KOSMOSESEIKLEJATE PAADIS: Kristo Kaas räägib, kuidas sündis filmilegend tulnukast. Filmi „Tulnukas“ esmalavastaja Ridley Scott pritsis ekraanidele uue tulnukafilmi „Prometheus“.
„Võte!“ kõlab lavastaja Ridley Scotti hääl. Kõik viis või kuus kaamerat töötavad põrisedes. John Hurt on istukil põrandal, pea hoolikalt läbi lauaplaadi, nägu agoonias – tema keha asemel on laual makett, mis kuulub tema tegelasele Kane’ile. Seda katab pingule tõmmatud valge särk, mille rinnaosa on eelnevalt happe ja noaga veidi hapramaks muudetud. Nurgas seisab stsenarist Dan O’Bannon, kes kihistab koos kunstnikuga ootusärevuses naeru. Stuudio haiseb formaldehüüdi järele nagu morg ning kuus ülejäänud näitlejat seisavad ümber laua ja ootavad kohe juhtuvat halva eelaimdusega: Ridley Scotti käe all on täiesti normaalne, et proove ei tehta, ehkki tegemist on filmi tähtsaima stseeniga. Nad kõik on lugenud stsenaariumi ning teavad, mis juhtuma hakkab. Kuid keegi neist – kui ehk välja arvata alati tasakaalukas Tom Skerritt – ei tea täpselt, kuidas.
Ja siis ta sünnib – Kane’i rinnaosas lahvatab midagi punast ning särk tõuseb kurjakuulutavalt. Hetk hiljem tõuseb see uuesti ja võimsa lükkega tungib läbi riide ruuži verekatte alla liimendav tulnukamakett. See kõik on nagu stsenaariumis kirjas. Mida aga kirjas pole, on see, et järgmisel hetkel pritsivad mitu survestatud voolikut verd üle kogu stuudio ning õõnsus Kane’i kehas kattub sisevedelikega, mille alt tuleb nähtavale pehme lihasmass. Verejuga liigub mitu korda üle ühe näitlejatest, pisukese Veronica Cartwrighti, kes kukub hüsteerias pikali. Ta võiks oma reaktsiooni eest pälvida Oscari – kuid see pole enam näitlemine.
Niimoodi sündis 1979. aastal maailma üks ikoonilisemaid koletisi, kes on mõjutanud popkultuuri alates filmidest arvutimängude ja Disneylandini (Orlando Disneylandis on tulnuka figuur!).
Uue ajastu algus
Endalegi teadvustamata oli Ridley Scott (vastupidiselt stuudio prioriteetidele) surunud läbi midagi sellist, mida ei juhtu tihti: ta oli „võtnud C-klassi ulmeka ja teinud sellest A-klassi filmi“. Kui „Maatriksit“ („The Matrix“) peetakse filmimaailmas bullet time’i (aeglustatud võte, milles kaamera liigub ajast sõltumatult) teerajajaks (mida see polnud – köh, „Lost In Space“, köh), „Marukoeri“ („Reservoir Dogs“) peetakse mittelineaarse narratiivi teerajajaks ja esimest „Indiana Jonesi“ („Raiders Of The Lost Ark“) uue seiklusžanri rajajaks, siis „Tulnukas“ („Alien“) ei teinud midagi enamat, kui võttis klassikalise slasher-filmi (à la „Halloween“või „Karje“) ja asetas selle kosmosesse. Ent tulemuseks oli uus, räpane ja klaustrofoobne thriller, mis sõna otseses mõttes pühkis kinokülastaja jalust. Ja milline on lähemalt vaadates „Tulnuka“ narratiiv? Seitse inimest on kosmoselaevas jumal teab kui kaugel tsivilisatsioonist ning nende keskele satub halastamatu tapja, kes hakkab neid ükshaaval maha nottima. See kontseptsioon polnud isegi tol ajal uus! Ent võti, milles „Tulnukas“ seda jutustas, oli enneolematu.
Scott ise on tunnistanud, et üks tema põhilistest mõjutustest oli „Teksase mootorsaemõrvad“ (jutt käib 1974. aasta originaalist), mis on sarnane „Tulnukale“ oma visuaalse puhtuse poolest: mõlemad filmid on psühholoogiliselt rasked (isegi tänapäeval, mil keskmine vaataja on vägivalla suhtes oluliselt tuimemaks muutunud) ning kummaski filmis pole praktiliselt üldse verd („Tulnukas“ on ainus tõeliselt graafiline hetk ülalkirjeldatud „chestburster’i-stseen“).
Raske on leida hilisemat õudusfilmi avakosmoses, mis poleks vähemalt osaliselt laenanud midagi „Tulnukalt“ või selle järgedelt. Mis veel tähtsam, see määrdunud ja kõle maailm oli üks visuaalse keskkonna muutumise vaheetappidest terves ulmežanris (tõelisteks transformatsiooniartikliteks osutusid Scott’i „Blade Runner“ kolm aastat hiljem ning üks kultuslik Superbowli reklaam Suurest Vennast aastal 1984 (sic!), millega Apple andis lahtise käega löögi vastu topeltmittehea Microsofti põske). Ent „Tulnuka“edu tõeline saladus peitus milleski palju lähedasemas – tulnukas eneses.
