MÕNESKI MÕTTES KA EESTI JAAM: Eestlastele nii olulise, Cannes’is esimese Eesti filmina peavõistlustules üles astunud ja lausa festivali teise auhinna Grand Prix’ võitnud „Kupee nr 6“ vastukajana on tihti kõlanud kergendatud ohe, et tõepoolest on nii lihtsasti vaadatav ja nauditav film! Tristan Priimägi julgeb seda mõtet kinnitada.
Identiteedikriisis tudengineiu Laura (Seidi Haarla) asub rongiga teele Murmanski suunas, et näha seal asuvaid iidseid kivistisi, petroglüüfe. Algselt pisut vanema Moskva literaadi ja Laura armutari Irinaga (Dinara Drukarova) koos planeeritud (suhte päästmise) reis saab täiesti teise näo, kui Irina viimasel hetkel alt ära hüppab ja Laura leiab tema kupeekohalt eest hoopis Ljoha (Jura Borissov), erinevate vene meheklišeede koondkuju, kelle sammu ja sõna mõõdetakse promillides. Ühine reis saab olema raske ja vastandite põrkumisest sündiv säde hoiab hoo sees nii rongil kui ka nende ootamatuid (ja samas kohati nii oodatud) pöördeid võtval suhtel.
Lihtne, kui on lihtne
Selle eestlastele nii olulise, Cannes’is esimese Eesti filmina peavõistlustules üles astunud ja lausa festivali teise auhinna Grand Prix’ võitnud „Kupee nr 6“ vastukajana on tihti kõlanud kergendatud ohe, et tõepoolest on nii lihtsasti vaadatav ja nauditav film! Mõne suurfestivali tunnustus võib osadele mõjuda tõesti pigem hoiatussildi kui soovitusena – hirmus, et üritatakse taas näidata midagi, mille lahti kodeerimiseks tuleb ise mõtlema hakata, hoidku jumal selle eest.
„Kupee nr 6“ pole tõesti tavaline festivalifilm, mis otsiks võimalusi värvida pilti piirjoontest väljaspool või kasutada uudseid kujundeid või visuaalset keelt tegelaste tundemaailma illustreerimiseks. Kui, siis kõige lihtsamal viisil, kui Siberi jääväljad tunduvad rongiaknast välja vaatavale Laurale meenutavat ta enda hingeseisundit. „Kupee nr 6“ pole eksistentsiaalne arthouse-draama – festivalimenüü põhiroog, millele justkui sekundeerib kõik muu –, kuigi ka selle elemente ei pea siit tikutulega taga otsima. Filmis „Kupee nr 6“ ei juhi nendele festivalifilmidele omaselt kangelaste kulgu mitte nende tunded ja mõtted, vaid pigem aktiivne tegevustik, mis narratiivi kogu aeg edasi tõukab. Siin ei üritata vaatajat rabada uute alade allutamisega, vaid rong vurab üldiselt neidsamu tuttavaid rööpaid pidi.
Lihtsamini omandatavaks muudab filmi ka see, et keskmisest vabama suhtumisega on lastud huumoril loosse sisse imbuda – seda nii dialoogi kui ka kohati ka päris algtasandi kehahuumori kujul: Ljoha kukkumine libedal ooteplatvormil näiteks. Öeldes, mida see film ei ole, peaks justkui pakkuma ka välja, mis ta siis on. Nende väikeste toonimuutuste foonil julgeks isegi väita, et „Kupee nr 6“ on žanrifilm, mis koosneb ennekõike kahe žanri elementidest, ja filmi jooksul läheb üks teiseks üle.
Teekonna-romkom
Mida aeg edasi, on mul tunne, et „Kupee nr 6“ mitmed komponendid on samad mis romantilise komöödia omad. Mitmed troobid on siin äratuntavad, kuigi esitatud mingil painutatud viisil.
