METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK lugudesari Eesti metsadest. Ajaloolane Ott Sandrak sirvis raamatut „100 aastat metsa lugu“ ning kutsus mugavale ülekuulamisele raamatu koostaja, RMK pärimuskultuuri spetsialisti Triin Kusmini.
Raamat „100 aastat metsa lugu“ sai alguse Triin Kusmini huvist vanade metsafotode ja metsanduse ajaloo vastu. Teiseks suureks eeskujuks – ütleb albumi koostaja – oli Tõnis Liibeki koostatud ja Ajaloomuuseumi välja antud Heinrich Tiidermanni fotoalbum „Estonica“, mis annab aimu eestlaste igapäevaelust 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses.
Ott Sandrak (O.S): Kui nüüd sooritada pisike fotoekskurss metsanduse ajalukku, siis ilmneb, et materjali on jahmatavalt palju.
Triin Kusmin (T.K): Raamatusse sai valitud meie metsast ja metsandusest – igasse kümnendisse – 10 fotot Aga kui ma hakkasin kokku arvama, kui palju mul neid pilte on kogunenud, siis nendes kaustades, mille hulgast valiku tegin, oli 1350 fotot ja lisaks on Sagadi metsamuuseumi kogu. Pluss minu isiklik kogu, sest olen hakanud ühte vanasse albumisse koguma vanu metsandusfotosid.
O.S: Metsandusest rääkides, siis kirjutatud seadused tulid ikka meile päris vara tegelikult, „vanal heal Rootsi ajal“, 17. sajandi teisel poolel. Üks asi aga on metsandus üldse meie maal, teine eestlaste roll selles. Esimene eesti metsameeste käsiraamat pärineb täpselt samast aastast, mil toimus esimene üldlaulupidu, 1869, kuigi oli kakskeelne tekst, loomulikult teiseks keeleks saksa keel. Ja üsna puiselt eesti keelde ümber pandud. See andis praktilisi juhiseid ja mingis mõttes oli ta ka nagu vestlussõnastik.
T.K: Kui mõtleme fotoajaloole, siis 1850ndatel hakkas Eesti fotoajalugu üldse pihta. Ja esialgu ei pildistatud ju üldse eestlasi, metsast või loodusest rääkimata. Pildistati ikkagi jõukamat ühiskonnakihti, põliselanikke hakati pildistama süstemaatilisemalt alles 19. sajandi lõpus. Esimesed metsandusfotod tsaariajast olid ilmselt mõisate metsaülematest. Pluss kindlasti jahifotod, kus mõisnikud jahti peavad ja jahisaagiga poseerivad. Võib-olla mõni jääger oli ka kusagil pildi peal, kes võis eestlane olla, aga üldiselt ikkagi mõisnikega seotud teemad. Alles 1920ndatel tuli mugavam kaamera kasutusse, mis oli kerge ja mida sai võtta loodusesse. Üldiselt on aga hämmastav, kui palju meil on fotosid 1920ndatest ja 30ndatest ja just metsatöö tegemise juures tehtud fotosid. Metsalangetamist ja istutamisest. Tulevalvetornidest. Materjali on.
O.S: Mis metsandusse puutub, siis üks suur juubel on alles ees. Ehk see juubel, millega mets ja maa said meitele elik Maareformi 100 aasta juubel. Eesti metsade ning maade saatuse koha pealt oli see üks olulisemaid otsuseid, sest alates sealt tekibki eramaa ja eramets ning riigimets. See seadus aitas noort vabariiki mitu korda välja igasugustest hädadest, üle kivide ja kändude. Võtame kokku ajaloos meie majandusviperused – mets oli see, mille abiga me välja tulime. Kõige olulisem loodusvorm.
T.K: 1920. aastal oli Eesti koguekspordis metsanduse ja puidu osa ca 64%. Kogu ekspordist! See juba näitab, et tänu metsale jäi riik ellu. Mets on mitu korda päästnud välja Eesti majanduse ja seeläbi ka rahanduse ning üleüldse poliitilise stabiilsuse.
Aga mis pildimaterjali puutub, siis see läks laiematesse hulkadesse, kus ei õitsenud enam üksnes väljaõppinud päevapiltnike monopol. Kui sellega hakkas suurem seltskond tegelema, tehti ka kõige hämmastavamaid pilte. Metsavend uhkelt väljaehitatud metsavennaonni ees. Ja see ei ole arreteerimisfoto, vaid vastupidi: inimesed on ise jäädvustanud oma tegemisi ja iseendid. Lisaks kõikvõimalikke muidki elusaid stseene. Nagu harvendused, propside laadimine, palkide allalaskmine Narva jõel. See, kuidas mehed kõõluvad joa serval ja rabelevad seal suurte palkidega.
O.S: Metsade peavalitsuse metsakorralduse osakond loodi 1919. aasta detsembris. Sisuliselt, nagu sa mainisid, 1917 jäi meil maareform ju esimese hooga tegemata. Mis põhjustas ka 1918 küllaltki tõsist rahulolematust sootsiumis. Eks inimestel oli ikka tunne, et jälk mõisnike aeg on läbi ja uus kord jaotab meile mõisaid ja maid, mis enne mõisnikele kuulusid.
