PEALTKUULAJAD, KOPUTAJAD JA TEISED: Kristjan Raba pajatab tänastest ja eilsetest koputajatest ning soovitab minna Eesti Rahva Muuseumisse. Kui kunagi koputasid inimesed oma kaaskondlaste peale KGB-s, siis tänaseks „koputajaks“ on nutitelefon – sealt saab peaaegu kõik teada.
Kui kooliõpilased jalutavad meie rahvusmuuseumi püsinäituse ajarajal ja giid näitab „neljakümne kirja“ ning räägib sellest, kuidas KGB kirjale alla kirjutanuid „töötles“, siis õhtul muuseumist koju jõudes tänane noor põlvkond koputuse peale väga ei võpata.
Pealtkuulamisseade
Tänapäeva inimese elus on põhilisteks „koputajateks“ nutitelefonid. Elunäinud inimesele meenutab „koputamine“ aga aegu, mil oli piisavalt neid, kes käisidki „koputamas“ – organitele infot jagamas. Tänapäeva ühiskonnas toimub pidev arutelu, kas seaduseandja peaks täpsemini määratlema ohte ja piiranguid isikuvabadustele, samas kui tegelikult on iga nutitelefon ja IP-aadress reaalajas jälgitav, positsioneerimine annab häid andmeid nii turundajatele kui ka politseile. Teaduse või seaduse raamides mõistagi.
ERM-i kogudes on KGB-ga seotud üks põnev ese: pealtkuulamisseade – kommutaator, mida oktoobris saab etenduse ajal ERM-is oma silmaga ka näha. Ei taibanud inimesed kaugetel aegadel alati seina taha või kappi vaadata ning tublid akadeemilised töötajad ülikoolideski ei kahtlustanud alati, et KGB viitsis pea igasse ruumi peeneid aparaate paigaldada. See pealtkuulamisaparaat leiti ümberehitustööde ajal endise EPA mehhaniseerimisosakonna dekaani kabineti seinakapist.
Pealtkuulamine ventilatsioonisüsteemi kaudu
Muuseumisse on oodatud mälestused sellest, kuidas pealtkuulamisseade hoonesse võidi paigaldada, kas ehitamise käigus 1964. aastal või 1968. aasta tudengirahutuste ajal.
Omamoodi nupuka lahenduse järgi toimis pealtkuulamissüsteem maja ventilatsioonisüsteemi kaudu. Ja mis eriti huvitav, kontrollpaneelil erinevate loengusaalide numbreid valides oli võimalik pealt kuulata ka loenguid. Seade ise näeb välja pigem nagu eksponomeeter. (Vt A 965:53; https://www.muis.ee/museaalview/765837)
Huvitavaid „kohtumisi“ ja elukogemusi leiab ERM-i püsinäitusel veelgi: ruumist, kus on eksponeeritud Eesti ajalooline esimene sinimustvalge lipp, leiab sinimustvalge-teemalisest fotoprogrammist noormehe hobusel sinimustvalge lipuga Tallinnas ratsutamas. KGB oleks sellise mehe kohe ära viinud.
Lugu Tšehhoslovakkiast
Teemasaalis „Rahvas ja riik“ on filmilugu sinimustvalge peitmisest (padja sisse). See vapper pere ei jäänud KGB-le vahele ja Siberi-sõit jäi toimumata. Kohe järgmine filmilugu kõneleb kurioosumist, kuidas noormees saab Eesti vapi tätoveeringu jalale – taas, kui see oleks avastatud, oodanuks teda kokkupuude KGB-ga. Oht oleks ähvardanud ka mehi, kes ainukesena teadsid, millise talu korstna alla on peidetud esimene pühitsetud sinimustvalge lipp.
Märgilise 1968. aasta kohta on ERM-i arhiivis Anni lugu: Tšehhoslovakkias EÜE välisrühmas olles nägi ta lähedalt Punaarmee tankide tulekut Bratislavasse. Lugu räägib, kuidas nad peitsid sõbrannaga filmirulle ja et neil läks hästi – läbiotsimisi piiril ei tehtud. Aga kui nad oleks läbi otsitud ja midagi leitud? Lugu läheb edasi sellega, et Anni isale, kes talle Balti jaama vastu tuli, helistati hiljem „organitest“ ja uuriti: mida ta seal tegi? Ja uhke malevajaki, millele Ann oli mässulisi väljendeid ja fraase peale kirjutanud, värvis ta ema varsti mustaks (ilma Annile ütlemata), sest kartis, et tütrel võib KGB-ga pahandusi tulla.
Telefonikõne õpetajate tuppa
Meeletu hulk traagilisi lugusid seondub märtsiküüditamisega ajaraja „Tulekute ja minekute“ osas. Operatsiooni Priboi üks osalisi oli mõistagi KGB.
Veidi kergem ja lõbusam lugemine ERM-i arhiivist on etnoloog Liisi Laane (Jääts) „Ajaloo osakonna üliõpilaste igapäevaelu 60ndatel“ (ERM EAp 816 EA 239:1/41–107; https://www.muis.ee/museaalview/878717), millest selgub, et tudengid elasid ka 1960-ndatel lõbusat elu, kuigi vahel juhtus, et KGB ajas jälgi ja vestles „viisakalt“ mõne ärksama studiosus’ega majas, mida tartlased väga hästi teavad. Viidatud intervjuude ja uurimistöö autor ise käis Tallinnas keskkoolis juba ajal, kui esimesed vabaduse tuuled puhuma hakkasid.
1980-ndate teises pooles aga helistati näiteks Viljandi 5. keskkooli õpetajate tuppa KGB-st ja nõuti infot selle kohta, kes osalesid Tartu rahu aastapäeval toimunud meeleavaldusel, kus miilitsad olid väljas kilpide ja veekahuritega.
Miks aga Indrek Tarand 1982. aastal eksmatrikuleeriti, sellest saab ehk kunagi pikemalt lugeda tema mälestusteraamatus.
Kaadrid KGB-st
ERM-i fotokogust võib leida kaadreid endisest KGB majast Tartus Vanemuise tänaval, millest vabaduse ajal taas sai kirjanike kodu. Väga ilmekad on näiteks oma tulevasi ruume uudistavate kirjanike-luuletajate näod – Priidu Beier, Henn-Kaarel Hellat jt.
Fotoarhiivi jaoks tehtud endise KGB maja sissevaated ei anna muidugi kogu „ajaloolist ja päris“ õhkkonda edasi, enam-vähem tõese KGB (NKVD) ülekuulamisruumi sisseseade leiab KGB kongide muuseumist: Stalini-aegne vana laud, must telefon, askeetlik lamp ja trükimasin. On teada, et üldiselt olla külalise jaoks istumise alla antud taburet või siis käetugedega suurem tool.
Põnev kaader kultuuripärandi andmebaasis MuIS (www.muis.ee) on tehtud Tallinnas Viru hotelli KGB ruumis, kus asus eriti võimas pealtkuulamisaparatuur, mis nägi välja peaaegu sama võimas nagu Eesti esimene arvuti Ural.
Aga nüüd lülitage telefon välja ja minge vaatama etendust „KGB“.
