KRISTLUSE JA PAGANLUSE RISTMIK: Setode tuba ikooninurgaga lähtub iidse sakraalse ruumi ülesehitusest. See sisaldab energeetilist ala, kus saab kontakti kõiksusega, kuid mis vajab kaitset välise, ruumi piiridest väljaspool asuva vaenuliku maailma eest. Romanist Tiia Puustusmaa koostas raamatu seto ikooninulkadest (ikooninurk, püha nurk majas); ikoonide osa setode kultuuris ja ruumis vaatles ikooniuurija Oleg Kormašov.
Ikooninulk edastab pühakoja planeeringut, kus peamiseks on teekonna idee, mis kirikus kulgeb läänepoolsest sissepääsust idas asuva altari suunas, sümboliseerides vaimset tõusu maisest taevase poole. Samamoodi asetseb ka seto ikooninurk, alati sissepääsu vastas, ida-lõuna suunal, võimalusel pikimal, diagonaalteljel. Õigeusklike venelaste kodudes olid ja on ikoonid igas toas ning uksest sisenedes tervitatakse ristimärgiga vastasseinas paiknevat ikooni, alles seejärel suheldakse teistega.
Rahvausus on kristlikud pühakud sulandatud kohalikku ellu. Paljud neist jätkavad oma eluajal peetud ametit, paljudel kattuvad need ametid endisaegsete, paganlike jumaluste tegevusega. Nii võtab Eelija (setodel Ilja), vanatestamentlik prohvet, üle paganliku Peruni rolli taeva, äikese, vihma, tormi, ka viljakuse ja seaduse käskijana. Piiskop Nikolaus (Migul) hoolitseb nõrkade ja kaitsetute eest, vaatab karja järele ja toob nigulapäevadel kingitusi. Suurkannataja Georgios (Jüri) abistab kõikides talutöödes, oli ta ju ise omal ajal talupoeg-sõdur, loodus, talupoja toitja, ärkab just tema nimepäeval. Rahvausule omaselt kaotatakse pühakute vaheline hierarhia – eelmainitutega samal pulgal on Jeesus Kristus ja neitsi Maarja. Kõik pühakud on põimitud igapäevaellu, kas läbi legendide, muinasjuttude või piltide – ikoonide, ja nendega suheldakse intensiivselt. Muidugi ollakse teadlikud pühakute üleloomulikust võimekusest abistada ja muuta olukorda, siit ka aupaklikkus suhtlemisel.
- lugu
Romanistist ikoonihuviline Tiia Puustusmaa välitööde tulem. Raamatusse sai 30 pühäsenulka 22-st seto külast oma ainulaadsete, kordumatute ikooninurkade, inimeste ja pärimuslugudega.
Ma ei ole professionaalne folklorist, kunstiajaloolane ega seto kultuuri süvatundja. Ometi on viimasel ajal mind aina enam huvitanud setod, nende usuküsimused, pühaduse tunnetus ja Setomaa kodudes peituvad ikoonid. Hiljuti andsin välja setode religioossest pärimusest kantud raamatu „Pühäsenulgad. Icons and Sacral Art in Seto Homes“, mis rohkete värvifotode toel räägib lugusid pühasenurkadest seto kodudes.
