ÜLIHARV LAVASTUS: Ugala teatris tuuakse novembri alguses välja F. Scott Fitzgeraldi neljanda ja viimase romaani „Sume on öö“ lavaversioon. Fitzgeraldi romaanist, Simon Levy dramatiseeringust ja jazzi-ajastust vestlesid lavastaja Kaili Viidas ja üks näidendi tõlkijatest, Ugala teatri dramaturg Liis Aedmaa.
- Scott Fitzgerald ise leidis, et „Sume on öö“ näol on tegemist tema parima romaaniga, sama on arvanud ka mitmed kirjanduskriitikud. „Sume on öö“ tegevus leiab aset Esimese maailmasõja järgses Euroopas. Peategelane, noor ja andekas psühhiaater Dick Diver kohtub 16-aastase patsiendi, rikka Nicole Warreniga ning abiellub temaga. Romaan jälgib Diverite elu, mis on täis meeletut pidutsemist ja glamuuri, pidevaks saatjaks Nicole’i vaimuhaigus.
Liis: F. Scott Fitzgerald kirjutas neli romaani, millest kõige tuntum on kahtlemata „Suur Gatsby“. Samas, Eestis ei ole Fitzgeraldi mitte kunagi sõnateatris lavale toodud.
Kaili: Kohe mitte kordagi ei ole lavastatud? Seda ma ei teadnud. See on küll huvitav. Selles mõttes, et tema romaanide tegelased on ju nii elusad, et näitlejatel võiks olla just väga põnev neid mängida. Aga teatrilavale on tema romaane võib-olla sellepärast keeruline ümber panna, et Fitzgeraldil on alati väga palju tegevuskohti ja tema maailmad on rikkalikud ja glamuursed ning nende loomine tahab teatrilt päris korralikku investeeringut.
Liis: Ega teda ei ole ka mujal maailmas väga palju lavastatud. Fitzgeraldi surmast möödus 70 aastat aastal 2010 ja enne seda olid kõik autoriõiguslikud küsimused oluliselt keerukamad. Aga viimasel kümnel aastal on ikkagi maailmas hakatud tegema. Eeskätt muidugi „Suurt Gatsbyt“. Näiteks Londonis mängitakse juba aastaid selle dramatiseeringut interaktiivse teatri vormis, kus publik sõna otseses mõttes siseneb jazzi kuldajastusse. Aga mis puutub romaani „Sume on öö“, siis Simon Levy dramatiseering, mis nüüd ka Ugalas lavale jõuab, on üldse üks väheseid. Ja kui vaadata, kui palju romaan on jõudnud kinolinale, siis ega sealgi seis suurt parem ei ole. Ainus „Sume on öö“ järgi tehtud film 1962. aastal kukkus läbi ja 1985. aastast pärineb üks teleseriaal, mis ka ei olnud teab mis edukas. Aga nagu ma aru saan, siis praegu on Ameerikas tootmises uus miniseriaal. Simon Levy on maininud, et Fitzgeraldi romaanide kujundlikku keelt on võimatu kinolinale üle kanda.
Kaili: Ega vist niimoodi otse ei saagi üle kanda. Selles mõttes on tal õigus. Romaanis on võimalik tegelasi ja sündmusi mõnusalt lahti harutada. Fitzgerald on ju „vihjetaja“ ja romaanis on nende vihjete sisse pikkimiseks ruumi. Võtame näiteks „Sume on öö“ peategelase, psühhiaater Dick Diveri tegelaskuju. Kogu aeg jääb mulje, et Dick teeb kõik selleks, et tõestada, et talle ei ole raha ja positsioon olulised. Need pole talle tähtsad, tähtis on eneseteostus. Ja seda räägivad tema kohta ka teised tegelased. Mõnede eranditega. Kusagilt aga lipsab sisse peategelase mõte, et rikkus on talle ahvatlev ja lugejal tekkinud pilt sellest mehest pöördub ümber. Fitzgerald üllatab lugejat. Teatris või filmis midagi sarnast teha on oluliselt keerulisem. Lavaaeg on piiratud. Teatris peab saama paari tunniga kvintessentsi kätte. Loomulikult ei õnnestu meil edasi anda kõiki romaani nüansse, aga teatri võlu on selles, et lisanduvad iga näitleja nüansid. Võib öelda nii, et ideaalis on lavastus Fitzgeraldi mõtte läbitunnetatud väljendus. Proovides me ju analüüsime, mida autor ühe või teise asjaga on mõelnud, otsime tegelaste sisemist loogikat. Fitzgerald on ju väga palju kirjutanud reaalsete situatsioonide ja inimeste pealt.
