SEAL, KUS LÕPEB MÕISTUS, ALGAB RAUDTEE: Tiit Pruuli ja Juku-Kalle Raid käisid vaatamas filmi „Kupee nr 6“ ja moodustasid hiljem öise vestlusringi. Film lubas 1990-ndaid, lubas ronge Venemaal ja on saanud Cannes’is mingi medali. Pruuli ja Raid lootsid lollikestena – olles 1990-ndatel ja hiljemgi Venemaa rongidega läbi sõitnud –, et film räägibki rongidest. Vedur, vagun, restoranvagun, peldik, restoranvagun, nari, tambur, restoranvagun… Paraku avastasid nad, et ehkki see märg unistus tõele ei vasta, võib nähtut pidada ikkagi suurepäraseks filmiks, kus on küll napilt dokumentaalset rongielu, aga mingi fluidum sellest ikkagi. Lisaks vägev armastuslugu ja imelikud inimsuhted.
Triit Pruuli (T.P): Esimene küsimus, Juku, on see, et miks sa mind seda filmi vaatama kutsusid. Et ma pidasin kunagi seltskonnaga Tallinna–Moskva rongi? No kuule! Kui enamiku filmide tegevus toimub majades, kas sa kutsud siis iga kord kohale Emil Urbeli või Arnold Matteuse?
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Hea tähelepanek muidugi, aga maju on maailmas siiski liiga palju, et kogu aeg arhitekte välja kutsuda, ent rongiga sõidetakse eurooplaste osavõtul läbi Venemaa ikkagi liiga vähe.
T.P: Ma peaksin küll ütlema, et kui siin linatükil juhuslikult toimub filmitegevus raudteel, siis see film ei ole raudteefilm. Me ei hakka arutama, mis tüüpi vedurite ja vagunitega seal sõideti. Tegelikult peaks kutsuma filmi analüüsima kellegi, kes oskab kiiresti panna kokku Rubiku kuubikut. Siin peaks olema inimesed, kes oskaks katkist Rubiku kuubikut – mis on keeruline vidin! – parandada.
J-K.R: Nad ei suutnud filmis seda seekord isegi kokku panna, kõik küljed olid laiali.
T.P: See katkise kuubiku kujund ongi filmi sisu. Rubiku kuubik, mida on iseenesest keeruline kokku panna, on lisaks ka katki läinud. On üks õnnetu alaväärsuskompleksis vaevlev noor soomlanna, kes püüab oma kompleksi lahendada 1990. aastate Venemaal, mis…
J-K.R: …mis teatavasti ei olnud kõige parem koht noorsoole komplekside lahendamiseks…
T.P: …mis ei olnud üldse ühele soomlannale sel ajal kõige parem koht! Aga – mis on seal tore selles filmis, see on vabadus. Ma ei ütleks et just 1990-ndate vabadus, vaid see vene korralageduse vabadus, kus kõik on võimalik. Võimalik on rentida lennuk, mida nad ei teinud, võimalik on rentida laev, mida nad tegid. On võimalik istuda Moskva korteris, rääkida Ahmatovast ja olla lesbi. Kõik on lubatud, kõik on võimalik.
J-K.R: Aga 1990. aastate rongitegelikkusega võrreldes oli lõppkokkuvõttes filmis esinev seltskond liiga viisakas. Vaata seda rongi, esimene hetk, kui nad Royali pudeli lauale panid, siis hakkas küll lubama korraks…
T.P: Et tulebki päris rongi pilt!
J-K.R: Aga ei midagi! Lõpuks panin tähele, et kuna see on soomlase tehtud film, siis kõik need venelased, kes seal mängivad, nad kõik on nagu soomlased. Nad käituvad niivõrd hästi, armsasti, puhtalt. Nad on täiega soomlased. Seda bardakki, mis Venemaa 1990-ndad endast kujutasid, seda me seal filmis ei näe.
T.P: Aga mul oli samas jälle hea meel, et ei olnud. Algul vaatasingi, et nüüd tõmbab kuradi klišee käima. Joodik venelane rongi kupees. Oh kui lõbus! Oh kui originaalne!
J-K.R: See vene joodik toonases rongikupees ongi vastik.