Setode pärimuskultuur – seto leelo, käsitöö, toiduvalmistamine, õigeusu tavade järgimine, setode ajaloopärimus – on mind alati saatnud ning suuremal või vähemal määral mu tegemistes olemas olnud. Mu emapoolsed juured on sügaval Setomaal. Sündisin Petseris ja veetsin lapsepõlves palju aega Petseris vanaema ja tädi kodus, vahel ka vanatädi juures pisikeses Kraoski külas (praegune Beloussovo, ajalooliselt jäi Setomaa Üle-Pelska nulka). Kraoski küla võimsate kuuskede varjus asus vanatädi Jefimia Jallai uhke, suure kirsiaiaga seto talu. Mäletan selle talu raskeid mustavaid palkseinu ja päikeses hõbedaselt helkivat plekk-katust. Mäletan vanatädi rasket hingamist kapi taga voodis. Mäletan tema matuseid Taelova kalmistul. Mu Tsäältsüvä külas elanud vanavanavanematest, Ivan Fedorovits Morozovist ja tema naisest Irina Ivanovnast, on toodud üksikasjalik ülevaade Jakob Hurda sule läbi raamatus „Raasakõisi Setomaalt. Setomaa Jakob Hurda silmi läbi aastagil 1886 ja 1903“. Mäletan, et tädi (Olga Palo, kelle pühäsenulk oli üks esimesi, mis mind inspireeris ja nõudis üles pildistamist) rääkis ikka, et teeme üht või teist igapäevatoimetust nii, nagu seda „meie peres tehti“ , selleks, et põlvest põlve kantud traditsioonid ei kaoks ning vanavanemate pärimus elus püsiks. Olgu see siis ülestõusmispühade ajal peale öist teenistust kodus laua katmine, kust ei puudunud kalasült, või saunas käies kaelaskantava hõberisti vette asetamine, mille läbi sai pühitsetud vesi, millega end pesed. Käisin tädiga, kes oli Petseri Suurmärter Varvara kiriku koorilaulja ning pühendunud kirikuinimene, sageli kirikus. Õigeusu kiriku liturgiad kestavad tunde. Veetsin lapse ja noorukina kirikus koorilauljatele eraldatud osas pikki tunde, vaadeldes tolle armsa kiriku ikonostaasi, kuulates isa Jevgeni laulvat häält, hingasin sisse viirukisuitsu ning sain osa õigeusu kirikus toimuvast müsteeriumist.
Mõlemad märgilise tähtsusega paigad mu jaoks – Petseri ja Kraoski – on tänapäeval kahjuks jäänud teisele poole kontrolljoont. Pärast 1990-ndaid muutus sinna minek aina keerulisemaks. Nad muutusid justkui müstiliseks ja kaugeks, mingiks muinasjutuliseks lapsepõlveulmaks. Paiga või ruumi tähendus on olulised. Nagu settinud mälestustega elus ikka on, ilmuvad nad tagasi siis, kui on „aega“ ja „ruumi“. Mu elus oli tekkinud vajalik mõttepaus. Olin üha enam hakanud mõtlema kogemusele, mida saab pakkuda püha pilt, ikoon või laiemalt sakraalne kunst. Mõtisklesin, millist tähendust kannab sakraalne ruum või sakraalne nurk kodus – just seesama pühäsenulk, mis on setode ja ka mu enda kodus alati olnud. Mõtlesin ka sellele, kuidas tulevikus mu tütred võiks oma kodudes ikka vana kombe kohaselt pühäsenulga üles panna, sellega suhestuda ja luua oma püha ruum. Olgu öeldud, et Jumala-osaduse kogemus lapsena Petseri Varvara kirikus, nii nagu õigeusklikud mõistavad taolist kogemist, oli ja on järelikult nii võimas, et pidin selle kogemuse kuidagi vormistama. Vormiks sai raamat koos rikkaliku fotomaterjaliga.
- aasta suvi kulus välitöödele. Soovisin, et leiaksime võimalikult palju erinevatest Setomaa nulkadest kodusid, kus saaks ikooninurki pildistada ja lugusid koguda. Raamatusse saigi 30 pühäsenulka 22-st seto külast oma ainulaadsete, kordumatute ikooninurkade, inimeste ja pärimuslugudega. Eesmärk oli tuua esile ka erinevate elualade inimeste ikooninurkasid, näidata kirikuga seotud inimeste suhet sakraalse ruumiga ja jäädvustada Setomaa raudvara – vanemat põlvkonda. Kogutud lood pühast suhtest Jumala või pühakutega, mis said suvistel väljasõitudel kirja pandud seto keeles ning on publiku ette toodud, on väga intiimsed. Suhtusin lugupidamisega inimeste palvesse mitte panna raamatusse teinekord liigagi isiklikke mälestusi seoses usueluga, mida mulle usaldati.