Laura alustab oma teekonda uude ellu kinni jooksnud suhte varemetelt, mille lootusetut seisu ta isegi alateadlikult tunnistab juba enne seda, kui Irinalt saabub igati oodatud äraütlemine. Ta lihtsalt ei taha neid märke lugeda ja meie vaatajana oleme temast sammu ees ja teame enne teda, et uue peatüki tiitelleht on juba ette keeratud. Üks klassikalisemaid romantilise komöödia avavaatuse ehitusklotse on nn meet-cute ehk tulevase romantilise suhtepaari esmakohtumine, mis peab olema mingil moel erakordne või huvitav ning baseeruma juhusel, „justkui oleks saatus neid kokku viinud“. Kui tavaliselt on meet-cute-stseenist ka vaatajale kohe aru saada nende omavaheline tõmme (isegi kui nad ise ei paista seda veel mõistvat), siis „Kupee nr 6“ ei näita seda nii iseenesestmõistetavalt, aga nominaalselt on nende kohtumine nii ootamatu kui ka huvitav ning kokku on neid viinud juhuste kokkulangemine. Paaris stsenaariumi varasemas tööversioonis (ja ilmselt ka raamatus, mida ma pole lugenud) on see meet-cute tehtud märksa keerulisemaks, sest mees on teravam, vaenulikum, eemaletõukavam. Kõrvalseisjana on raske öelda, kus on Ljoha tegelase pehmenemise põhjus või tagajärg. Võimalik, et muutus tuleb igiandeka Borissovi mängumaneerist, kuhu on lisandunud ka naiivse poisikese joon, mis alati karmi fassaadi tagant veidi läbi kumab. Borissovi Ljoha avab end kui keegi, kes tegelikult vajab hoolitsust ja seeläbi teeb tee tema sisemusse veidi lihtsamini ligipääsetavaks. Või siis tekkis Eesti stsenaristidel Andris Feldmanisel ja Livia Ulmanil mõte rolli Borissovile sobivamaks kohandada, sest ka varasemates filmides on ta mänginud sarnast tüüpi – veidi lembitulfsaklikku tulihingelist uljaspead, kelles on olemas nii Peeter Paan kui Jack Sparrow.
Juba meet-cute stseenis tundub kinnistuvat ka romkomi tavaline narratiivikaar: hakkame nägema vastandite omavahelist järkjärgulist tõmbumist vastavalt sellele, kuidas muutuvad olud ja hakkavad rohkem avanema karakterid nii meile kui ka üksteisele. Vastastikust tõmbumist soodustavad ennekõike nõrkused ja pehmed kohad, mille olemasolus veendumine sisendab mõlemale, et ka neil on lubatud oma nõrkust vabamalt näidata. Avaldub sisemusse jäänud tühjus – Laura minevikku ja ummikussejooksu näeme filmi alguses, Ljoha tumedat minevikku kohtame vaid vihjetes ja see jääb meile suuresti tundmatuks. Nende omavahelist dünaamikat tembitakse vahepeal veel teistegi romkomi-maailmast tuttavate instrumentidega, nagu näiteks armukolmnurk, kui nende kupeesse tekib müstiline hipster-macho, Saša (Tomi Alatalo), kelle vuntsid ja kitarr näitavad Ljohast vähe kõrgemat klassi. Viis, kuidas temast loos taas vabanetakse, on oma ühemõttelisuses isegi vaata et karikatuurne. Saša tuletab taas meelde, kuivõrd vähe on (eriti romkomi standardeid arvestades) ilustatud Ljoha ja Laura väljanägemist ja riietust. Kuivõrd sundimatult ebatäiuslikena neid on siin kujutatud.
