LIIVINE EESTI: Peep Ehasalu tutvustab 30. lennu bakalaureuselavastust Juhan Liivi ainetel. „Sihtisid pole sel sillal“ on jõudnud Noorsooteatri lavale.
Igav liiv ja tühi väli, must lagi on meie toal, tulin linnast lumesadu, lumehelbeke tasa, tasa, ta lendab mesipuu poole… Juhan Liivi looming on nagu osa meie argikeelest – kõik räägivad, aga täpselt ei mäletagi, kust need laused tulid või mis tervikus nad kunagi olid. Teisalt on Liiv lõputult läbi ja üle loetud klassik, kelle nime kuuldes kõik võivad elutargalt ohata „oojaa, kes siis Liivi ei teaks“.
Kas me ka tegelikult teame ja tunneme? Eesti Noorsooteater võttis koos EMTA lavakunstikooli 30. lennuga ette sellele vastata ning uue aasta esimese uuslavastusena jõuab 15. jaanuaril esietenduseni tudengite bakalaureuselavastus, Juhan Liivi elul ja loomingul põhinev „Sihtisid pole sel sillal“.
Hoolimata klassikuoreoolist on Liiv autor, kes kõnetab ka tänapäeva noori oma ajatu värskuse, vaimukuse, tundeteravuse, läbi- ja ettenägelikkusega, milles on isegi omalaadset pungilikkust, nagu Juhan Liivi muuseumi juht Mari Niitra Müürilehes Liivi kohandumatusest kirjutas: „Ühest küljest ei suutnud ta sobituda ümbritsevate oludega, teisalt oli ta seeläbi vaba konventsioonidest. Liiv jäi selles mõttes sootsiumist ja seltsielust väljapoole ja see andis talle ka vabaduse. Ja selle külge on võimalik haakida hoopis teatavat kompromissituse vaimu või isegi – nagu mul üks sõber ütleb – pungi vaimsust.“
Liivi mõtestades
„Lavastuse aluseks on Juhan Liivi elu ja looming, kuid siiski pole see vaid ühe kirjaniku lugu. See on ka lavastus Juhan Liivist meis ja meie kujutlustes, Liivi loomingu mõtestamisest ja tõlgendamisest, lahti mängimisest ja kujutluspiltide edasiarendamisest. Liivi tekstide ja näitlejamängu koosmõjus moodustub sellest üks poeetiline sõnalis-pildiline tervik,“ ütleb lavastaja Mirko Rajas.
Tegemist on omamoodi monolavastusega, mille peategelaseks on üks ja ainus Juhan Liiv, kes ka ise visuaalteatri vahendite abil päriselt lavale tuleb, kuid kes mängu käigus lahustub eri osisteks kolmeteistkümne lavakunstikooli näitleja vahel.
Lavastajaga koos tekstikompositsiooni loonud Indrek Koffi sõnul pärineb enamik laval kõlavaid sõnu, lauseid, värsse ja tekstilõike Juhan Liivilt, tema luulest, proosatekstidest ja kirjadest. Omalt poolt on lavateksti koostajad näpuotsaga lisanud analüüsi ja Liivi kaasaegsete mälestusi.
„Lavastuse tegijaid on kõige rohkem tunda tekstide valikus ja kompositsioonis. Lavastust luues oleme püüdnud jõuda võimalikult lähedale Juhan Liivi loomingu ja isiksuse tuumale – see on olnud raske, aga ilus teekond,“ ütles Koff.
„Visuaalteatri vahendite kasutamine võimaldab meil luua ja lahti mängida reaalsetele situatsioonidele lisaks ka meeleseisundeid ning metafüüsilisi ruume, milles kirjanik viibib – see aitab meil asetada ta situatsioonidesse kõrvaltvaatajana, kuid säilitada siiski ka aktiivne kohalolu,“ rääkis Rajas.
Tõepoolest, ei meenu ühtki varasemat lavakate diplomilavastust, kus oleks kasutatud nukke. Mirko on lavakunstikooli tudengitele nukuanimeerimist õpetanud ja nüüd saab näha, kuidas Liiv ja nukud noorte haardes ennast väljendavad.
Hääl sügavast Eestist
Kirjandusteadlane Jüri Talvet on öelnud, et Juhan Liiv on hääl sügavast Eestist. „Kuulakem teda, rahutuse luuletajat, iseäranis siis, kui on raske, kui elu on segamini ja vajame tasakaalu, kui oleme sattunud sellele sillale, millest räägib Liiv varajases luuletuses „Kaks ilma“. Sillale, millel sihte ei ole.“ Sellest luuletusest on pärit ka lavastuse pealkiri.
