VABAÕHUMUUSEUM 55: Eesti Vabaõhumuuseumi direktor Merike Lang räägib, kuidas vabaõhumuuseumile alus pandi. Eesti haritlased unistasid sellest Stockholmi Skanseni (asutatud 1891) ja Helsingi Seurasaari (asutatud 1909) eeskujul juba XX sajandi algul, ent aega võttis asi veel üle poole sajandi.

 Juba 1910. aastal avaldas kirjanik Bernhard Linde arvamust, et tuleks üles otsida need ehitised, millel on rahvateaduslik ning kunstiline tähtsus. Filoloog Villem Ernits esines 1913. aastal Eesti Rahva Muuseumi kõnekoosolekul sütitava ettekandega Tartusse vabaõhumuuseumi loomise vajadusest. Eesti Vabariigi algusaastatel taotleski ERM endale nii muuseumihoonet kui ka maad vabaõhumuuseumi rajamiseks. Samas mõeldi ka võimalusele rajada vabaõhumuuseum hoopis Tallinna. Eesti Rahva Muuseumi Ühingu Tallinna osakond pakkus 1919. aasta muuseumi asupaigaks kas Pirita jõe kaldapealset, Hundikuristiku ala Kadriorus, Lükati talu Kose-Lükatil või siis Rocca al Mare suvemõisa metsaparki.

1925. aastal Tallinna asutatud Eesti Vabaõhumuuseumi Ühing, mille juhatuse esimeheks valiti Karl Burman, hakkas muuseumi rajamise tarvis korraldama näitusi, tuluõhtuid ja koguti ka etnograafilisi esemeid. Kahjuks ei andnud korraldatud üritused loodetud majanduslikku tulu ja ühingu tegevus aegapidi soikus. 1931. aastal anti vabaõhumuuseumi tarbeks kogutud 339 etnograafilist eset üle Eesti Rahva Muuseumile. Eesti keskse vabaõhumuuseumi asemel õnnestus 1935. aastal oma pisike talumuuseum rajada hoopis Pakri saarte rootslastel. Kahjuks jäi selle muuseumi eluiga väga lühikeseks.

Üllatuslik luba Moskvast

Võib tunduda kummaline, et unistus vabaõhumuuseumist realiseerus Nõukogude võimu tingimustes (55 aastat tagasi, Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus nr 169, 22. maist 1957), kus uue rahvusmuuseumi teke ei oleks tohtinud kuidagi sobida valitseva ideoloogilise korraga.

Sõjajärgseil aastail rahvapärase arhitektuuri uurimise ja Eesti Vabaõhumuuseumi loomise nimel tegutsenud arhitekt Karl Tihase ja ENSV Arhitektide Liit rõhutasid aga oma tegevuse põhjendamisel vajadust uurida rahvaarhitektuuri ratsionaalseid jooni, et kasutada neid eeskujuna „uue sotsialistliku arhitektuuri loomisel“. See oli poliitiliselt küllaltki kaval. Näiteks 1949. aastal uurimistööde venekeelses aruandes Arhitektide Liidule kirjutas Karl Tihase[1]: „Uued ülesanded, mis seisavad nõukogude arhitektide ees ja eriti seoses uue kolhoosiküla arhitektuuriga nõuavad sügavat ja igakülgset rahvusliku arhitektuuri uurimist. Uue kolhoosiküla arhitektuuri loomine peab vastama selle rahva iseloomule, maitsele ja kommetele /—/. Rahvaarhitektuurist tuleb võtta kõige progressiivsem. /—/“[2]

Et aktiivne sotsialistlike ühismajandite ehitamine hävitas maal senised hooned, hakati Arhitektide Liidus 1950. aastal arutlema vabaõhumuuseumi loomise vajaduse üle. 1953 saadeti muuseumi asutamist taotlevad materjalid Eesti NSV Ministrite Nõukogusse. Viimasest tuli tagasilöögina soovitus valmistada pigem makette. Arhitekt Tihase valmistas seejärel oma välitööde fotodest näituse, ning läks nende abil hoonete hävimise probleemi selgitama Moskvasse. 17. märtsil 1953 saabus ENSV Arhitektide Liidu juhatuse esimehele Otto Keppele NSVL TA Kunstiajaloo Instituudi direktor akadeemik I. E. Grabari poolt allkirjastatud kiri: „Instituut tervitab ENSV Arhitektide Liidu algatust rahvaarhitektuuri muuseumi loomiseks Tallinnas. Instituut peab muuseumi loomist ja ettevalmistavaid ekspeditsioone väga aktuaalseteks /—/.“[3]