Huvitav kontrast on ka kahe peategelase lookaartes. Laura puhul teame me nii teekonna algus- kui ka lõpp-punkti: paberil kulgeb tema teekond liivajooksnud suhtest eemale, liikudes läbi kogu Venemaa avaruste kuni petroglüüfideni. Ljohale tundub olevat aga jäänud vaid teelolek – permanentne lõpetamata tegevus ilma selge alguse ja lõputa. See jääb meile teadmata, kas hetkeline lähedus Lauraga ta sihitule kulgemisele mingit piisavat kaalu annab, et ka mees ise oma elu põhjalikumalt kaaluma hakkaks. Lootust sellele justkui antakse.
Nüüd aga, kui jutt läks teelolemisele ja teekonnale, tookski välja selle, kuidas algselt romantilise komöödia kerglase maski taha peitunud film muutub protsessi käigus hoopis teekonnafilmiks, road movie’ks. Selge sihtpunktini jõudmise asemel osutub oluliseks hoopis teekond ise ja selle käigus kogetud transformatsioon. Nagu ühele teekonnafilmile kohane, on algne lõppeesmärk kohale jõudes kaotanud oma tähtsuse ja ei pruugi üleüldse realiseeruda. Laura vaatab petroglüüfe, aga meile neid ei näidata. Me ei saa tegelikult visuaalset kinnitust sellele, kas need iidsed kaljujoonised seal üldse on või mitte. Sest see polegi tegelikult oluline, antakse meile mõista. Laura ei vaja enam nende iidsete kivististe tuge, et iseendale ja teistele huvitavamana paista.
Vaiksed suured sammud
Enne „Kupee nr 6“ maailma esilinastust ühe välismaise filmiprofessionaaliga mõtteid vahetades jäi esialgu meie vestlusest kõlama tema skepsis, et üks tundmatute näitlejate ja võrdlemisi tundmatu lavastajaga pealtnäha lihtsakoeline filmike võiks Cannes’i võistlusprogrammis parimatega konkureerida. Eneselegi üllatuseks avastasin end talle (sisimas veendununa, et terve mõistuse vastaselt) vastu argumenteerimas, et mine tea. Selleks ajaks oli Juho Kuosmanen tegelikult musta hobusena üllatanud juba kaks korda: 2010. aastal võitnud tunniajase filmiga „Maalimüüjad“ („Taulukauppiat“) kõrvalprogammi Cinéfondation ja esimese täispika filmiga „Kõige õnnelikum päev Olli Mäki elus“ („Hymyilevä mies“) 2016. aastal juba kraadi võrra kangema, põhivõistluse n-ö lisaripats-programmi Kõrvalpilk (Un Certain Regard). Nii et Kuosmanen polnud tänavuseks kindlasti enam mees metsast, aga ta tundub olevat nii diskreetne kuju, et tema tasased edusammud ei kosta mõne kõvamehe võsaragistamise kõrvalt lihtsalt välja. Kuosmanen tundub olevat 21. sajandi filmilavastajatüübi hea näide: vaikselt on hakanud taanduma Sam Peckinpah’ ja Lars Von Trieri tüüpi despootlavastajad (selle muutuse hammasrataste vahele on siin jäänud kasvõi Tiit Ojasoo) ja asendunud režissööridega, kes panevad asjad toimima pigem harmoonia ja koostöö alusel. Suurte isiksuste (loe pigem: isiksushäirete) ja rokenrolli najal endale legendi loovaid ekstsentrikuid kohtab harvemini ja seetõttu ei räägi me enam ka „suurtest lavastajatest“, ma kaldun aga arvama, et see suurusemõõt siin kontekstis on paljuski kinni isikukultuses ja kuvandiloomes. „Kupee nr 6“ on tõestuseks, et vaikselt oma asja ajades saab teha tõeliselt kvaliteetseid filme ilma ennast igal sammul kehtestamata. Kuosmanen on soome olulisim filmilavastaja pärast Aki Kaurismäkit ja teeb tõelist heameelt, et pärast pikalt kestnud ikaldust ja keskpärasust on neil nüüd taas üks autor, kelle iga uut teost on põhjust pikisilmi oodata.
