Jüri Ojaver, Jaan Toomik, Paul Rodgers ning Jaan Paavle teevad vinge etteaste näitusel „Harjumuse jõud“ Tartu Kunstimuuseumis. Indrek Grigor muugib lahti selle koosluse lugu ja tagamaid. Meistrite ambitsioon ei ole kuskile kadunud, lihtsalt eneseteostuse vahend, kunst, on ajaga muutunud eksistentsiaalsest sunnist harjumuspäraseks valikuks.
Sooloartisti ja kollektiivina esinevate autorite roll on erinevates kunstivaldkondades võrdlemisi erinev. Näitleja on harva ettekantava näidendi autor, kaugel sellest, üldjuhul on näidendi teksti ja näitleja vahel ka lavastaja ning kuigi monoetendused ei ole mingi haruldus, on näitleja üldjuhul laval kollektiiviga. Lisanduvad veel lava- ja kostüümikunstnik, grimeerija, valgustaja jne, kes etenduse lõpus küll tavaliselt lavale ei tule, aga kelle rolli keegi kahtluse alla ei sea.
Bänd või erakond
Pöörates teatrilt pilgu kujutavale kunstile, hakkab kohe silma, et erinevalt näitlejast loob geniaalne kunstnik oma ainukordse teose üksinduses. Kollektiivsed praktikad, nagu näiteks Kalev Mark Kostabi vabrik – Kostabi World, kui keegi seda veel mäletab – on pigem erandid, mis paistavad silma just sellega, et vastanduvad üldlevinud arusaamale.
Kuid sellele vaatamata on kunstnike rühmitustel kunstiajaloos erakordselt oluline roll – sürrealistid, futuristid, Fluxus on vast kõigile vähemalt nimena tuttavad. Seda suuresti seetõttu, et need grupid väljendasid poliitilist seisukohta. Tegevus algas või, nagu eesti kunstiajaloost ehk tuttavate Visarite puhul, lõppes manifestiga. Kui näitekunstis töötab kollektiiv üheskoos etenduse kui teose lavale toomise nimel, siis kujutava kunsti rühmitused koonduvad ennekõike selleks, et väljendada maailmavaatelist seisukohta. Nagu mingi erakond!
Kolmanda kollektiivi vormi leiame levimuusikast. Bändi eristab teatritrupist asjaolu, et üldjuhul on tegemist grupi sõpradega. Loomulikult on arvukaid näitetruppe, keda on toonud kokku isiklik sõprus ning sarnane maailmavaade, nii nagu on hulganisti professionaalseid muusikute kooslusi, kuid ma usun, et enamiku inimeste kujutluses ei ole bänd asutus, kes oma liikmetele palka maksab, samas kui teatris käivad näitlejad tööl.
Kaubamärk
Käesoleva essee peategelase Eesti Energiad liikmeskond võib küll kunsti ringkondadele kohaselt olla kergelt vasakpoolse maailmavaatega, kuid mingit ühtselt, sõnastatavat agendat neil ei ole. Pigem on tegemist bändiga sarnaneva sõpruskonnaga, mida lubab väita näiteks asjaolu, et lood sellest, kuidas teineteisega tutvuti, on ennekõike isiklikku laadi. Paul Rodgers tuli Eestisse Briti Nõukogu stipendiumiga, et arendada kunstnike vahetust, ning esimene mees, kellega ta Tallinnasse saabudes kohtus, oli Jüri Ojaver. Ojaver ja Jaan Toomik tutvusid omakorda Inglismaal Rodgersi organiseeritud residentuuris Norwichis. Jaan Paavle tuli kampa tutvuse kaudu Toomikuga.
- aastal astusid neli meest Tallinnas Rotermanni soolalaos üles ühisnäitusega „Eesti Energia“. Pärast seda toimus perioodil 2001–2013 kaheksa ühist näitust, ent kõik välismaal. Selles valguses näib rühmitus ennekõike kui kaubamärk, ekspordiartikkel, mille nimi viitab päritolumaale.
Eesti taasiseseisvumisega kaasnes riikliku ja rahvusliku identiteedi otsingute laine. Peeter Linnap sõnastas 1994. aastal Heie Treierile antud intervjuus oma kunstilise praktika kui Eesti uuringud. Ants Juske kureeris 1996. aastal suurejoonelise näituse „Eesti kui märk“, argumenteerides, et totalitaarsele režiimile vastanduv rahvuslik identiteet ei saa toimida iseseisva Eesti enesekuvandina. Eesti Energiad kui rühmitus sündis selles ajas ja olukorras.