Selle raamatu eesmärk on talletada setode kombestikku ja väärtusi ning säilitada seto keelt. Kõige üllam eesmärk võiks olla aga suunata raamatuga tutvujaid kogema nähtamatut, mis jääb pildist ja sõnast väljapoole. Tähenduste ülekanne võib toimuda kõikide meeleelundite abil.
Kui tahad elada Jumala järgi, siis ära vaata teisi – vaata enda sisse ja palveta ikooni ees. Nii pühitsed oma hingeruumi ja oma igapäevatoimetused.
Raamatukaaslased
Tiia Puustusmaa
Olen tänulik, et kohtusin fotograaf Kadri Otsiveriga, kellega koostöös sündis raamatule vajalik omanäoline pildiline narratiiv. Fotode näol on tegemist ühelt poolt dokumenteeriva materjaliga, aga teisalt sai lähtepunktiks asjaolu, et ikoon ei ole pelgalt staatiline pilt nurgas, vaid astub inimesega soovi korral dialoogi. Eksperdina ikonograafia valdkonnas tegin koostööd kunstniku, õppejõu ja ikooniloolase Orest Kormašoviga, kes kirjutas raamatule sissejuhatava artikli ning pühäserätist, setode kõige tähtsamast tekstiilist interjööris, kirjutas sissejuhatuse Kadri Vissel. Raamatu kujundas Aili Paat. Suurepärase meeskonna panus raamatu loomisel on mõistagi tohutu.
- lugu
Ajaloos leidub teineteist täiendavaid põimumisi, ilmekalt näitab seda ajastu, mis järgnes Venemaa ristiusustamisele. Bütsantsist tulnud ikoon muudab Venemaal oma nägu tänu selgelt eristuvatele piirkondlikele iseärasustele. Setomaa pühäsenulk on väga eripärane nähtus, ütleb ikooniloolane Orest Kormasašov.
Setodel, kes pärast ristiusustamist säilitasid oma paganlikud kombed, oli teatud mõttes vedanud. Arvatakse, et paganausksetel oli kristlusega rohkem ühist tänu suhtele ümbritsevaga, loodusega, kui rangete raamatuseaduste järgi elanud rahvastel, seetõttu oli neil kristlust vastu võtta lihtsam. Muidugi on tingimuseks vabatahtlikkus. Kristluse-eelsed animistlikud traditsioonid elasid ja paiguti elavad praegugi uue maailmavaatega põimunult mitmes paigas Venemaal, valdavalt soome-ugri põlistel aladel nii põhjas – karjala ja vepsa – kui ka idas – mari, udmurdi ja ersa – rahvaste hulgas. Maagilise ja religioosse segunemine on omased väga paljudele rahvastele üle maailma, rahvausul on iidseid kombeid ka Setomaal.
Oma olemuselt on ikoon Jumala lihakssaamise tunnistuseks ja seda eitada tähendaks eitada lihakssaamist ja inimese pääsemist põhimõtteliselt. Seetõttu on ikoonil sedavõrd oluline roll paljude kristlaste elus. Ikooni erinevate tähenduste hulgast peab välja tooma esmase, olulisima – palvefunktsiooni. Ikoonil on võtmeroll suhtluses nähtamatu jumaliku maailmaga, see suhtlus on dialoogiline ja selleks kasutatakse palve vormi.
Ikoon kannab ka kristluse algset võrdsuse ja ühtsuse ideed, mille eeskujuks on Kolmainuline Jumal, kus eristatavad isikud, Isa, Poeg (Sõna) ja Püha Vaim täidavad lähtuvalt oma funktsioonist küll erinevaid rolle, kuid oma olemuselt on nad ühtviisi jumaliku täiuse kandjad ja sellel tasandil eristamatud. Siit ka pühadus, mis Jeesuse missiooniga siia ilmalikku maailma valgus, on sama tugev nii pealinna katedraalis kui pisikeses külakabelis. Või talutare ikooninurgas, setod ütlevad „pühasenulgas“.