Mõni asi on liiga intiimne
Chestburster, nagu teda nimetatakse, on keskmine faas tulnuka elutsüklis: tegemist on selgelt kõige intiimsema staadiumiga, millega suudab samastuda vast iga inimene, kes on kogenud tundmatut valu oma kehas.
Kuigi popkultuur tunneb tulnukaid kõikvõimalikes värvides ja vormides, alates suurte silmadega lateksnahksetest grey’dest („Paul“, „Independence Day“, „American Dad“) kuni hiidkristallini, mis hävitab elu tervetel planeetidel („Star Trek: The Next Generation“) ja taevalike vorloniteni, kes ilmutavad end kõikidele rassidele ainult nende jaoks äratuntavas ingli vormis („Babylon 5“), ei jõua ükski neist ligilähedale eluvormile, mis kasutab mingil moel ära meie endi keha. Baktertulnukad „Kehanäppajate invasioonis“ („Invasion Of The Body Snatchers“), seletamatu eluvorm, mis võtab üle suvalise organismi ja moondab selle millekski ebamaiseks filmis „Võõrkeha“ („The Thing“) või käesarnane parasiit-loom-asi, mis inkubeerib tapva embrüo sinu keha sisemuses, kuni see on piisavalt küps, et väljuda läbi su rinnakorvi – selline privaatsuse rüvetamine on isiklikum ja õudutekitavam kui mis iganes labane tapmine.
Seksuaalne alatoon
Kui stsenarist Dan O’Bannon esimese variandi loost valmis oli saanud, polnud tal õrna aimu, milline tulnukas välja võiks näha. Ka kellelgi teisel polnud selget visiooni, kuni pilti sisenes kõhedusttekitava mõttemaailmaga Šveitsi kunstnik H. R. Giger. Gigeri eelmine töö oli olnud üsna sarnases stiilis – tsentristlik omalaadse bioküberneetilise kunstimaailma ümber, mida iseloomustavad ovaalsed orgaanilised avaused ja igas suunas eenduvad kõvemad ja pehmemad pulkjad kujundid. Kuigi tema tööd pole ilmtingimata pornograafilised, on kogu Gigeri stiilil tugev seksuaalne alatoon, mis on väga teadlikult ka tulnuka-maailma üle toodud.
Peale suurepärase lavastaja („Thelma ja Louise“, „Hannibal“, „Petised“ („Matchstick Men“), „Gladiaator“) on ka Scottis eneses peidus visuaalne virtuoos (ta alustas graafilise disainerina), kelle lemmik kunstilisteks vahenditeks on valgus ja toss. Teda on õnnistatud suurepärase joonistamistalendiga – muuhulgas teeb Scott näiteks ise storyboard’id kõigile oma filmidele (storyboard on koomiksilaadne visualisatsioon, mis annab aimu, millised filmi tähtsamad kaadrid välja hakkavad nägema).
Tagasi algusesse?
Eelnev võib kinokauge lugeja jaoks tunduda üsna vähetähtis, kuid kohe-kohe (esilinastusega 7. juunil) jõuab Eesti suurtele ekraanidele uus tulnukafilm, mis kannab nime„Prometheus“.
„Prometheuse“ jaoks istus üle kolmekümne kolme aasta samasse lavastajatooli Ridley Scott isiklikult ning tegemist on „eellooga“ tervele frantsiisile, mis leiab aset teisel ajal ja teiste tegelastega. Seega pole tegemist päris eellooga, kuigi filmi narratiiv toimub enne esimese filmi sündmuseid samas „universumis“.
Kuigi „Prometheuse“ ümber hoiti üsna tihedat saladuseloori kuni eelmise aasta lõpuni, on nüüdseks selge, et filmi keskmes pole vanad head teada-tuntud tulnukad, vaid nende loojad, kelle jaoks on siiamaani vaid üks mitteametlik nimi: space jockey.
Space jockey’t on olnud enne „Prometheuse“ treilerit võimalik näha vaid originaalses „Tulnukas“, kus Nostromo (kosmoselaev, millel tegevus toimub) meeskond kohtab skafandris surnukeha tulnukate planeedil. Nagu Scott ise on öelnud: „Minu jaoks on tulnukad alati olnud relvad. Küsimus on selles, kes nad lõi ja kes neid kontrollib?“ Nendele küsimustele saabub vastus 7. juunil.
Ridley Scott pole kunagi olnud kuigi vaimustuses arvutigraafikast või digitaalsest filmimisprotsessist, ent „Prometheus“ on filmitud (ja seega mõeldud vaatamiseks) 3D-s, mis tingib automaatselt täielikult digitaalse tööprotsessi. Kuigi artikli ilmumise ajaks on esmased retsensioonid juba veebis üleval, sest „Prometheus“ on mujal maailmas esilinastunud, on tegemist ühega vähestest filmidest, mida on (loodetavasti!) tõesti põhjust minna 3D-s vaatama ilma arvustusi lugemata.