1954. aastal loodi Arhitektide Liidu juurde maa-arhitektuuri sektsioon, kus võeti ülesandeks suunata loominguliselt vabariigi külaarhitektuuri arengut ning rahvaarhitektuuri pärandi tundmaõppimist ja loomingulist omandamist. Praktiliste tegevustena nähti muu hulgas punktidena ette:

3) tõsta ENSV Kultuuriministeeriumi ees küsimus Tallinnas vabaõhumuuseumi organiseerimisest (vene keeles „Музей сельской ахитектуры“);

4) taotleda Arhitektide Liidu hoones ühe ruumi andmist maa-arhitektuuri sektsioonile, kus saaks organiseerida näitusi kaasaja ja vanast rahvaarhitektuurist.[4]

Püüd anda ideoloogilisi suuniseid

Paralleelselt arhitektidega tegelesid 1950. aastate algul maa-arhitektuuri uurimise ja kaitsega veel Ajaloo Instituut ja Kultuuriministeerium. Nende kaudu oli probleemideringi haaratud selle aja teadus- ja kultuurieliit: Harri Moora, Aliise Moora, Helmi Üprus, Ants Viires, Gea Troska, Aleksei Peterson, Jüri Linnus, Karl Tihase, Fredi Tomps, Olimpi Korzjukov jt. Need kõik olid tõsise akadeemilise põhjaga spetsialistid, kelle sisulist tegevust ei olnud võimalik kallutada vastavalt poliitilistele eesmärkidele. Vabaõhumuuseumi loomise mõttele kaasaaidanutena kuulusid nad teadlaste põlvkonda, kelle ainsaks loomebaasiks sai olla konkreetne materjal ja selle autentsus. Seega sai autentsusest ja teaduslikust põhjendatusest ka tulevase muuseumi ideoloogiline kaitsekilp.

Veel 1957. aasta kevadel on püütud anda ülesehituse kontseptsiooni koostamiseks ideoloogilisi suuniseid, ent juhtnöörid jäid õnneks üksnes sõnavahuks ning jõusse jäi generaalprojekt, mis on aluseks tänaselegi muuseumile. Just siis määratleti muuseumile neli eksponeeritavat regiooni: Lääne-, Põhja- ja Lõuna-Eesti ning Lääne-Eesti saared. Kontseptsioon määratles ajalisteks raamideks 18.–20. sajandi alguse. Võimalikud kaasaegse kolhoosiküla ehitused pidid jääma reservmaale, kuid aja jooksul lepiti sellegagi, et teema leiaks käsitlust üksnes fotoalbumis.

Täna võib väita, et juhul, kui kolhoosiküla oleks rajatud Nõukogude perioodil, oleks selle alused ilmselt lähtunud poliitikast, nõukogulikest soovunelmatest vms (nii juhtus kahjuks Kiievi vabaõhumuuseumis). Ühismajandi elamu eksponeerimine vabaõhumuuseumis on tunduvalt vajalikum tänapäeval, et päästa see periood ajaloo unustusse vajumisest. Nõukogude Eesti elamu rajamine on võetud nüüd ka ekspositsiooniehituse programmi.

Olimpi Korsjukov, esimene direktor

Pärast asutamisotsust ei läinud EVM-i rajamine sugugi libedalt. Oli küllalt neid režiimile ustavaid ametnikke, kes tegelikult said aru, et tegemist on rahvuslikkust toetava ettevõtmisega ja sellele püüti salajaste ähvarduste teel kaikaid kodaratesse loopida.

Üheks vaieldamatuks muuseumi ajaloo edukaimaks arendajaks oli esimene direktor Olimpi Korzjukov (eluaastad 1928–1971, direktor 1957–1971), kes pärines Mustveest vene perekonnast ja oli õppinud Tartu Ülikoolis ajalugu. Vabaõhumuuseumi loomisega puutus ta konkreetsemalt kokku Kultuuriministeeriumis töötades.

