GRAND OLD LADY MUUTUMISED: Birgitta festivalil augustikuus toob Mai Murdmaa publiku ette teose, mida veel kunagi Eestis lavastatud ei ole – Carl Orffi „Aphrodite triumfi“. Heli Vaus-Tamm vestleb Maiga tantsust ja muustki.
74-aastane lavastaja teeb rahvusvahelist karjääri – see lavastus on Marimaa Ooperi- ja Balletiteatri ning Birgitta festivali koostöö. Joškar-Olas on esietendus juulis, viimane töö enne seda oli „Kuritöö ja karistus“ Vene Draamateatris Tallinnas. Samas on eakas koreograaf Mai Murdmaa uute väljendusvahendite, teemade ja uue mina otsingul.
Eesti balletis olete oma panuse, vanuse ja haarde tõttu tõeline grand lady. Kas see on tantsuilmas haruldus?
Tavaliselt ballettmeistrid küll tegutsevad kõrge vanuseni. Eelmisel aastal lahkunud Roland Petit oli 87-aastane, 20. sajandi üks suurkujusid Bejart elas 80-aastaseks, Tšehhi koreograaf Kilian on praegu 70 ligi, Suure Teatri Grigorovitš juba 85, Martha Graham tegi oma viimase balleti (kusjuures raskete rütmidega Stravinski „Püha kevade“) 93-aastaselt.
Mis siis õieti noortega konkurentsis silmad ette annab?
See on raske küsimus, aga tundub, et kogu maailma mastaabis on meelelahutuse ja popkultuuri pealetung nii tugev, et süvakultuuri isiksused ei kujune välja. Need, kelle just ette lugesin, on tippkoreograafid, ja neile võrdset ei ole tekkinud! Üks aeg on isiksuste tekkimiseks sobivam kui teine. Võib-olla ameerikalik mõtteviis, televisiooni pealetung – midagi selles mõjutab nii, et inimeste vaim ei ole nii ergas enam. Inimestel ei ole selliseid tõekspidamisi ja ambitsioone. Sellele loetelule ei ole praegu kedagi vastu panna. Ma ei tea, kas muusikas on nii, ei tunne seda valdkonda nii hästi, aga koreograafias on küll tipud pealt 60 kõik.
Elutööd läbiv teema… Lugesin, et teile on omased lavastused saatuslikust armastusest. Kas see on nii?
Ma ei ütleks nii… Aga minu teema – see on vaimse vabanemise otsimine vast. Igasuguseid teemasid on, elu on ju pikk olnud. Aga erinevaid perioode on küll olnud, kus miski põletab. Esimene periood oli selline, et mind võlusid põhiliselt mingid muusikateosed: „Võlumandariin“, „Medeia“, „Daphnis ja Chloë“. Ja siis… „Joanna Tentata“ oli vast esimene printsipiaalne töö – inimese ausus ja võimalus olla tema ise. See oli pöördeline.
Teie elus on olnud mitmeid väga dramaatilisi sündmusi – isa kaotus 3-aastase lapsena, korteri sõelapõhjaks laskmine Vene sõdurite poolt, põlvevigastus, mis tõmbas kriipsu peale tantsijakarjäärile, vingumürgitusest pääsemine Siberis. Tihti kunstnikud panevad nii kaalukad eluseigad ka oma loomingusse sisse, kuidas on teiega?
See on ju kõik alateadvuses ja mõjutab… Ega nii otseselt neid sündmusi küll ära lavastanud pole. Võib-olla minu loomingu dramatism on sellest pärit. Mul on raske olla lihtsalt probleemitu. Nagu Ameerikas minu kohta öeldi, et olen probleem-ballettmeister. Minu asjades on alati mingi probleem, mida ma lahendan. Mul peab olema mingi pealisülesanne, lavastuse sõnum. Võib-olla see ei ole eriti moodne. Vahel ma isegi püüan sellest hoiduda, aga lõpptulemusena teen ikkagi asju, millega tahan midagi öelda.
Mis üldse sunnib looma? Nüüdki – võiks ju lapselapsi kasvatada aidata ja kas või reisida. Miks te tahate laval olla?
