KESKKLASS KUI KUMMIST MÕISTE: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel mõtiskleb keskklassi olemuse üle eelkõige Venemaa näitel, aga puudutab ka Eestit, Saksamaad ja Inglismaad.
Istun seda lugu kirjutades Peterburis konverentsil ja lugupeetud vene sotsioloog räägib soorollide võrdlevast uurimisest Venemaal, Aserbaidžaanis ja Tadžikistanis. Mitte just eriti üllatav on see, et juba oma ettekande alguses mainib ta mõistet middle class ehk keskklass.
Ikea pood ja cappuccino kohv
Alates Putini-vastastest suurkogunemistest Moskvas, Peterburis ja ka muudes Venemaa linnades armastavad lääne analüütikud rääkida vene keskklassist. Ka neid proteste peetakse keskklassi mässuks autoritaarse režiimi vastu ning keegi eriti ei seagi seda diskursust kahtluse alla. See oli vist The Guardian, kes kirjutas protestijatest midagi sellist: „Nad on Venemaa keskklass, kes on harjunud poodlema Ikeas ja jooma cappuccino’t.“ Millega vene keskklass pandi ilusasti paika: nad elavad seal, kus on Ikea poed, ehk siis peamiselt Moskvas ja Piiteris, ning neil on piisavalt raha, et olla harjunud pidevalt cappuccino’t jooma, mis on Venemaal suhteliselt kallis jook ja maksab väga harva vähem kui 5 eurot tass. Seega on vene keskklass mingi rahakas väikesearvuline paari suurlinna eliit.
Vaieldes selle teema üle Juku-Kalle Raidiga, avaldas too arvamust, et Venemaal pole keskklassi, sest keskklassi peab olema vähemalt 30% elanikkonnast, seda Venemaal aga pole. Ehk siis Juku-Kalle keskklassi määratlus on lisaks sotsioökonoomilisele paradigmale veel kvantitatiivne – kui 27% Venemaa elanikkonnal on teatud elustiil, siis pole nad keskklass, kui aga paar protsenti juurde tulevad, siis… Seega on keskklass väga umbmäärane teema. Nagu ka küsimus, millal keskklass alguse sai.
Enamik vene teemaga tegelevaid lääne politolooge on veendunud, et keskklassi lõi Putin ise Medvedevi kaasabil. Russoloogid on tuntud vandenõuteooriate armastajad ja kultiveerijad ja midagi imelikku seal pole, vahest ainult see, et armastatud russoloogid ei kipu erilist entusiasmi üles näitama, kui on vaja vastata küsimusele, milleks oli Putinil vaja keskklassi üldse luua.
Keskklassi ei saa luua?
Siin oskan ma soovitada nende kolleegide teoseid, kes on analüüsinud sotsiaalmajanduslikke arenguid Aafrikas ja jõudnud konsensusele, et keskklassi ei saa luua, vaid see tekib ise. Seega võib väita, et aktsioonid, mida russoloogid interpreteerisid kui Putini keskklassi loomise algatust (toetus innovaatilistele noortele ettevõtjatele, teatud PR-üritused nagu messide ja uue tehnika näituste avamised, nn life style’i propaganda), olid tegelikult riigijuhtide meeleheitlik katse legitimeerida keskklass ja teha neile selgeks, et ka Venemaal on võimalik elada noort, dünaamilist ja rikast elu. Sest ajude väljavool on Venemaal saavutanud juba kriitilise piiri ja ühiskond ei suuda seda seltskonda enam sel määral taastoota, kui nad minekut teevad.
„Keskklass“ on iseenesest kummist määratlus, mida saab kasutada (ja kasutataksegi) erinevates maades erinevate asjade kirjeldamiseks. Eestis üritati 1990-ndail luua keskklassi. Ühel hetkel oli kogu Eesti keskklass, sest ülemklassini vedasid vähesed välja ja töölisklass ei tahtnud keegi olla. Saksamaal kasutatakse pigem mõistet „keskkiht“, viimasel ajal aga terminit Bildungsnahe Schichten, mis sisuliselt tähendab haritud inimeste gruppi. Igaüks võib hariduse saada, ent reaalsus Saksamaal tingib selle, et hea hariduse saavad vaid jõukate (ning hea haridusega) vanemate lapsed.