Liis: Romaanil „Sume on öö“ ongi vist kõige rohkem kattuvusi kirjaniku enda eluga. Sisuliselt andis ta selle romaaniga oma abikaasa elule õnneliku lõpu, sest erinevalt Nicole Diverist ei saanud Zelda Fitzgerald kunagi terveks. Kuigi jah, selle romaani kirjutamise aastateks olid abikaasade omavahelised suhted juba totaalselt sassis.
Kaili: Võib-olla ta hakkas meenutama, et mis nende elus ilusat ja head on olnud. Sest romaani esimeses versioonis olid Fitzgeraldil ju peatükid ajaliselt segamini paisatud. Mulle väga meeldib, kuidas Simon Levy on kirjutanud selle dramatiseeringu. Esmapilgul jääb näidendist võib-olla lihtsustatud mulje, aga mida rohkem sa selle sees oled, seda rohkem saad aru, et näidend tegeleb allhoovustega. Mingis mõttes on Simon Levy tegelikult autoritruum, kui Fitzgerald ise romaani viimases versioonis oli.
Liis: Kas sina lugesid esimesena näidendit või romaani?
Kaili: Ingliskeelset näidendit. Tegelikult ma olin kunagi lugenud romaani, aga see oli väga ammu ja ma ei mäletanud suurt midagi. Kui ma dramatiseeringut esimest korda lugesin, jättis see mulle väga õhulise ja hapra mulje. Siis lugesin uuesti romaani ja tundsin, kuidas näidendist on kõik puudu ja mul tekkis tahtmine päris palju dramatiseeringut muuta. Aga ma ei teinud seda. Ja nüüd, kui me analüüsiproovides oleme koos näitlejatega töötanud, lugesin ma uuesti romaani ja sain aru, et tegelikult on dramatiseering väga hästi ja täpselt loodud. Tundliku käega kirjutatud.
Liis: Kuidas teil koos lavastusmeeskonna ja näitlejatega jazzi-ajastusse sisenemine edeneb? Ega sellist „ajaloolist glamuuri“ ju väga tihti tänapäeval teatris ei tehta.
Kaili: 1920-ndate glamuur, kuhu asetub „Sume on öö“, mõjub meile tänapäeval millegipärast juba nagu muinasjutt. Aktiivne mälu ulatub 50 kuni 70 aasta taha. Seda aega me tegelikult ei mäleta. Reaalne side puudub.
Liis: Tegijatele annab vabaduse? Kedagi, kes saaks tulla näpuga viibutama, et mis te teete, nii ei olnud, ei ole enam elus.
Kaili: Jah, see ajastu loomine mõjub näitlejatele värskendavalt. See on naljakas, kuidas midagi, mis on vana, mõjub teinekord just värskendavalt. Muidugi, selle materjali puhul on ka tegelased, keda mängida, väga huvitavad. On, mida analüüsida. Dialoogid on heas mõttes tšehhovlikud – räägin ühte, mõtlen teist. Pinna all kobrutab kogu aeg midagi muud. See nõuab heas mõttes teatrikooli põhja. Klassikalises mõttes tuleb tegelaste pealisülesandeid ja pealispealisülesandeid otsida ja leida. Karakteriloome on väga huvitav. Mis aga veel ajastusse puutub, siis see on tummfilmi üleminek helifilmile. Kui vaadata tolleaegseid tummfilme, siis seal on ka väga hästi edasi antud omaaegne dramaatika ja koomika. Kõik on suurem kui elu. Väga inspireeriv materjal. Mingi sisemine pidulikkuse tunnetus on selles ajastus ja inimestes. Mulle tundub, et tänapäeval võiks ka inimestes olla rohkem pidulikkust, väljapeetust, austust, suurejoonelisemat maailmavaadet, riigimehelikku tunnetust. Egoistlik ilmavaade ja mina-isiksuse ületähtsustamine on ära väsitanud. Mitte mina teiste seas, vaid mina kõigepealt. Aga me ju ei ela maailmas üksinda!
Liis: Aga see on ka sõjajärgne aeg ja kõik „Sume on öö“ tegelased on rohkemal või vähemal määral sõjaga kokku puutunud. Neis on kadunud põlvkonna kummaline maailmatunnetus – nad oleks justkui tulevikku juba minevikus näinud, kuid teisalt on neil meeletu elujanu.
Kaili: Jah. Neis on tohutu paanika ja eufooria – soov elada, hambad ristis. Romaanis on seda sõjajärgsust veelgi rohkem: pikk kirjeldus, kuidas peategelased Põhja-Prantsusmaal sõjamemoriaali külastavad või sõjast tagasi tulnud sõdurid istumas kuskil restorani kõrvallauas. Laval jääb see pigem taustateadmiseks, allhoovuseks. Eks sellest arusaamine sõltub väga ka vaatajast. Kui palju ta ise sellest ajastust teab. Neid rohkem või vähem tajutavaid allhoovusi on selles materjalis üldse palju. Põnev tegemine ja loodetavasti saab olema ka põnev vaatamine.