Sakraalne ruum seto kodus
Tuba ikooninurgaga lähtub iidse sakraalse ruumi ülesehitusest. See sisaldab energeetilist ala, kus saab kontakti kõiksusega, kuid mis vajab kaitset välise, ruumi piiridest väljapool asuva vaenuliku maailma eest. Samuti matkib see pühakoja planeeringut, kus peamiseks on teekonna idee, mis kirikus kulgeb läänepoolsest sissepääsust idas asuva altari suunas, sümboliseerides vaimset tõusu maisest taevase poole. Samamoodi asetseb ka seto ikooninurk alati sissepääsu vastas, ida-lõuna suunal, võimalusel pikimal, diagonaalteljel. Õigeusklike venelaste kodudes olid ja on ikoonid igas toas ning uksest sisenedes tervitatakse ristimärgiga vastasseinas paiknevat ikooni ja alles seejärel suheldakse teistega.
Ikoon on müravaba keskkond, sest selles ei ole liigseid ega juhuslikke detaile, mis segaks keskendumist ühele, ühtsele ja ühendavale eesmärgile. Ja kuigi eesmärk, adressaat on üks, Jumal, on teed Tema juurde ja põhjused Temaga suhtlemiseks niisama mitmekesised, kuipalju on erinevaid inimesi. See mitmekesisus avaldub eredalt ka ikooninurkade kujunduses, kus igaüks on oma peremehe nägu.
Majapidamise seisukohast olulisena saabki käsitleda seto ikooninurka. Jah, ta on sümboolne, ta täidab sakraalse ruumi rolli; kuuludes teise dimensiooni, saab inimene selles osaduse elava Jumalaga siin ja praegu, inimene avaneb selles oma sügavuses eelkõige iseendale, leiab leevendust muredele, lohutust leinas, vastused piinavatele küsimustele. Kuid sellest on kasu ka majapidamisele kitsamas mõttes – seal saab pöörduda pühakute poole, kes on kodustatud, kes vastutavad konkreetsete elualade eest ja kellelt saab paluda toetust igapäevase elu korraldamiseks.
Rahvausus on kristlikud pühakud sulandatud kohalikku ellu. Paljud neist jätkavad oma eluajal peetud ametit, paljudel kattuvad need ametid endisaegsete, paganlike jumaluste tegevusega. Nii võtab Eelija (setodel Ilja), vanatestamentlik prohvet, üle paganliku Peruni rolli taeva, äikese, vihma, tormi, aga ka viljakuse ja seaduse käskijana. Piiskop Nikolaus (Migul) hoolitseb nõrkade ja kaitsetute eest, vaatab karja järele ja toob nigulapäeval kingitusi. Suurkannataja Georgios (Jüri) abistab kõikides talutöödes, oli ta ju ise omal ajal talupoeg-sõdur; loodus, talupoja toitja, ärkab just tema nimepäeval. Rahvausule omaselt kaotatakse pühakute vaheline hierarhia – eelmainitutega samal pulgal on Jeesus Kristus ja neitsi Maarja. Kõik pühakud on põimitud igapäevaellu, kas läbi legendide, muinasjuttude või piltide – ikoonide, ja nendega suheldakse intensiivselt. Muidugi ollakse teadlikud pühakute üleloomulikust võimekusest abistada ja muuta olukorda, siit ka aupaklikkus suhtlemisel.
