Miljardimaalid, need on tegelikult olemas
ÄRA JOOKSE SEALT LIHTSALT LÄBI! Eesti olevikuklassik Miljard Kilk on 25 aasta järel taas oma maalidega Tartus. Miljardise puudutusega kunsti saab jälitada Eesti rahva Muuseumi galeriis. Kuraator Reet Mark räägib sirgjoonelisest ja isepäisest tegijast.
Miljard Kilk ilmus Tartu hillitsetud, meisterlikku ja väga konservatiivsesse kunstiellu 1970. aastate keskel 18-aastaselt. Tookordse Tartu kõige uuenduslikumad kunstisündmused toimusid ülikooli kunstikabinetis ja kõik noored, kes moodsat kunstitegemist põnevaks pidasid, jõudsid lõpuks sinna.
Lets’ go!
Miljard Kilki väisatud ja ta sealse kabineti juhatajaks oli hiljuti saanud skulptor Andrus Kasemaa, kes osutus väga heaks õpetajaks. Tema õhutusel hakati ka fotode järgi ja fotolikult maalima. Nii oli alustades kõige lihtsam, kuid kohe räägiti selgeks, et foto järgi tehtud maal peab olema parem kui foto ise – puhastatud ja tihendatud. 1976 lõpetas Kilk Tartu Kunstikooli „naha kunstilise kujundajana“ ning 1977–79 oli sõjaväes, õnneks küll sellises kohas, kus oli võimalik isegi maalida. Nii ilmusidki Tartu 1978. aasta näitustele „Andrus Kasemaa portree“ ja „Puhkehetkel“ – pilt, mis näitab Ermitaaži külastuselt sõjaväeossa naasvat rõõmsalt muhelevat autorit. 1979. aastal maalis juba Tartusse naasnud kunstnik oma kuulsaima töö, mis sai kogu Tartu slaidimaali sümboliks – „Lets’ go“. Maalil sammuvad hoogsalt Tartu Kunstnike Maja õuest välja Mati Vaitmaa, Andrus Kasemaa, Enn Tegova ja Miljard Kilk. 1980. aastal järgnes peaaegu sama kuulus „Köögis“.
Tallinlased ja tartlased hüperrealismis
Hüperrealism polnud tol ajal enam uudne nähtus. Esimene laine sai alguse Tallinnas 1975. aasta noortenäitusel, kus esinesid Ando Keskküla, Heiti Polli, Rein Tammik, Lemming Nagel, Urmas Pedanik. Maalid olid fotorealistlikud, fotolike efektide ja eredate värvidega, emotsioonitud ning kujutasid peamiselt inimtühja linnamaastikku. Veidi hiljem lisandus neile keskkonnakriitiline hoiak. Nii vastas see laine enam-vähem ameerikaliku voolu lähtealusele. Hüperi teine laine, mida kõige paremini esindas Jaan Elken, muutus veidi maalilisemaks ja emotsionaalsemaks. Tartus arenev hüperrealism oli aga hoopis teist laadi.
Esiteks polnud tartlastel erilisi teadmisi hüperrealismi teooriast ja ega see neid eriti ei huvitanudki. Slaid ehk diapositiiv (nagu seda tookord nimetati) ja foto olid neile lihtsalt abivahendiks kujutise kandmisel lõuendile. Nende pildid olid ilmselge autoripositsiooniga, lavastuslikud ja lõbusad, näitasid anekdootlikke ja fotolikult tabatud hetki ning kujutasid enamasti sõpru-tuttavaid. Teadlikult taheti erineda Tartu pallaslikust laadist, maalida teistmoodi, eredavärviliselt ja suurte mõõtmetega ning kujutada kaasaega. Tagantjärele võib nentida, et tegelikult olid nende tööd pigem popkunst kui klassikaline hüper, olles massikultuuri elementide kõrgkultuuri sissetoomise katse. Sellest on rääkinud oma artiklis ka Kädi Talvoja. Märgilise tähtsusega on sealjuures Kilgi 1984. aastal maalitud töö „Simson ja Delila“.
Tartlastele, kes erinesid seega kriitikute etaloniks võetud Tallinna hüperrealistidest, heideti esiteks jalust löömiseks ette maalide tehnilise külje nõrkust, peamiselt aga seda, et kui algselt oli hüperrealism loodud läänelikku elu kritiseerima, siis nemad muutusid oma piltidega läänelike asjade (autod, teksased jm) ja eluolu kummardajateks. Tartlased aga ammutasid kriitikast uut jõudu ja tulid näitustele veelgi provokatiivsemate maalidega.
Värvikunstnik ja filmid
- aastal sai Kilk tuttavaks kunstikriitik Jaak Olepiga (Visarite rühmitus; kultuurilehe Sirp ja Vasar kunstikriitik, Eesti Kommunisti peatoimetaja, oma surmani ka kuulehe KesKus toimetaja 1997–2000 – toim.), kellega teda sidus hiljem tugev sõprus. Jaak Olepist maalis ta samal aastal ühe oma parima portree – „Poste restante“, mis kujutab Olepit Nice’i promenaadil, vanaisa eestiaegne karusnahkse kraega mantel seljas. Olepi oli Tartusse saatnud Priit Pärn, et kutsuda Miljard Kilk enda juurde joonisfilmi tööle. 1982. aastal koliski ta Tallinna.
