, et ei pea enam justkui kõigis ainetes tubli olema, vaid leidub inimesi, kes ütlevad, et nad ei saagi matemaatikast midagi aru. Tegelikult on elementaarne matemaatika ja loodusainete tundmine väga oluline. See peaks olema kõigile kohustuslik.
J-K.R: Teatud süsteemsete iseärasuste tõttu võetakse praegu ülikooli vastu ükskõik mis lambapead ning vaene õppejõud ei saa temast lahti ka.
T.L: Mina nii karme sõnu üliõpilaste vastu ei tarvitaks. Aga selge on, et ülikoolid on huvitatud üliõpilaste suurest hulgast. Ülikoolidele antakse praegu riigi poolt teatud hulk raha. Ja kõik teaduskonnad võitlevad omavahel selle raha eest. Ning võetakse ka täiesti eeldusteta üliõpilased vastu.
J-K.R: Funktsionaalse kirjaoskuse puudumisega seoses – ma olen neid esseesid näinud, see on hämmastav, millist prahti täiskasvanud inimesed kirjutavad.
T.L: Kultuurikiht, mis meid ühendab, paljudel täiesti puudub. (Lootusrikkalt) Samas – mingite asjadega saavad nad ehk paremini hakkama!
J-K.R: Kui sa kultuuriministriks said, kas sul tekkis ka Rein Langi tunne, et ministeeriumi tuleks granaat visata?
T.L: No kuna Rein oli lustakas ja kujundirikka keelega, siis tal ikka neid ütlemisi esines. Eks teda torgib ju ERR tegevus siiamaani. Inimeste poolest on see tavaline riigiasutus. Minu asi on katsuda inimestele ministeeriumis selgeks teha, et ei tohi muutuda elukaugeks ja bürokraatiaga tegijaid ahistada.
J-K.R: Eks selles valdkonnas on bürokraatia kõvasti kasvanud.
T.L: (Nukralt) On küll, jah. Selliseid asju, mida aja kulgedes muutma peab, ikka leidub. Osale teatritegelastele on silma jäänud etendusasutuste seadus, mille puhul väiksemad tegijad, kes teevad ka päris häid asju, ei ole rahul, et nende suhteline rahastamine on väiksem kui suurtel teatritel. Eks sellest süsteemist otsitakse ju ka õiglust ja igaüks näeb seda erinevalt. Need arutelud on ees. Mina usun eesti keele kestmisesse. Ja selle tõttu arvan, et kultuuriministeerium peab keelepoliitikas kaasa rääkima.
J-K.R: See on siis näiteks omakeelne kirjandus kindlasti.
T.L: Kõik see, ka omakeelne meedia, ka tõlkimine. Eesti autorite originaalloomingu jõudmine eesti publikuni – nii kõrgel tasemel, et publik ei pöörduks ingliskeelse poole, mille tõttu eesti keele mõjuväli lihtsalt aheneb. Kõike tuleb eesti kultuuris vaadata ka läbi keele hoidmise prisma.
J-K.R: Ühes oma kõnes ütlesidki küllaltki arrogantse lause, et kallid noored, te võite küll minna siit minema, aga arvestage sellega, et kui tulete tagasi, siis need kohad, kuhu tahate tulla, on juba murjanite poolt ära võetud.
T.L: (Mõtleb veidi) Kuule, ma olen ka paremaid tsitaate öelnud. Mina soovitan küll välismaale minna, aga tagasi tuleb tulla. Ega loodus ei salli ju tühja kohta. Ei saa niimoodi, et üks poliitik läheb rahva ette eesti keele päeval ja teatab, et eesti keel peab jääma ja siis samal päeval teatab, et 90% keskkooli lõpetajatest võiksid minna välismaale. Kellega me siis eestikeelset kõrgharidust arendame, kui meil ei ole eestikeelseid tudengeid? Hiinlaste ja hindudega me eesti keelt ju ei arenda.
J-K.R: Kevadel olid valimised, kas see koalitsioon paneb lõpuni vastu?
T.L: (Mõtleb pikalt) On muidugi märke, et ei pane. Aga see oleks ka haruldus. Kui vaadata poliitilist arengut, 1992. aastast peale, on täistsükli valitsus pigem erand.
J-K.R: Sa tead väga hästi, mis on siin põhiline tüliõun. Eks ikka EKRE taatide erakordne osavus lingvistiliste kraaksatuste alal. Ja see, et peaminister Ratas töötab täiskohaga Helmete pressiesindajana, kui igasuguseid mõtteubinaid hiljem seletama ning vabandama peab.
T.L: No valitsuses on konstruktiivsus täiesti olemas, ega siis ei saa kõiki seniseid koalitsioone üle idealiseerida. Tülisid ja jama on olnud väga tihti. Ja kindlasti on olnud põduramaid koalitsioone kui praegu. (Teeb pausi) Selles mõttes… EKRE on tõepoolest keeranud eesti ajakirjanduse ümber sõrme. Reageeritakse sekundiga kõigele. EKRE ei pea valimiskampaaniasse ühtegi penni panema, sest me kõik teeme nende eest kampaaniat. Kogu aeg tegeletakse ainult nendega. Ükskõik, mida keegi räägib kaabudest, kohe ilmub suur pealkiri. Neil ongi selline meediastrateegia, nad kasutavad seda ära ja seda nad ütlevad ka avalikult. Aga see EKRE probleem ei ole midagi väga erakordset, sest praegu on kõik eelnev meelest läinud. Kas teil on meelest läinud, kuidas Reformierakond esimest korda Savisaare valitsusse tõi? Ka selliseid ütlemisi ja ebaviisakusi on olnud Eesti poliitikas. Aga praegu tundub, et Jürgen Ligi on viisakuse-apostel ja Yana Toom vabadusvõitleja. Seega on tragikoomiline vaadata, kui lühike mälu ka kommenteerijatel tihti on.
J-K.R: Mida sa praegu loed?
T.L: Mina loen praegu Tiit Aleksejevi „Müürideta aeda“, ent mul on laua peal mitu asja. (Muigab) Natuke inimene peab ikka lugema, muidu jääb lolliks. Mul hakkabki, nagu sulle ütlesin, kohe väike puhkus Võsul, siis loen kindlasti rohkem.
J-K.R: Kuna sinu magistritöö oli „Tartu toomhärrad“, siis ajastu kindlasti tõmbab.
T.L: Muidugi! Hargla olen kõik läbi lugenud alati, Aleksejevi ka. Mulle keskaeg väga meeldib ja see, et sellest kirjutatakse.
J-K.R: Nii et Võsul põhiliselt loed?
T.L: (Vaidleb) Mitte ainult! Käin ikka ujumas, ringutan ja jooksen ka. Kondan seenel või vähemalt vaatamas, kas seeni on. Korra teen ka lastele käbiviske võistlusi. Aga see ei ole muidugi kindel, et need kaks puhkusenädalat nii idülliliselt lähevad. Näed, täna istun siin, juba üks päev läinud. Kolmapäeval tulen valitsusse ühte asja ajama. Ja nii ta läheb.