Rätiku sümboolika
Seto ikooninurga lahutamatu atribuut on rätik, mille sümboolika kandub kaugele eelkristlikusse aega. Rätik, kangatükk on kutsutud inimest saatma hällist hauani, sest nagu vastsündinu mähkmetesse, keeratakse ka siitilmast lahkunu surilinasse. Rituaalsest mustriga kaunistatud rätikust saab maagiline ese, mis toob õnne abiellu astujatele, sellega võetakse vastu külalisi, sellel on tähtis osa pidustustel. Rätiku sümboolika on seotud ka puhtusega, nii vaimse kui ka kehalisega, neitsilikkusega. Rätikul olevate märkide rollist olulisim on aga kaitse, kõik, mis rätikuga kokku puutub, saab kaitstud. Rätik kaitseb ka talutare pühamast pühamat – ikooninurka.
Kuid kristluses saab rätik veel ühe tähenduse – mateeria pühitsemise idee. Rätikule imekombel salvestunud Jeesuse kujutis sisaldas samas ka Jeesuse väge, omal moel sai just sellest, nn Abgari rätist, esimene pildiline ikoon. Siiski on rätikul pigem eelkristlik taust ja maagilised märgid ning mustrid kannavad endas iidseid tähendusi inimese ja kõiksuse vahelisest suhtest. Paganausu ja kristluse sümboolne põimumine ongi vist kõige ilmekamalt väljendunud rätiku ja ikooni lahutamatus koosluses, mis eredalt avaldub seto ikooninurga ülesehituses.
Kuid tähendused ja sümboolika on vaid pool tõde. Elu, see muutuv, teisenev, kordumatu, imetlusväärne elu toob kõigesse ja alati oma värvid lisaks. See, mis avaneb põgusalgi kokkupuutel päris eluga, vaimustab oma mitmekesisuses ja tõestab veel kord, et iga juhtum, iga lugu on unikaalne, seninägematu, kohati ootamatu, kuid alati ehe ja põnev.
Setode elu näoga Jumala poole
Setode usuelu on 19.–20. sajandi vahetusel kajastanud Oskar Kallis ja Jakob Hurt, 20. sajandi esimesel poolel paljud teisedki uurijad. Nad kirjeldavad seto rahvast kui usuleiget, kelle õigeusk on väline, vaid kogum kombeid ja talitusi, mille sisust neil on vähe aimu ja millesse suhtutakse kui näitemängu. On kahju, kui kaugeleulatuvaid järeldusi tehakse välise vaatluse põhjal, veel kurvem on see, kui neist järeldustest tekib pikaks ajaks tardunud kuvand. Kas usinaid kirikuskäijaid iseloomustab tugevam usk? Kas me näeme inimese sisse? Kust teame me teise usuelu tugevust? Õigeusu traditsioon hoidub pealiskaudsete hinnangute andmisest, see on inimeseks olemise üks põhialuseid – vanadel Kristuse ikoonidel võib Tema käes olevast raamatust lugeda: „Не на лица судите…“ – „Ärge tehke kohtuotsust näo järgi, vaid tehke õiglane otsus!“ (Jh 7:24).
Setod ise identifitseerivad end läbi usu, ja igapäevaelu seadmine, võtame või toitumise osas paastude pidamise, mis on eredaks sisemise vaimse distsipliini kasvatamise näiteks, iseloomustab setosid pigem tegudeinimestena, õpetuse järgijatena sisemiselt, mitte sõnaseadjatena.
Setosid on sageli nimetatud „ühepäevainimesteks“. Ehk on siin siiski tegemist täiel rinnal elavate inimestega, kes oskavad hinnata hetke ja elada selles hetkes maksimaalselt, nagu loodus seda teeb? Meie tänast aega iseloomustab mineviku haardes ja tuleviku nimel elamine. Olevik, praegune hetk jääb justkui vahele või on parimal juhul eelneva ja tuleva teenindamiseks. Siit ka identiteedikriis, killustatus ja ebakindlus. Ja sellelt platvormilt, kui „ainuõigelt“, hindame me maailma?
