Riina Pajusaare muinasjutt „Ühes šokolaadilinnas“
Audiosus AÜ
Laste kasvatamine on tänapäeval karm värk. Vanasti oli lihtsam. Kodus oli üks telekas – kui isa tahtis vaadata, siis ema ja laps ootasid. Kui isa tüdines ära ja läks magama, siis vaatas ema ja alles siis, kui temagi magama jäi, sai lapsuke soome telekast „Miami Vice’i“ vaadata. Muul ajal polnud suurt muud teha kui kohvergrammofoniga plaate kuulata. Plaatidest moodustasid suure osa „Onu Remuse lood“. Omaette kiiksuga asi oli Pille-Riini muinasjuttude plaat. Sel oli suur psühhedeelne pilt peal: punane, sinine, valge ja siis Pille-Riin. Plaat kippus krõgisema ja hüppama, aga sai ikkagi kuulatud. Miskipärast ei meeldinud mulle aga Hans Christian Anderseni muinasjutud. Muinasjutud tegid eriti imelikuks plaadisahin ja ragin, see oli pool muinasjutu olemusest. „Läks lapsuke… tsõhh… metsa, kus elas ta… tsõhh… vanaema… kel oli väike maja… tsõhh… ja kolm kitsekest, üks… tsõhh… kitsetall oli must, teine… tsõhh…“ Kujutate ise ette… Selle eest oli vinüülplaadimuinasjutul ka pahupool – neid ei saanud autos kuulata, sest grammarit ei võtnud ükski terve mõistusega inimene autosse kaasa. Nüüd on muinasjutud sahinata, külge keerama ei pea ja hääl on selge. Huvitav, kuidas aga lapsed asja vastu võtavad? Seda ei saa enne teada, kui oled ise järele proovinud.
6
Taak
Rist Viletsuse Teel
Nailboard
Kindlasti on Taaga (võib käänata ka Taagi, kui olete Hiiumaalt) stiilil miski nimetus nagu duum või trääš või sihuke. Kui aga eriline metallimees ei ole, siis on Taak (käändub nii Taaga kui ka Taagi, oleneb sellest, kas olete Hiiumaalt või mitte) lihtsalt hää bänd, kes oma olemuselt ja helikeelelt meenutab vana head Black Sabbathit. Peale selle on Taak (jälle, olenevalt sellest, kas olete Hiiumaalt või mitte, saate ju aru) väga heade tekstidega bänd. Nagu me teame, treib Taaga (või Taagi) laulja pidevalt laulusõnu ja parseldab neid maha sellistele nagu Tanel Padar. Kuna sellised nagu Tanel Padar laulavad aga sellest, et kuu on päike ja muud taolist kräppi, siis jäävad head tekstid üle ning neist on võimalik metalli taguda. Kuulatagu!
6
Jack White
Blunderbuss
XL
Jack White ja tema sooloalbum? Miks ka mitte, et mis seal uut on? Ausalt öeldes mitte midagi, kõik, mida tema erinevates bändides juba ennegi kuuldud – kõva ja räpane blues trash. Aga Jack on see mees, kes teeb asja huvitavalt, suutes ammutuntud alternatiiv-blues’i käike mängida nii, et plaati enne selle lõppu käest ei pane. Kuulates Jack White’i asju, tekib mul küsimus, et miks üks saab ja teine ei saa. Kõik põhimõtteliselt teevad muusikat, kus segavad delta blues’i, Led Zeppelini ja teab mida veel. Üks aga rokib ja teine mitte. Hea küsimus, kas pole? Kuulake ja otsige vastust.
5
March To A Uniform Beat Vol.01
Label: Uniform Beat
Rootsi muusika peale ABBA ja igasugu Eestit euroviseerivate lauljate pole ju teab mis tuntud asi. Seda enam on huvitav teada, mida rootslased teevad, kui nad parajasti Eurovisiooni ei ründa. Mõni mees teeb näiteks elektroonilist muusikat. Täitsa asist, kusjuures. Kellele house väga peale läheb, leiab sellelt EP-lt hulga magusat klubimuusikat, mis on tehtud 90-ndate vokaal-house’i stiilis. Samas on siin juures steriilne ja korralik IKEA produktsioon, mis annab plaadile ka rootsi fiilingu. Ma kujutan väga hästi ette kandiliste prillidega blonde seppasid univormselt trendikalt riietatuna selle muusika järel klubis üles ja alla hüppamas, longerot kulistamas ja tegemas skandinaavlaslikke häälitsusi nagu „heihoo, gummarruu või siis eebrapösskar“. Pidagem meeles, Rootsi on tähtis, ta on maailmakaardil. Elagu Rootsi!