Avalikkusele on vähe teatud fakt, et alates 1981. aastast oli Miljard Kilk Tallinnfilmi joonisfilmis Priit Pärna filmigrupis värvikunstnik. Koos valmisid sellised auhinnatud tööd nagu „Kolmnurk“ (1982), „Aeg maha“ (1984), „Eine murul“ (1987), reklaamfilm „Lahkudes kustuta valgus“ (1988, ainus NSV Liidu saadud Pronkslõvi Cannes’is, toonases mõistes produtseeris seda läände Olav Osolin), „Hotell E“ (1992), „1895“ (1995), „Porgandite öö“ (1998), koos Ülo Pikkoviga „Bermuuda“ (1996). 2017. aastal Sirbile antud intervjuus on Pärn öelnud: „…ma võin täie kindlusega öelda, et ilma Miljardita ei oleks ükski minu sel perioodil valminud film pooltki sellest, mis ta on.“
Iga kümne aasta järel uus
Pole kindel, kas mõjus filmide tegemine või sai üks aeg lihtsalt otsa, kuid Kilgi maalide laad hakkas 1980. aastate keskel muutuma. Tagasi vaadates võib öelda, et ta on oma enam kui 40 aastat kestnud loominguteel maalilaadi muutnud peaaegu iga kümmekonna aasta järel.
Kilgi enda sõnutsi läheb tal pikapeale igavaks ja tuleb teha midagi teisiti. Ehk aitas muutusele kaasa ka 1986. aastal tekkinud Tallinnfilmi Sürrealistide Rühma kuulumine ja näitustel esinemine. Ehk oli see tema enda tunne või teadmine, et tema töid ei pea tõsiselt võtma, just see piiridest vabastav tegur lõi Kilgi jaoks hea pinnase eksperimentideks ja otsinguteks. Tema sürrealistlike tööde seas oli slaidilikke maale, fotolikkusest täiesti taandunud ning maali faktuurile keskenduvaid pilte ning kubistlikke abstraktsioone meenutavad tööd nagu „Ecce homo“.
Abstraktsusse minemisest
Nii-öelda sürrealistlik eksperiment viis selleni, et 1993. aastal algul galeriis Sammas toimunud näitusel võis näha täiesti uuenenud loomingut. Fotolikust kujutamislaadist polnud suurt midagi järel. Tööd olid maalilised ja neis oli palju täiesti abstraktset pinda. Suure lustiga on kasutatud mitmesuguseid faktuure. Värvi on kraabitud, kobrutatud, lihvitud – Kilk oli maalima hakanud.
Tundub aga, et keerulised 1990. aastad olid kaotanud igasuguse tahtmise reaalsusega tegemist teha. Kaasaeg oli maalidelt kadunud nagu ka konkreetsed inimesed – seal tegutsesid hoopis kummalised hübriidsed monstrumid, kes „Ei andnud alla“. Kilk oli tõmbunud mingisse oma kujuteldavasse n-ö reaalsusse. Maalide detailirohkus nii sisus kui ka kujutamisviisis oli üks uus tunnus ja see baroksus kestab praeguseni.
- ja 2009. aastal Vaal Galeriis toimunud näitustele ilmus kunstnik jälle täiesti teise stiiliga. Valgus ja värvid olid läinud teravamaks, kujutatu muutunud selgemaks, kuid mitte arusaadavuse mõttes. Abstraktsus on peaaegu kadunud. Realistlikud, antiikmütoloogiast või piibliloost teada, ent unenäoliselt ogara välimusega tegelased ajavad pildil omi asju. Need on imelise fantaasiaga loodud olevused, kes on kauges suguluses nii Düreri kui ka Wiiraltiga. Igal värvil ja detailil on läbimõeldud ehk sümboolne tähendus. Igal pildil on oma lugu, mida tuleb otsida kaasajast.
Sümbolite taga
Kilk on tunnistanud, et tal ei ole eesti kunstis erilisi eeskujusid ega kaasteelisi. Pigem on need tunduvalt varasemas ajas, nii kujutamislaadi kui ka tõekspidamiste tõttu – see teebki tema loomingu nii eriliseks. Ta oleks nagu samastunud varem eeskujuks võetud vanade meistritega, ta ei kuulu meie aega, või pigem on tema kujutatu ajatu. Slaidilik otseütlemine on talle juba ammu liiga lihtne. Vastupidiselt oma lemmikutele, kesk-, renessansi- või barokiaja meistritele, kes tõid piiblitegelased oma aja olmesse, peidab Kilk nüüd tänapäeva vanade müütide ja sümbolite taha. Ning kuigi säravate värvidega, ei ole need lõbusad lood.
Miljard Kilgi tänane looming vajab süvenemist ja eelarvamuste vaba suhtumist, näituselt läbijooksmisest jääb väheks. Samas pakub see austajatele lõputult avastamist ja leidmisrõõmu, mida tõestab ta erakogudesse ostetud tööde rohkus. Ta on siiras, sirgjooneline ja isepäine: „Minu jaoks pole vahet, kas kunst või elu. Ma loodan, et minu pühendumine paistab mu piltidest välja.“
Näituse kuraator on Reet Mark, kujundaja Emma Eensalu. ERM-i Galeriis saab näitust vaadata aprilli lõpuni, ERM-i kodulehelt leiate ka kuraatorituuride ajad.
FOTO:Werneris. 1980. Õli, lõuendil. Erakogu