No vot see on nüüd küll küsimus. Ma püüan sellest ka lahti saada, aga ei õnnestu. Mul on raske olla, kui ma oma peas mingit asja ei lahenda. 50 aastat olen lavastanud, ja seda protsessi seisma jätta – see ei ole lihtne.
Veljo Tormis ütles küll oma 70 aasta juubeli paiku, et nüüd enam ühtegi nooti ei kirjuta.
No kuidas keegi. Aga minu meelest ta pärast ikka kirjutas midagi.
Kui palju on oma valitud teemasid ja kui palju tellimustöid?
Mina ikka sain enamiku asju ise otsustada. Eks Vene ajal pidi ka valima selliseid teemasid, mis läbi läksid. Ega mind ole kunagi päris ära keelatud. No „Meistris ja Margaritas“ oli midagi veidi vaja muuta. Aga see tuli ka lavale enne, kui romaan ilmus, nii et me olime oma ajast ees.
Kaie Kõrb on öelnud, et te olete proovis hästi aktsepteeriv – ei sunni oma kontseptsiooni peale, vaid lasete tantsijal ise areneda ja otsida. Kas mõne artistiga olete ka päris tülli läinud? Kas on olnud vaja end jõuga kehtestada?
No neil võib selline mulje jääda, aga ma ikka väga täpselt näitan ette. Tülli pole küll läinud. Kui proovisaali tuled, siis sul on nii kindel ettekujutus – see on nagu sfäär, ja sa tõmbad näitleja ka sinna sisse. Ja siis mõtted juba langevad kokku.
„Carmina“ ja „Aphrodite“ jõuavad Birgitta festivalile koos Marimaa balletiga. Mari maa… Teie enda nime sarnane. Kuidas sellesse seal suhtutakse?
Ei kuidagi. Minu meelest on meie rahvustel liiga vähe omavahelist suhtlemist – juured on ju ikkagi samad. Ja väliselt oleme väga erinevad. Neil on ikka mongoliidne näoplaan – laiad põsesarnad ja muu. Aga rahvariietes on palju ühist, tikandites ja ornamentikas. Iseloomu ma pole jõudnud tundma õppida. Aga võrdluses… Eesti rahvast on sakslased palju mõjutanud. Algul alla surunud, aga kuna nad tulid vähemarenenud rahva hulka, siis hiljem ka oma kultuuriga arendanud. Mari rahvas on kogu aeg ainult alla surutud olnud. Ivan Groznõi ajast peale on nad venelaste võimu all olnud. See, et neil on oma keel ja kultuur, et seal on teater, see on juba ime. Arengutingimused on meil väga erinevad olnud.
Kuidas tantsumaailma jõujooned praegu välja näevad? Mis on kõige hinnatum keskus, kus katsetatakse kõige pöörasemalt, kus on kõige parem tase? Ja kuhu asetub sel kaardil Eesti?
Holland, Amsterdam on praegu kõige tipus. Väga hea koreograaf ja tugev akadeemiline tase on Monte Carlos, häid lavastusi tegi Kilian – ta on ikka minust noorem ja peaks veel vormis olema, põnevalt teeb Bigonzetti Itaalias, tema Aterballetto on väga loominguline. Aga Londonis pole praegu midagi ja Pariisis samuti. Moskvas ka. Aga Eesti – no esialgu seda kaardil polegi.
Edur ja Oks veavad Estonia balletti, keskmine põlvkond Hartšenko ja Kask toimetavad vaikselt.
Jah, aga neil ei ole ju materjali. Nad on andekad inimesed, aga neil ei ole spetsiaalselt koolitatud tantsijaid ja sellepärast kõik jääb kuidagi poolde vinna. Me ajasime seda asja, et lubataks kaasaegse tantsu koolitust. Aga see ei läinud läbi. Mõtlesime, et kui nelja aastaga saaks kas või ühe lennu välja koolitada, oleks koreograafidel kohe materjali. Ja see näitab, et veel kümme aastat ei tule Eestis kõrgetasemelist kaasaegset tantsu. Ja kes ei saa Estoniasse tööle, need lähevad stjuardessiks. Kaasaegse tantsu maailma ei tunta ja keegi ei kavatse sellele orienteeruda.