4
Kent
Jag är rädd för mörkret
Universal
Muidugi tekib küsimus, miks peab üks terve mõistusega inimene kuulama rootsi melanhoolset kitarripoppi. Aga miks ka mitte. Me kuulame ka Keane’i ja see on inglise keeles, millest me täpselt sama palju aru saame. Peale selle armastame me veel kirglikult U2-e. Ja iga bänd, kes ka kirglikult U2-e armastab, on vesi meie armastuse veskile U2-e vastu. Seega on rootslased nagu omad joped, nad hingavad meiega ühte õhku ja tunnevad sama südamevalu, et U2 meid ei armasta, vaid hoopis mingeid neegreid kusagil Aafrika võsas ja kogu oma raha neile annetab. Vaat oleks mul U2-e raha, küll ma neid alles armastaksin. Mustad mehed ja naised Aafrika võsas aga ostavad selle eest kitse ja lüpsavad seda. Kurb ja ebaõiglane on see elu ning juba sellepärast kuulame me melanhoolset kitarripoppi.
3
SAMA TEKST
Keane
Strangeland
Universal
Muidugi tekib küsimus, miks peab üks terve mõistusega inimene kuulama rootsi melanhoolset kitarripoppi. Aga miks ka mitte. Me kuulame ka Keane’i ja see on inglise keeles, millest me täpselt sama palju aru saame. Peale selle armastame me veel kirglikult U2-e. Ja iga bänd, kes ka kirglikult U2-e armastab, on vesi meie armastuse veskile U2-e vastu. Seega on rootslased nagu omad joped, nad hingavad meiega ühte õhku ja tunnevad sama südamevalu, et U2 meid ei armasta, vaid hoopis mingeid neegreid kusagil Aafrika võsas ja kogu oma raha neile annetab. Vaat oleks mul U2-e raha, küll ma neid alles armastaksin. Mustad mehed ja naised Aafrika võsas aga ostavad selle eest kitse ja lüpsavad seda. Kurb ja ebaõiglane on see elu ning juba sellepärast kuulame me melanhoolset kitarripoppi.
3
Chimes of Freedom. The songs of Bob Dylan
Fontana Records
See nelik-CD on kokku pandud Amnesty Internationali 50. aastapäevaks ja tal on seega õilis eesmärk. Ning kuna me kõik armastame Bob Dylanit, siis on eriti õilis need kaks asja kokku keevitada. Kui aga Dylani fänne on eriti palju, siis tuleb sellest paras kogelmogel. Kuidas suhtuda kogumikku, kus on peal Rage Against The Machine, Ziggy Marley, Bad Religion, Joan Baz, Flogging Molly, Dave Mathews Band, Sting, Kronos Quartet jne. Selleks peab igaüks plaadid arvutisse tõmbama ja isikliku kogumiku kokku panema. Nii ühe CD jagu muusikat on siin igale maitsele.
3
Põhjast
Thou Strong, Stern Death
Spinefarm
Selle albumi suudavad ühe hooga lõpuni kuulata vaid andunud fännid. Sest oma olemuselt on see plaat üks pikk lugu. Algab algusest ning läheb ilma igasuguse tempo- ja meeleoluvahelduseta lõpuni välja. Ramonest süüdistati selles, et nad kogu aeg ühte ja sama albumit lindistavad. Eesti-Kanada metalli imelast Põhjast saab süüdistada selles, et nad on ühe loo kuus korda albumile pannud ja lihtsalt erinevad algused ning lõpud juurde lindistanud. Ja palun väga, kuidas nad Kanadas selle bändi nime hääldama peaksid? „Poodzaast“ oleks vast kõige loogilisem variant. Et head Kanada tuuri siis!
2
WHITE LABEL
KIRIVANE – LEELO
Viis ja sõnad: Aapo Ilves. Lili Lind: laul. Aapo Ilves: kitarr, basstrumm, taustalaul. Margus Tammemägi: löökriistad.
Nagu koosseisust aru saada, on tegemist padulõunamaa looga. Muusikaliselt on see pala kerge annus neofolgi patta, kus estraadibänd saadab regilauljaid. Just sellist folk-poppi Eesti muusikamaastikul ei jagu ja seega on initsiatiiv seda muusikat teha igavesti teretulnud. Laul ise on väga catchy, vähegi ebakainemas olekus ja sumedal suveõhtul kipub ülakeha vägisi õõtsuma, jalg tatsuma ja suu kaasa hõikama. Väga hea oleks, kui Kirivane (kindlasti kunagi ilmuva) albumiga tuleks kaasa ka suveniirplasku õukaga. Siis käiks ambienti sisseelamine ilma eriliste raskusteta!