T.P: Nad seda klišeed ikka klišeeks minna ka ei lasknud. Minu meelest on seal teine armas klišee, mõnes mõttes täiesti erinevad maailmad saavad kokku ja kui nad panna omavahel suhtlema, siis tuleb ikka välja, et me kõik oleme inimesed.
J-K.R: Ei tulnud. Tuli välja, et mõlemad olid soomlased, nii see kompleksides vaevlev tüdruk kui ka kirvenäoga poiss Ljoha, kes osutus aristokraatlikult käituvaks tainapeaks.
T.P: Aga jällegi, veel üks hea asi, mis ei läinud, nagu ma arvasin. Ma kujutasin alguses ette, et rong, mis sõidab pikka maad läbi erinevate kultuuriruumide, on ka hea koht, kus näidata erinevaid kultuurikonflikte. Alguses tuli hirm, et nüüd sünnivad stereotüübid. Siis teine mõte oli, et oo, tuleb mingi põnev kultuurikihtide plahvatus.
J-K.R: Aga lõpuks – soomlannalt pani kaasmaalane kaamera pihta.
T.P: See just tõestab seda minu teooriat. Vaata, et kes lõpuks varastab? Mitte see paha poiss, paha poiss on hoopis hea poiss.
J-K.R: Aga kupeekaaslastest, me oleme mõlemad 1990-ndatel palju rongides sõitnud. Palju-palju, sihukesi kasutuid persetunde… Ja mul tuli kohe meelde, et ka mul on olnud kupeekaaslane Ljoha, nagu see armas tüüp seal filmis. See oli siis, kui vedasime ühe sõbraga Eestisse salakaupa, nõukogude veteranidele Hollandi riigi poolt humanitaarabi korras ettenähtud toiduõli. Ükski veteran Venemaal seda toiduõli ei näinud, mitte ainsatki pudelit…
T.P: Panite asjad tuuri?
J-K.R: Panime tuuri, solgerdasime Eestisse ja müüsime Keskturul maha. Ja siis seal kupees oli Ljoha, kes oli harukordselt loll, ehkki tal olid süütud lapsesilmad ja lootustandvalt püüdlik kräsupea. Ta nägi välja nunnu, aga oli täielik imbetsill, kes suutis siiski suhelda toonase vene allmaailmaga ja need toiduõlid sealt kuidagi välja peksta. Ja mina vaatasin oma sellele Ljohale samuti silma nagu soomlanna seal filmis ja küsisin, et kas sul mõni päris unistus on? Ljoha mõtles ja mõtles ja teatas siis, et on küll. Vaja on teha Peterburi linna oma isiklik putka, selline, kus müüakse suitsu, viina, toiduõli ja välgumihkleid. Hea küll. Mina painasin teda edasi, et olgu, aga me räägime unistusest. Sul on Piiteris putka. Mis sa siis teed? Ljoha lõi algul vedelaks, aga siis mõtles jälle ja ütles, et siis teen Moskvasse putka. Katastroof! Hea küll, Ljoha, putka, putka, aga mingi unistus? Ljoha, räägi mulle unistusest! Siis vastab Ljoha, et kui Moskva putka juba ka töötab, läheb ta New Yorki ja avab seal oma putka. Siin filmis tahtis Ljoha Murmanskis raha koguda, et avada Moskvas kontor ja äri teha, ilmselt samuti ajastule omaselt kuhugi mingi putka püsti panna. Sama asi.
T.P: Jaa! Kui sa tahad vene elu tundma õppida, siis sa iial ei saa seda, kui sa pole piisavalt palju Venemaal rongiga sõitnud. See on see, kus venelane veedab aega. Mina olen tundnud ennast samuti nagu see plika, kui ta esimest korda kupeest välja tormas. Et appi, vägistatakse, appi, vastik. Aga tegelikult – kui sa sellest hirmust üle saad, esimesed sitad alla neelad, täislastud pelleris ära kused, ostad akna tagant vobla või pannakse kanakoib lauale, siis see on see koht, kus asub vene hing.
J-K.R: Jah, aga mitte kõige paremas vormis. Ma mäletan, kui me olime Tuuli Roosma ja Anne Mänsi ja Jaan Tulvistega, sinugi sõbra, kadunud Peeter Tulviste pojaga Komimaal ja igal pool Udmurtiast Moskva kaudu Tšetšeenia sõtta siirduvad sõdurid tahtsid ikka ära tappa. Ise räägivad, et venelased. Need raisad lõhkusid vaguniuksel sõidu pealt akna ära ja hakkasid mind sealt välja viskama.
