TEGELASI SAMMALHABEME HABEMEST: Sõnad „samblik“ ja „sammal“ on sedavõrd sarnased, et tihti kiputakse neid pidama sünonüümideks. Ometi on sääsk elevandiga lähedasem sugulane kui samblik samblaga. Eesti Loodusmuuseumi botaanikud Marja-Liisa Kämärä ja Loore Ehrlich selgitavad.
Eesti Loodusmuuseumi näitus „Vaprad ja ilusad. Peaosades: samblik ja sammal“ toob selguse, kes on samblik, kes sammal, mille poolest nad erinevad ja mis neil ühist on.
Samblike ja sammaldega puutume me kokku iga päev nii linnaruumis ja metsas kui ka oma koduaias, tihti nendest kohtumistest lihtsalt endale aru andmata. Missugune on nende vaprate ja ilusate tähtsus looduses ning mis asjaoludel nad võiksid sattuda inimeste huvikeskmesse, selgitab põhjalikult jaanuarikuuni avatud näitus.
Samblikud söögilaual
Esivanemate vahepeal ununenud oskuste ja teadmiste taasavastamise tuhinas võiksime oma toidulauale karulaugupesto ja nõgesekotlettide kõrval tuua ka samblikukrõpsud. Samblikud koosnevad kahest organismist: seenest ja vetikast. Seen on selles lähedases kooselus ehk sümbioosis domineeriv osapool ning samblikud kuuluvad seega seeneriiki, olles lähemad sugulased loomadele kui taimedele.
Samblikke on vähemal või rohkemal määral toiduks tarvitatud üle kogu maailma. Väga menukas hambaalune pole nad siiski tavaliselt olnud, inimeste menüüsse on nad enamasti kuulunud toidu nappuse korral. Selle põhjuseks on vähene toiteväärtus ning raskesti seeditavate süsivesikute ja kibedate või ärritavate samblikuainete sisaldus. Siiski, enamik samblikest kõlbab hamba alla, vaid mõni üksik samblikuliik on mürgine (mõlemad mürgised liigid on kollased, seda on hea meelde jätta). Erinevate valmistamistehnikatega nagu leotamine ja keetmine saab aga kõrvaldada ka eelnevalt mainitud miinused.
Kulinaarset rännakut samblikega sobivad alustama näiteks köharavimina tuntud ja Eestis väga tavaline islandi käokõrv, aga ka erinevad põdrasamblikud ja puudel rippuvad habesamblikud. Kui metsast (või mujalt puhtast loodusest: samblikud omastavad kergesti keskkonnast saasteaineid!) on sobivad samblikud koju toodud, võib asuda katsetama.
Esimeses järgus tuleb samblikud puhastada metsaprahist, lasta neil mõnda aega vees liguneda ning seejärel keeta. Keedetud samblikel on nõrk seenemaitse.
Edasi võib algaja samblikugurmaan keedetud samblikest neid maitsestades valmistada näiteks magusaid või soolaseid snäkke. Julgemad võivad töödeldud samblikud purustada jahuks, millest näiteks rukkijahuga segades on võimalik leiba küpsetada.
Need, kel köögis mässata pole tahtmist, võivad aga samblikke leida mitme restorani menüüst.
Sammal inimestele söögiks ei kõlba. Sammal on liiga raskesti seeditav ja vähese toiteväärtusega. Küll aga on kuulda katsetest kasutada mõne samblaliigi teatud valmimisjärgus eoskupraid roogade maitsestamiseks.
Meisterdamine
Samblad on igihaljad taimed, kes kasvavad haruharva üksikult. Tõsiasjad, et neid leidub hulganisti koos ja nad on aasta ringi rohelised, teevad sammaldest paljulubava meisterdamismaterjali. Näiteks võib kerge vajutuse all kuivatatud samblataimedest PVA-liimi kasutades omanäolisi kaarte teha.
Meie kõige tavalisem sammal – palusammal – näeb välja kui miniatuurne kuuseke, lehviksammal nagu roheline linnusulg. Paljud haruneva varrega omavahel läbipõimunult kasvavad samblad moodustavad koheva vaiba. Sellest võib liimipüstoli abiga vähese vaevaga kujundada uhkeid mahulisi seinakaunistusi.
Kuigi sõna samblaroheline viitab, justkui kõik samblad oleks sama tooni, on tegelikkus oluliselt rikkalikum: Eestis kasvava ligi kuuesaja samblaliigi hulgast leiab seinapannoosse nii kollakas- ja valkjasrohelisi samblatükikesi, punakas- ja pruunikasrohelisi laike kui ka hoopis sinakas- ja mustjasrohelisi samblapalasid.