Suurbritannias on asi lihtsam. Olles traditsioonidega klassiühiskond, on keskklassist inimene see, kes ei ole töölis- ega ülemklassist, tal on teatud haridus, aktsent, harjumused jne. Inglismaal sünnitakse klassi, mitte ei saada selleks, ja nagu ütles üks mu sõber: „Inglismaal võid sa olla rikas töölisklassi inimene või vaene keskklassi inimene.“ Seega on klass Albionis nagu pitser, mida iga inimene kannab endaga kaasas ja sellest lahti ei saa.
Keskklassi mitu otsa
Nõukogude Liit oli teatavasti ametlikult klassivaba ühiskond, kus eksisteeris vaid kaks klassi (nii skisofreeniliselt kui see ka kõlab) – töölised ja talupojad ning üks vaheklass, intelligents. Intelligents jagunes tehniliseks ja kultuuriliseks. Seda esimest kiputakse enamasti unustama ja Nõukogude intelligentsist rääkides mõeldakse üldjuhul kirjanikke, luuletajaid, kunstnikke, harvemal juhul ka teadlasi. Samas kuulusid ka insenerid ametlikult tolle kummalise formatsiooni „intelligents“ alla. Nõukogude intelligents ei olnud pärilik staatus – intelligendiks saamiseks piisas ülikoolis käimisest, vahet polnud, tulid sa kolhoosist või haritlase perekonnast.
Kogu see grupp oli väga heterogeenne, ja on seda tänapäevani. Nn vene keskklassi üks ots on Ikeas poodlevad cappucciono-friigid. Teine ots on terve perekonnaga ülikooli ühiselamu ühetoalises pugerikus elav õpetaja. Või kitsastes oludes elav munitsipaalettevõtte insener, kes saab näljapalka ning üritab kuidagi lastele normaalset haridust anda. Ma tean mõlemat sorti inimesi ja mida kaugemale Moskvast ning Piiterist, seda enam neid saab. Keskklassi vaesem ots üldjuhul kusagil Putini-vastaseid loosungeid ei lehvita, sest ettevõtte, kooli või ühika direktor on edinoross ja igasugusel demonstratsioonil käimisel võivad olla katastroofilised tagajärjed.
(Vahepeal lõpetasid vene teadlased oma ettekande ja ma esitasin küsimuse, et mida nad mõistavad vene keskklassi all. Vastus oli: „Inimesed, kel on haridus ja töö.“ Siin ongi võti vene keskklassi defineerimiseks: selleks ei ole raha, vaid haridus, kusjuures see haridus, mida peetakse harituse aluseks – soovitavalt kõrgem, humanitaarse komponendiga ja mitte mingi kesk-eri).
Ühes BBC saates ütleb Umberto Eco oma vanemate kohta, et nood olid tüüpilised väikekodanlased, kasutades väljendit petit bourgeois. Oleks ta olnud inglane, oleks ta kindlasti kasutanud väljendit middle class. Siin ongi vahe: kui middle class on seisus, siis petit bourgeois on elustiil.
Vene keskklass ei ole veel seisus. Nad on raamatuid lugev hariduselähedane seltskond, mis alles hakkab omandama kinnise kasti iseloomu. Nende ühiseks püüdeks on anda oma lastele parem haridus, kui on neil endil, vahet pole, kas üritades lapsi suruda kohalikku eliitkooli või saata kallisse inglise erakooli. Nad peavad ennast „kultuurseiks“, kusjuures see ei tähenda just raha olemasolu. Nad ei ole tingimata „intellektuaalid“. Kui lähtuda eelpool kirjutatust, siis nii vähe neid olla ei saa. Ma arvan, et rohkem kui 30% elanikkonnast.