Keskkond on oluline. Petseri kloostri roll setode usuelus on vaieldamatult väga suur ja usu levikule aitas tugevalt kaasa ikoon. Iguumen Kornelius lõi kloostris ikoonimaali töökoja juba 16. sajandil. On alust arvata, et sellest kasvas välja koolkond, mis andis tooni vähemalt kaks sajandit ja mille meistrite koosseisu kuulusid kohalikud ikoonimaalijad. Pole välistatud, et osa neist olid setod, niivõrd eriilmeline on seto territooriumilt leitud 17.–18. sajandi ikoonide pildikeel ja ortograafia. See, ja tõsiasi, et setode püha Varvara kirik ehitati Petserisse kloostriesise väljaku äärde peasissekäigu vastu, annab tunnistust õigeusu tähtsusest setodele. Mul on ilmekas mälestus 1970.–80. aastate Petserist – kui vene kirikutes oli teenistustel rahvast napilt, siis Varvara kirik oli alati puupüsti täis. Elevus, sagimine, kõikide kohalolijate kaasalöömine teenistuses, tihe suhtlus oli tunnistuseks elavale, täisväärtuslikule, mõtestatud usuelule, miski ei viidanud näitemängule. Ristikäigud Mõla kloostrikiriku ümber, Taeluva (Tailovo) surnuaial tähistatud nelipühad – see on vaid killuke setode rikkast religioossest traditsioonist, aga see-eest piisavalt värvikas.
Suved Petserimaal olid oodatud ja täisväärtuslikud. Võib-olla idealiseerin praegu seda minevikku jäänud etappi oma elust, kuid on tekkinud ka vajalik vahemaa asjade hindamiseks. Nii olen alles äsja, lugedes uuringuid seto traditsioonilise talutare planeeringust, avastanud, et meie Tailovo maja ruumide asetus vastas täpselt levinuimale mudelile. Pliit ja ahi asusid lääne-põhjanurgas, ikooninurk ida-lõunanurgas. Isegi köögi ja elutoa vahele oli mingil ajahetkel tekkinud õhuke laudadest vahesein, nagu sageli juhtus, voodidki paiknesid klassikaliselt. Ikooninurka lisandus aja jooksul minu venna joonistusi, maale ja minu tehtud kritseldusi, mis pidid kujutama seto rätikuid, vene koonlalaudu ja samovare. Ka minu lapsed jätsid ikooninurka oma jälje – portree vanaisast. Nõndaviisi lisandus sellesse sakraalsesse ruumi elemente, mille teadlik eesmärk ei olnud pühadusega seotud, kuid mis oma siiruses ja vahetus elutunnetuses siiski seda pühadust sisaldasid.
Sama võib täheldada pea kõigi ikooninurkade puhul: nagu kirikuski tekib seal eri aegadel lisandusi, mis lõppkokkuvõttes mõjuvad eklektiliselt, kuid on tingitud ühelt poolt elava suhtlusega, teiselt poolt sakraalse ruumi imelise võimega pühitseda kõike, mis sinna ausalt ja loomulikult tekib. Trükitud ikoonid, lihtsad, külameistri valmistatud kujutised, fotod, linikud, pitsid, kunstlilled – kõik see on tunnistuseks väga isiklikust, individuaalsest ja seega pühast suhtest eluga, samavõrd isiklikust ettekujutusest ilust, mida ei saa ega tohi arvustada skaalal maitsekas-maitsetu. Lihtsate asjade sügav tähendus.
Sakraalsete ruumide – ikooninurkade – eripära seisneb nende individuaalsuses, ühisosa aga eesmärgis. Kõik on otseses sõltuvuses inimeste võimalustest, ettekujutusest ilust ja usust, väga isiklikest ja intiimsetest asjadest, millesse peab suhtuma ülima delikaatsusega. Just siin võib usuline siirus avalduda kõige ehedamal moel, elulise vajadusena. Siin puudub soov olla keegi teine, selles on inimene oma täielikus läbipaistvuses, siin avaneb inimese hing. Just see avatus paljastab jumaliku sädeme, mis kõike seob ja ühendab.