Lõputu mängumaa avaneb neil, kes avastavad, et sammalt saab niidiga risti-rästi mässides edukalt mitmesuguse kujuga esemete ümber kinnitada. Endale võib teha näiteks luksusliku samblatugitooli või võluva samblaskulptuuri (karkassi saab hõlpsalt valmistada kanavõrgust). Visamad võivad kätt proovida tõelise samblagrafitiga. Aga selle õnnestumiseks on vaja pisut tunda sammalde hingeelu.
Ka samblikud pakuvad arvutult võimalusi meisterdamiseks: paljud samblikuliigid sobivad kompositsioonides kasutamiseks. Näiteks põdrasamblikest valmivad vähese vaevaga kaunid jõulupärjad.
Samblagrafiti
Seintel sammalt kasvatades saab kujundada sinna pilkupüüdvaid mustreid ja sõnumeid. Samblagrafiti tegemiseks tuleb kuivad samblataimed (need on puhkeseisundis ja lõikumine kahjustab rakustruktuure vähem) tükeldada umbes 5 mm pikkusteks juppideks. Seinal püsimiseks tuleb need segada vee ja millegi kleepivaga, näiteks keefiri ja/või munaga. Suhkrut või midagi muud toitvat lisada ei tasu, kuna sammaldele sellest abi ei ole, vaid see teeb pigem kahju, hõlbustades bakterite ja mikroseente kasvu. Kannmikser segu tegemiseks ei sobi, kuna smuutis on sammal kasvamiseks liiga sodiks pekstud.
Saadud mass tuleb tihkelt vastu seina mätsida või pintseldada ja loota, et gravitatsioon ega vihm seda maha ei kukuta. Niiskete ilmadega on edu saavutamine tõenäolisem kui põua ajal toimetades.
Lõnga värvimine
Samblikud on väga eripalgelise kuju ning värvusega: kui samblad on tavaliselt rohelise eri varjundites, siis samblikke leidub pea kõigis vikerkaaretoonides. Kuid neid värve ei ole mitte ainult hea imetleda, tasub ka teada, et samblikke võib kasutada lõnga värvimiseks.
Selleks on kaks peamist viisi: samblike keetmine vees värvaine eraldamiseks ja samblike leotamine aluselises keskkonnas (näiteks ammoniaagi lahuses) värvaine eraldamiseks. Värvainega lahusele lisatakse lõng ning kuumutatakse. Lõnga värvimine tasub ette võtta õues, nii teevad tekkiv sodi ja ebameeldivad lõhnad vähem muret.
Eri samblike töötlemisel saadavate toonide spekter ulatub hallist violetseni. Kõige suuremaks väljakutseks samblikega värvimise puhul on kahtlemata sobivate liikide äratundmine, kõik samblikud värvimiseks ei kõlba.
Eestis tavaline harilik korpsamblik, kes kasvab puutüvedel ja kividel ning on kauni kollase kuni oranžika tooniga, värvib lõnga punakaks. Kividel kasvav kivi-lapiksamblik annab aga erinevaid pruune toone. Pigmentide villakiududele kinnitumise parandamiseks, värvi valguskindluse tõstmiseks ja tooni säravamaks muutmiseks võib lõnga soovi korral näiteks maarjajääga peitsida.
Lõpptulemus oleneb paljudest teguritest ja kaks korda sama tooni saada on peagu võimatu. Seega on alati oodata üllatusi.
Ka samblaid võib kasutada lõnga värvimiseks. Erinevate peitsidega saab rohekaid ja pruunikaid toone.
Samblaaed
Sammalde aiast tõrjumise asemel võib neile hoopis tere tulemast öelda. Samblad on iseäralikud taimed. Neil ei ole juuri ja kasvamiseks vajaliku vee imavad nad endasse lehtede kaudu. Kui on põud, kuivavad samblad läbi ja muutuvad kollakaks või suisa pruuniks. Piisab aga vaid kergest vihmasabinast, kui nad muutuvad hetkega jälle roheliseks ja hakkavad kasvama. Seda võimet korduvalt läbi kuivada ja uuesti jälle kasvama hakata saab aiapidaja edukalt enda kasuks tööle panna – sammal jääb ellu ka ilma igasuguse kastmiseta.
Samuti võimaldab sambla aeglane kasvutempo samblamuru niitmise asemel millegi muuga tegeleda. Sügisene lehekoristus samblamurult on siiski vajalik. Lehtede all pimedas hakkavad samblad kiratsema.
Samblaaia rajaja peab endale aru andma, et sammalde hulgas leidub nii niiskes ja hämaras kui ka kuivas ja valgusrikkas paigas elajaid. Seega – leia loodusest sinu aias olevatele tingimustele sobivad samblaliigid või kui oled kiindunud mingitesse kindlatesse sammaldesse, kujunda oma aiatingimused ümber neile meelepäraseks ja too nad kohale.
Näitus „Vaprad ja ilusad. Peaosades: samblik ja sammal“ on Eesti Loodusmuuseumis avatud 8. jaanuarini 2017.
