JUMALAD, VAIMUD, TONDID JA KODUKÄIJAD: Salapärased ja üleloomulikud asjad on inimesi ikka huvitanud. Aegade algusest peale või juba natuke enne seda. Katja Koorti tõlgitud „Vaimude otsija kirjade“ raamatut tutvustab teose toimetaja Märt Läänemets.
Jumalad, vaimud, tondid, kodukäijad, libaelukad, surnud ja surematud, üleloomulike võimetega inimesed jne toimetavad ringi kõikide rahvaste lugudes, hoiavad üleval põnevust ja tekitavad närvikõdi ning panevad meid, tavalisi inimesi, igatsema – oh, kui saaks ka sinna varjatud maailma kasvõi ukse prao vahelt sisse piiluda ja sellest natukenegi rohkem teada või isegi osa saada. Sest kes ei tahaks sellest maisest hädaorust korrakski vähe kõrgemale tõusta, ületada surma või siis ennast natukegi parema, tähtsama ja võimukamana tunda. Eks vaimude valdajad seda teiste silmis, kes ainult lugude kuulamise või lugemisega peavad piirduma, enamasti ju ikka on olnud.
Kodumaised vaimkangelased
Ega meiegi maarahvas sellistest lugudest ilma ei ole. Metsaisa ja maaema, taevataat, vanapagan ja igatsugu pisemad tegelased ümbritsesid meie esivanemaid igal sammul ja jäid edasi elama folkloori. Kui neist jäi väheks, tehti ise juurde ning meie pimedaid öid valgustasid mööda taevalaotust varandusejahil lendavad kratid ja pisuhännad; igapäevase raske töö tegid meie eest ära puulased-tohtlased. Osavad mehed, need eesti rahva kangelased – kaval-antsud, paristajapojad, rehepapid ja muud sedasorti tegelased – tegid kuradiga lepinguid ja petsid teinekord vanatühjagi ära, valitsedes nõnda oma vaiksel-väiksel moel kui mitte teispoolsust ennast, siis vähemalt selle äärealasid, pälvides sellega oma koda- ja kogukondlaste imetluse ja aukartuse.
Sedasorti folkloor on meie igapäevaset mõtlemisest ja pajatustest ammugi kolinud muuseumi- ja arhiiviriiulitele, folkloristide teadusartiklitesse ja dissertatsioonidesse. Kuid ka kirjandusse. Kreutzwaldist Kivirähini välja pakuvad kõik need tegelased raamatutes meile jätkuvalt põnevust ja meelelahutust, isegi kui me neisse enam ei usu. Päris inimese moega Reinuvader Rebane ja Puujalaga Katk, rääkimata mehest, kes teadis ussisõnu, ei ole meid maha jätnud.
Hiina vaimolendid
Selle pika sissejuhatusega jõuan nüüd lõpuks selleni, millest ma kirjutama pidin. Hiina vaimu- ja tondijuttudeni. Võib küsida, et mis meil Hiinast, kui meil omalgi taolisi lugusid jalaga segada, aga eks võõras tundu ikka huvitavam ja eksootilisem. Ja Hiina ei valmista selles osas pettumust.
Juba vanal ajal leidus Hiina kirjameeste seas selle žanri fänne, kes ei hoolinud esiõpetaja Kong Fuzi (Konfutsiuse) manitsustest, et vaimud ja sealpoolsus tasub rahule jätta seni, kuni me iseennast ja siinpoolsust pole korda teinud, ning sukeldusid kiuste just vaimude maailma, kogusid rahva seas põlvest põlve ringlevad lood kokku ja valasid stiilsesse kirjanduslikku vormi. Ja need raamatud on üle elanud sajandite ajaproovi. Niisamuti leidub meie ajal meie maakamaral – õnneks – akadeemilisi Hiina-teadlasi, kes Hiina põhjatust kirjanduspärandist on leidnud üles ja võtnud ette just need ja pannud ümber maakeelde. Kas siis enda huvi rahuldamiseks või lugeja harimiseks ja meelelahutuseks või pigem mõlemat sihti silmas pidades.
Igatahes on tulemuseks see, et lisaks omamaistele lugudele vaimolenditest ja muust sellisest värgist saab maarahvas nüüd osa ka kauge idamaa omadest. Katja Koort on üks (tegelikult vist ainuke) sellistest, kes mõistab hiina keelt ja on viitsinud just vaimu- ja tondijutte vahendada. Tema tõlkes on vastselt trükivalgust näinud üks põnev Hiina vaimulugude kogumik – Gan Bao „Vaimude otsija kirjad“.
Üleloomulike jõudude raamatud
Siin tuleb kohe õiendada, et tegelikult ei ole see päris esimene omataoline. Juba kaugetel kaheksakümnendatel ilmus eesti keeles kogumik „Libarebased ja kooljad“ alapealkirjaga „Hiina hirmu- ja armujutud“ Andres Ehini suurepärases ja mahlakas tõlkes, toona aga vene keele vahendusel. Kuigi kaudtõlge, julgen öelda, et ega tõlkes kaduma pole midagi (olulist) läinud, pigem juurde tulnud. Ehini hiina lugude raamatu soovitan huvilisel kindlasti üles otsida ja kui „Vaimude otsija kirjad“ läbi loetud, siis lugeda see kohe otsa. Või vastupidi. Või ka vaheldumisi. Üks täiendab teist.