Kollektiivi ristiisaks on Jaan Paavle, kes ei salga nime valikus peituvat irooniat ja provokatsiooni, kuid mõtestab seda ka kui kriitilist žesti elektrit tootva ja tarniva ettevõtte, Paavle arvates kohatu nimevaliku aadressil. „Energia valdab kosmilisi asju, mis väljendavad end Eestimaal,“ ütles ta 1999. aastal raadiointervjuus. Ühtlasi avaldas Paavle lootust, et elektriettevõte võiks pärast nende näitust oma nime muuta.
Seanaha vedamine
Eestisse elama asunud Paul Rodgers omas palju isiklikke kontakte välismaiste kunstnikega ning Jaan Toomik oli juba saavutanud rahvusvahelise tuntuse, millega kaasnes kasvav väliskontaktide ring. Kohalikku kunstielu aga iseloomustas samal ajal kasvav iha mõtestada, näha, võrrelda Eesti kunsti lääne kunstiga ja nii asusid Rodgers ja Toomik üheskoos rahvusvahelisi näitusi kureerima.
Neist kõige kuulsamateks kujunesid Kananaha ja Seanaha nime kandnud suvised kunstifestivalid. 2004. aastal Anu Allasele antud intervjuus rõhutab Toomik ka Jüri Ojaveri ning Jaan Paavle rolli festivalide läbiviimise juures, kuigi ametlikult olid festivalide meeskonna keskmes Toomik ja Rodgers, kes kutsusid kunstnikud, ning Teet Veispak, kes aitas korraldada esimesed Kananahad Rakveres. Kui festival kolis Viinistule, kus Jaan Manitski kunstikeskust arendama oli asunud, muutus ka festivali nimi, mille viimaseks vormiks sai Seanahk.
Toomik on intervjuudes öelnud, et festivali nime muutuse tingis ennekõike koostöö lõppemine Veispakuga, kes omalt poolt jätkas veel aastaid Karepal Sagritsa muuseumis kunstifestivalide korraldamist, kus ka Eesti Energiate liikmed sageli kaasa lõid.
Leebed revolutsiooni lapsed
Festivalide vast silmapaistvamaks või iseloomulikumaks omapäraks oli üliõpilaste kaasamine. Jaan Toomik oli aastatel 2000–2010 Eesti Kunstiakadeemia interdistsiplinaarsete kunstide osakonna (IDK) juhataja ning kaasas oma üliõpilased ka suviste festivalide programmi, andes neile sellega sümboolse kapitalina võimaluse esineda ühel Eesti tolle hetke prestiižsemal laval.
Pärast seda, kui Toomik aastal 2010 osakonna juhataja ameti maha pani ning ka osakond ise mõni aasta hiljem suleti, võttis juhtpositsiooni kunstiväljal üle Marco Laimre fotoosakond, mille väljundiks sai Linnahalli kõrval asuvasse küttekontori hoonesse skvotina rajatud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum. Sellest rohujuure tasandilt kasvatatud institutsioonist sai sama oluline kasvulava uuele kunstnike põlvkonnale, kui seda oli olnud IDK. See, et meil praegu ei ole enam ühtegi nii silmapaistvat noorte kunstnike allikat, nagu olid IDK ja fotoosakond, on tõenäoliselt märk normaliseerumisest. Põlvkondlikud lõhed on ületatud.
Kui 1998. aastal kirjutas Heinz Valk, et ootab hetke, mil kõik üle 40-aastased kunstnikud Osmussaarele vanaduspõlve veetma saadetakse, siis tänaseks on toonased revolutsionäärid ise pensionieelikute auväärsesse ikka jõudnud, ent vastu ootusi on revolutsiooni lapsed oma isade suhtes palju leebemad, kui maailma poliitajaloo õppetundide varal võinuks oodata.
Kolm emmi
Juba 1998. aastal, kui Jüri Ojaver oli koos Peeter Pere ja Ando Keskkülaga Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kunstnike seas, kirjeldas kuraator Johannes Saar valitud kunstnikke kui ühiskonna suurimaid peksupoisse, keskealisi, abielus mehi ehk kui kolme m-i: middle age, married, male.
Kuid vaatamata mehelikule rohmakusele, mida kunstnike sageli musta huumoriga vürtsitatud loomingule kindlasti ette heita saab, ei ole nende siiras maailmavaatluses pahatahtlikkust. Vastupidi – kui otsida Eesti Energiaid katvat ühisnimetajat, siis on selleks kaastunne.
Keskea kriis on Eesti Energiatel tänaseks läbi põetud, sellest kõneleb ka Tartu Kunstimuuseumi näituse eneseirooniline pealkiri „Harjumuse jõud“. Meistrite ambitsioon ei ole aga kuskile kadunud, lihtsalt eneseteostuse vahend, kunst, on ajaga muutunud eksistentsiaalsest sunnist harjumuspäraseks valikuks.