Juhan (õieti Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864. aastal Alatskivi vallas, õppis Kodavere kihelkonnakoolis. Oli vend Jakob Liivi juures Väike-Maarjas õpetaja abiline ja töötas ajalehtede Virulane, Sakala ja Olevik toimetustes, kuid vaimse tervise nõrgenedes aastast 1893 elas sugulaste ja tuttavate juures peamiselt Alatskivil. Liivi viimane eluase oli Kavastu-Koosal, kus ta külmetuse tagajärjel haigestus tiisikusse ja suri 1. detsembril 1913.
Loometeed prosaistina alustanud Liiv suutis elu lõpupoole kirjutada haigushoogude vahel vaid lühikeste perioodide kaupa, otsides luulevormi, kus ta saaks kolme minutiga ennast kokku võtta ja kolme minuti jooksul luua. Tema hilislüürikat iseloomustavad siirus, tundeintensiivsus, piltlikult mõjukas kujundlikkus, rahvalikkus ja rahvaluule võtted.
Kaua oodatud tähelepanu ja tunnustust sai Liivi luule eelkõige Noor-Eesti rühmituse kirjanikelt, nii ta elu kui ka loomingut on enim tutvustanud Friedebert Tuglas. „Ta on üks neid kirjanikke, kes pärast surma on kogu aeg kasvanud ega mitte vähenenud… ime, kui armetu ja haige inimene loob midagi, mis näib temast enesest nii palju kaunim ning kestvam,“ kirjutab Tuglas. Mirko Rajase sõnul lavastuses seda imet uurima ja lahti mängima asutaksegi.
Aus ja vahetu lihtsus
Veel põhjalikumalt Juhan Liivi luulesse süüvinud Jüri Talvet kinnitab, et jah, Liiv oli kaasaegsete tunnistuste kohaselt vaimuhaige ning suur osa tema järelpõlvedes imetlust äratanud luuletustest kuuluvad ajajärku, mida tumestas haigus. „Nii siis: hull luuletaja, kes justkui ime läbi, tundmata isegi algelist luulekunsti, sümbolismi esteetikanõudeist rääkimata, loob ebamaiselt head luulet,“ resümeerib Talvet.
„Kui aga mõelda hoopis vastupidiselt? Küsida seda, kas Liivi elulõpu mõtterõhuliste luuletuste ja „kildude“ vaimusügavusele ja teravusele eesti luule- või mõtteloo varajases järgus üldse midagi on vastu või kõrvale panna? Vahest oli hoopis nii, et elas üksainus ehtsalt tundlik ja tark luuletaja keskpärases, välismaailmseid moode pimesi matkivas hulgas, mida, nagu Liiv ühes oma „killus“ tabavalt mainib, võib juhtida kasvõi kinnisilmi, magades, isiklikust teadvusest loobudes?“
Samast mõttest lähtub ka Mari Niitra, kelle sõnul ei pidanud niigi õnnetu ja vaene luuletaja tegema kuskil järeleandmisi või kellelegi pugema. „Kuna tema looming tuli nii ausalt tema seest, siis see ei olegi mõjutatud millestki välisest. Ta oli nii vahetu, et seal ei ole välisel vormil enam tähtsust. /–/ Võib-olla ka just selle lihtsuse tõttu on tema juurde kerge ükskõik millal jõuda. Ei ole vaja tohutult eelteadmisi või tausta. Ma olen ühtlasi mõelnud, et tema Poola kuninga luul, mis oli kaasaegsete jaoks kohutavalt piinlik, võis tekkida tal vabalt ka arusaamisest, et ta on tegelikult suurem luuletaja, kui tol ajal arvati.“
Sihitud sillad
Mari Niitra hoiatab Liivi käsitlemise eest tardunud müüdina
Müüt on seest õõnes ja müüdi taha tuleks otsida uut sisu. Just uue sisu ja vormiga astuvadki publiku ette EMTA lavakunstikooli 30. lennu näitleja õppesuuna üliõpilased Hardo Adamson, Maria Ehrenberg, Maria Teresa Kalmet, Alden Kirss, Merlin Kivi, Jaan Tristan Kolberg, Karel Käos, Maria Liive, Maarja Mõts, Jass Kalev Mäe, Hardi Möller, Tuuli Maarja Põldma ja Mark Erik Savi.
Stsenaariumi autorid on Mirko Rajas ja Indrek Koff, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Emil Kallas, liikumisjuht Hanna Junti, helilooja Markus Robam.
„Sihtisid pole sel sillal“ esietendub 15. jaanuaril 2022 Eesti Noorsooteatri väikeses saalis, noortele (15+) ja täiskasvanutele.
Kaks ilma
Kõigel, mis mõistus määrata jõuab,
sihtisid seati, kupitsaid panti,
igale nimi ja asegi anti,
määrati: kuidas? miks? millal?
Kõigil, mis tundena südames sõuab,
valude varjud, ilude väed, igatsus,
pisarad – palvel käed –
küsi sa: kuidas? miks? millal?
Sihtisid pole sel sillal.
(Juhan Liiv, 1890)