Kui „Libarebased ja kooljad“ on valik lugusid Hiina kõige kuulsamast vaimu- ja tondijuttude kogumikust, 17. sajandil elanud kirjamehe Pu Songlingi kokku pandud teosest „Liao zhai imepärased lood“, mida võib pidada pikaajalise žanri kulminatsiooniks, siis „Vaimude otsija kirjad“ on samas sarjas üks esimesi.
Gan Bao oli Jini riigi aegne (265–420) õpetlane, kelle arvatavad eluaastad oli ca 286–336. Tol ajal oli suhtumine vaimudesse ja imepärastesse lugudesse teistsugune kui tänapäeval ja tundub, et kogumiku autor ei pidanud neid sugugi pelgalt muinaslugudeks, vaid tõelise ajaloo osaks, mis väärivad tõsist ja lausa teaduslikku lähenemist. Sellest lugude stiil, mis ei ole muhe või romantiline pajatus, vaid pigem asjalik-kuiv sündmuste ja olukordade kirjeldus. Erinevus n-ö tavalise ajaloo lugudest vaid selles, et välja on otsitud lood, kus mängus on üleloomulikud jõud. Enamik lugusid on ka rohkem või vähem täpselt dateeritud, vähemalt ajastu või valitsemisperioodi tasemel ja lokaliseeritud. Lood on teemade kaupa süstematiseeritud kirjarullideks (sest muistses „paberieelses“ Hiinas kirjutati teoseid kokkuseotud bambusliistakutele, mis moodustasid pikki rulle; köited tulid hiljem, aga kirjarulli mõiste raamatu köite või vihu tähenduses jäi püsima) nagu jumalike olendite ja surematute hagiograafiad, lood endelistest unenägudest, ülestähendused looduslikest anomaaliatest, konfutsianistlikke väärtusi õpetavad lood, legendid ajaloolistest isikutest ja sündmustest, libaloomade ja muude paharettide koeruste kirjeldused jne.
Stiilinäide samuti
Jääb vaid üle lisada, et tõlkija on oma tööga enam kui suurepäraselt hakkama saanud. Meisterlikult on edasi on antud algupärandi vahel lausa koomilisuseni asjalikku stiili tollase sõnakasutuse nüanssidega. Tõlge on rikkalikult kommenteeritud, nii et ka Hiina kultuuriloost kaugelt mööda käinud inimesel ei maksa peljata raamatut lahti teha. Kõik nimed, ajastud ja muud Hiina-spetsiifilised asjad on üheaegselt akadeemilise põhjalikkuse ja lugejat säästva lühidusega ära seletatud. Kes raamatu mõttega läbi viitsib lugeda, on seda sulgedes kindlapeale omandanud ka suure tüki Hiina kultuurilugu.
Olgu lõpetuses üks stiilinäide loost, kus oma ametit tõsiselt võttev šamaan-teadmamees tema võimetes kahtleva keisri paika paneb.
Valge peaga hani
Wu riigi keiser Sun Xiu jäi haigeks ja nõudis, et šamaan ta üle vaataks. Üks selline leiti, kuid enne tahtis keiser teda proovile panna. Tapeti hani ja maeti see aias maha. Peale püstitati väike maja, kuhu pandi voodi ja lauake ning naise jalatsid ja rõivad. Kästi šamaanil pilk peale visata. „Kui suudad kirjeldada, kuidas siia maetud naise vaim välja näeb,“ ütles talle keiser, „saad kopsaka autasu ja ma usaldan ennast sinu kätesse.” Terve päeva ei poetanud šamaan sõnakest, kuni keiser kannatamatult pärima hakkas. Lõpuks too vastas: „Kui aus olla, ei näe ma siin mingit vaimu, näen vaid valge peaga hane haual istumas. Ei tahtnud tühja loba ajada, kuna kahtlustasin, et vaim muutis oma välimust ja ootasin, kuni see oma tõelise kuju tagasi võtab. Millegipärast seda ei juhtu, aga mina söandan valitsejale vaid seda öelda, mis on päris.”
*
Ja last but not least, tahan siinkohal juhust kasutades soovitada ka Katja Koorti tosina aasta eest ilmunud tõlkeraamatut „Hiina naljajutud“, mis uue raamatu vaimudeilma tõsidusele annab juurde hea suraka elust endast ja inimeste lollusest leitud vaimukat hiina huumorit. Sellistest raamatutest õpime tundma seda päris Hiinat, mis viimasel ajal selle maa praeguste valitsejate suurushullustuse tõttu varju kipub jääma.
Aga lohutame ennast sellega, et tuhande aasta pärast on ka esimees Xi vaim ja irooniliste naljajuttude kangelane. Kui ta selleni muidugi üldse kunagi küündib.