T.P: Ju sa pidid ikka ise ka provotseerima?
J-K.R: Ei provotseerinud. Noor Tulviste, vana toru, andis neile kuiva peal istunud soldatitele lolli peaga viina. See on täiesti hämmastav, kuidas 50 grammi viina lõhkus kogu inimese psühholoogia. Olin pooleldi juba aknast väljas, rong kimab, kindel surmalaks – poleks ma taibanud sel hetkel tuld küsida suitsule, poleks nad mind tagasi vagunisse tõmmanud ja see linateos oleks nägemata jäänud.
T.P: Ma olen ka olnud rongides suhteliselt sittades olukordades. Aga kõige sitematest olukordadest on väja päästnud seesama tegelane, kes ka seal filmis figureeris. Suurte tissidega vagunisaatja, kes tuleb ja paneb plaks-plaks lollpeale vastu vahtimist ja lahendab kõige suuremate mõrtsukate kõige verejanulisemad probleemid.
J-K.R: Filmis teatas vagunisaatja, et põrandale ei sülitata, eks ole. Oi jumal, kas päriselus nii puhast rongi oligi olemas? Ei olnud ja kõik. Minul on muidugi kupeedega õnnestunud küllaltki vähe sõita, võrreldes platskaartidega.
T.P: Vaat see on asi, mida ma olen kartnud ja püüdnud vältida nagu tuld. Miks on platskaardivagun mulle vastuvõetamatu, see on puhtalt esteetilisel põhjusel! Eelkõige lõhn. Nagu oleks surnud hobune ära tükeldatud ja kuskile hoolikalt ära peidetud.
J-K.R: Platskaardis võis olla ka lõbus. Keegi toob viina, keegi toob midagi muud. Kunagi, kui sai mingi erakordselt sita rongiga Krimmi sõidetud, siis me leiutasime saapapaeltest viina jaoks külmkapi. See oli väga lihtne: sidusid Mehukatti sangaga plastpudelile nööri külge ja riputasid aknast välja. Vastutulev tuul jahutas joogi maha. Füüsika.
T.P: Mis oli jälle siin filmis mulle hästi tuttav, olid need babuškad, kes müüvad peatustes kurki, kala või mida iganes sa parasjagu tahad. Natuke hiljem, kui sõitsid läbi linnast, kus tehti kristallvaase, siis olid uued mutid ja müüsid kristallvaase.
J-K.R: Asi oli ju selles, et nad ei saanud palka. See, mida nad müüsid, oli nende oma tehasetoodang. Mina olen sõitnud mööda samovaritehasest ja see oli täiesti sürrealistlik. Kogu perroon oli täis eitesid, kes üritasid viie mintsase peatuse kestel sulle teatud arvu rublade eest samovari maha ärida.
T.P: Aga nende vagunisaatjate kohta, kui selle filmi juures võib ju tunduda see natuke klišeena, aga see ongi tegelikult nii. Esimene hetk nad sõidavad sulle pasunasse, karjuvad: mitte mingit suitsetamist, istuge maha, esitage pilet, mitte liigutada. Välja siit! Aga kui sa oskad nendega läbi saada, minul on mingid sellised korrad, kui me sõitsime Mongooliasse rongiga, siis… Pikk sõit, kolmandal päeval oli kogu rongi koosseis, kes algul ei tahtnud välismaalastest midagi kuulda ega näha, sellised sõbrad, nagu me oleks üksteist esimesest klassist peale tundnud. Neil oli isegi oma saun rongis. Restoranvaguni köögiploki taha ehitatud niisugune kuubik. Ja nad lubasid meil kogu aeg saunas käia.
J-K.R: Mina olen siiamaani veendunud, et seda raudteel nii-öelda leitavat vene hinge ei ole olemas. On inimesed, on inimestel hing, mitte ei ole vene hing. Me langeme juba Dostojevski tasemele, kui hakkame otsima vene hinge.