Et loodava rahvusmuuseumi eesotsa kinnitati venelane, tekitas esialgu nii mõnelegi hinges trotsi. Siiski suutis Korzjukov end tõestada tõelise ja ausa ajaloolase, välitöödel kaasalööja ja Eesti kultuuri austajana. Tema juhtimisel toodi muuseumi 52 eksponaathoonet.

Kummalise nimega „õhumuuseumi“ rajamine oli paljudele inimestele suhteliselt arusaamatu, kuni hakkasid valmima esimesed eksponaadid ja neid sai alates 29. augustist 1964 ametlikult külastada.

Avamiseks olid valminud Lääne-Eesti piirkonna Sassi-Jaani ja Köstriaseme talud ning Põhja-Eesti Pulga ja Kutsari talud, oli alustatud saarte piirkonna rajamist. Oli rajatud 5,5 km külateid ja alustatud territooriumi maastiku ümberkujundamisega külamiljööle vastavaks, et muuta mets, teed ja veekogud eksponaathoonetele sobivaks ja lahutamatuks taustaks. Just esimesel muuseumi väljaehituse perioodil kujunes välja metoodika, kuidas eksponeerimiseks vajalikke hooneid lahti võtta, üle tuua ja muuseumis üles ehitada. See metoodika on pidanud vastu tänaseni.

Mälu „reanimatsioon“

AINULAADNE KOHT: Eesti Vabaõhumuuseumist sai Nõukogude ajal ainus nii laiaulatuslikult ja põhjalikult rahvakultuuri avalikkusele tutvustav muuseum, see roll on tal tänaseni. Senine vaieldamatu priimus Eesti Rahva Muuseum oli sõjas kaotanud oma mõjusa Raadi ekspositsiooni ja vireles kitsastes tingimustes. Rahvale oli tähenduslikum just vabaõhumuuseum. Peale selle andis vastavatud vabaõhumuuseumi väljaehituse edu julguse tegelda reaalselt kohalike kultuuriväärtuste säilitamisega ning edendas seega ka Eesti muinsuskaitselist mõtteviisi.

Tugev väljapanek

Eesti Vabaõhumuuseumi tänase arhitektuuri kollektsiooni näol on vaieldamatult tegemist meie rahvusliku kullafondiga ning meeleliselt tugeva väljapanekuga. Teades, et muuseumis nähtav külamiljöö on tegelikust Eesti maaolustikust juba täielikult kadunud, kannab vabaõhumuuseum teatud tähendusega mälukoha ja meenutamise toetaja rolli.

Nii toimub mälu „reanimatsioon“, mis kutsub esile isiklikke mäluprotsesse, inimeste alateadvus äratatakse mingitele temale elus tähtsatele identiteetidele. Viimane on aga kahtlemata nurgakiviks väärtuskasvatusele, mille järele tunneb suurimat vajadust just meie tänane, elust pragmaatiliselt läbitormav ühiskond. Nii on vabaõhumuuseumi loojate arhitektuurse kunsti tutvustamise mõte saanud hoopis sügavasisulisemaks eluväärtuste kunsti õpetamise mõtteks.

 Äsjane juubel

22. mail 2012 tähistas Eesti Vabaõhumuuseum pidulikult oma 55. aastapäeva. Keskseks sündmuseks oli 1914. aastast pärineva ja sisustuselt 1938. aastat esitleva uue eksponaathoone – Lau külapoe avamine. See Harjumaalt, endisest Ingliste vallast pärinev hoone sai EVM-i 74. rahvaarhitektuuri museaaliks. 2012. aasta 1. jaanuari seisuga oli siin muuseumis arvel aga veel 15 159 etnograafilist eset, 49 527 fotot, negatiivi ja diapositiivi, 3933 etnograafilist joonist ja visandit ning lisaks kunstikogu, arhiiv ja kasutuskogu. Kokku on vabaõhumuuseumil 69 011 museaali, 79 hektarit maad, siin töötab 78 püsitöötajat ja 2011. aasta jooksul külastas muuseumi 128 929 inimest.