T.P: Vene hing on teatud mõttes kaubamärk. Venelased pakuvad oma hinge niimoodi välja, et seda on rohkem näha kui eestlasel või soomlasel, kes ei näita seda. Aga see jah, mis 1990-ndatel tegelikult toimus Venemaa rongides… Varastamine, vägistamine, tapmine sõna otseses mõttes. Rongidest on ju tehtud maailma ajaloos palju filme, kuidas väike lahing käib, kuidas rongi rünnatakse, näiteks vesternifilmid, eks ole. See on kökimöki selle kõrval, mis toimus rongides Venemaal.
J-K.R: Ronge rööviti ju niimoodi, et rong peeti kinni, jõhkardite bande käis selle läbi, kõik andsid vabatahtlikult oma asjad ära ja neile kingiti vastutasuks elu.
T.P: Staažikatel rongisõitjatel olid võtmed, millega kupee uksed lahti sai. See oli igaühel olemas. Sellega avasid päris kupeeuksi ja tulid sisse. Selle vastu oli veel staažikamatel spetsiaalne vidin, mis pandi kupee sissepoole, et pätid ei saaks seda väljastpoolt avada muidu kui Družba mootorsaega.
J-K.R: Kolmnurkne võti oli isegi minul olemas. Ja ma olen isegi rongis mänginud medkooli assistenti. Mina olin umbes 18, aga mu palju vanemad venelastest sõbrad, olles riietanud end valgetesse kitlitesse ja varustanud ennast raudteekontrolli sankontrolli paberitega, andsid mulle ka kitli ja ütlesid, et ma olen nende kutsekooli õpilane. Asi oli selles, et oli vaja sattuda viivitamatult Moskvast Samarkandi. Otsiti kitlid välja ja palun väga. Töötas.
T.P: Aga sinna rongiellu sissesulamine, see nõudis teatavat kultuuri tundmist. Näiteks, et sul on kaasas oma tapotškad.
J-K.R: Muidugi. Tuhvlikesed, tore kui ka pidžaama. Vaat siin filmis magasid kõik kogu aeg riietega, mis on bullshit. Kui sa lähed Venemaale rongiga sõitma, siis neil kõikidel raiskadel on pidžaamad kaasas. Soomlased – ma saan aru, soomlased magavadki kogu aeg riietes. See on teine asi. Aga tegelikult võetakse rongi pool elamist kaasa ja kupeest moodustub kodu. Koos kodusõja ja kõigega.
T.P: Olen sõitnud Siberi rongides, muu hulgas ka Hiinast tulevates rongides, kus rändasid kaubatoojad. See, kuidas suudab salakaubavedaja peita mitu tonni kaupa sellisesse pisikesse kupeesse, kus filmis Ljoha ja soomlanna ei suutnud ilma kokkupõrkamata mööda käia, see on märkimisväärne. See on uskumatu.
J-K.R: Sina vana raudteetöötajana peaksid ju teadma, et neil rongidel on kahekordne lagi. Ja sinna kahe lae vahele läks ikka kõvasti. Kui meie tõime salakaubana viina, siis alati topiti see lae vahele. Vagunisaatja ja rongiülema heakskiidul, kes said altkäemaksu. Sõidu ajal on pidev pudelikilin, nemad kiidavad, et „muusikaga sõidame“. Aga kui tuleb piir või kontroll, valitseb haudvaikus. Ei mingit muusikat. Kui tulevad piirivalvurid, on muusika vait, sest rong seisab.
T.P: Vastikud tüübid olid raudteemiilitsad. Ülbed võimurid. Üks asi oli küll, mis oli siin filmis ebareaalne, et vagunisaatja ei võta altkäemaksu! Ükskõik kui südamlik mutt, aga raha võttis vastu.
J-K.R: See oli täiesti ebareaalne. Aga mis siis. See film on ju tegelikult ilus armastuslugu.
T.P: Lõpulauseks me peamegi ütlema, et see film ei ole rongidest.
J-K.R: Isegi kui me tahaksime.
T.P: Ma olin filmiga ka ilma selleta väga rahul. Kuigi midagi ei juhtunud, mingeid lahendusi meile ei pakutud. Näiteks, et kuidas Rubiku kuubikut ära parandada.
J-K.R: Selles mõttes oli nagu tüüpiline soome film.