Kas sa tead ka, kas Metsade Peavalitsuse metsade korraldamise osakond hakkas meelega tegelema fotode jäädvustamisega? Või on need pigem süsteemitult ja juhuslikult ülesvõetud asjad?
T.K: Ma ei usu, et teadlikult hakati jäädvustama, pigem toimus teadvustamine pärast sõda, kui tehti uhkeid propagandafotosid, kus olid uhked metsaaktsioonid. Alles äsja jõudis järjekordne pilt minu kogusse, kus olid Võhma haigla töötajad metsaaktsioonil.
Aga loomulikult oli meil väga kõval tasemel metsateadus. Ajakiri Eesti Mets on ka Digaris täitsa olemas – need ennesõjaaegsed väljaanded –, soovitan kõigil metsahuvilistel lugeda. Seal on ka väga palju põnevaid fotosid.
O.S: Metsandus ja fotograafia kätkeb endas ka igapäeva ajalugu, nagu töölisajalugu jms. Kui näiteks Esimese maailmasõja aegu algas küttekriis, siis selle tagajärjed tõstsid küttepuude hinnad ühe aastaga – 1920–21 – kolmeteistkümnekordseks. 1922–24 juba kuueteistkümnekordseks. Ja tegelikult toimus pidurdamatu üleraie. Ehkki see on nominaalhindades, sest samal ajal toimus ka pöörane inflatsioon, mis lööb need numbrid lakke.
T.K: Neid vanu pilte vaadates võib mõtiskleda, kui palju Eestis tegelikult metsa oli. 1926. aastal oli Eesti metsasus 20%. Aga ei maksa unustada, kuidas tol ajal seda metsasust arvestati. Võsastikke ja puudega kaetud karja- ja heinamaid hakati metsa hulka arvestama alles 1939. aastal. Ja siis saadi metsasuseks 33%. Pigem arvan, et see võiski olla 30% juures. Lihtsalt arvutuse metoodika oli teine kui tänapäeval.
Puitu rändas muidugi küttekoldesse märksa rohkem. 60% kogu kütmisest oli tol ajal puiduküttel. Alles nende küttekriisidega hakati otsima teisi variante, kuidas tööstus viia üle turbaküttele või kasutada muid kütteallikaid.
Muuseas, ka palgad olid metsanduses reguleerimata, alles 1930ndatel hakati ühtlustama, muidu oli nii, et kohati ei saanud osa metsavahte üldse rahalist palka. Oli palgamaa ja tasuta eluase, mis riigi poolt anti, ja küttepuud.
O.S: Kui neid sissetulekuid ikkagi võrrelda, siis üks asi on sisering, n-ö kutselised metsandustöötajad. Omakorda laiem ring nende seas on metsavahid. Metsnikud, metsaülemad ehk siis koolitatud mehed, ei olnud alamakstud, seda ei saa kurta. Õppinud mehi tuligi vääriliselt tasustada. Aga metsavahtide puhul loodeti osalt sellele, et küll nad toetavad ennast naturaalmajandusega. Iseasi, et väljapool seda ringi tegutsesid veel hooajalised töötajad. Neid oli väga palju – need samad parvepoisid jne. Lahemaa randades oligi tüüpiline kalameeste talvine tegevus metsanduslik, talvel tuli ka millegagi tegeleda. Paljud kehvikutest maamehed otsisid ka juhutöid ja metsandus pakkus seda päris palju – ja mitte ainult meestele, vaid jõukohaseid töid ka naistele ja lastele. Vanadel piltidel näeb päris palju naisi ja lapsi. Mida nad teevad? Istutavad, korjavad seeni ja marju – ja siis tulevad sõjajärgsed pildid, kus on kõikvõimalikud talgud ja naised rabavad meestega võrdselt. Kõik need ilusad selge silmavaatega pikad poisid, keda on massiliselt 1920ndate ja 30ndate piltidel, hakkavad tasapisi uuesti kaadrit täitma alles mitukümmend aastat hiljem, vahepeal võttis sõda oma.
T.K: Kui Ott rääkis sirgetest meestest, siis suur hulk metsameestest kuulus ka Kaitseliitu. Kohapeal olid nad ikkagi mingil määral riigi esindajad. See oli ka põhjus, miks ametkond 1940. aastatel niivõrd kannatada sai. Neid kas küüditati või arreteeriti. Päris palju pages läände.
1947 tehti stalinistlik Nõukogude Liidu metsastamise plaan, mis nägi ette rajada vähem kui 25 aastaga Nõukogude Liidu Euroopa osas 6,1 miljonit hektarit uut metsa. Eestis rajati 1947–57 isegi 55 000 hektarit uut metsa. Minule tuleb kõigepealt ette see pilt, kui loopealseid metsandati. Niisiis, väga palju selliseid alasid, mis ei oleks pidanud metsa alla minema, istutati ikka metsa alla. Kohati kasutati selleks, et loopealseid metsastada, lausa lõhkeainet.
Nüüd me taastame samu asju – loopealseid või puisniite. Ja vaatad 1960ndatest suurt metsakuivenduse pilti ja tänapäevast soode taastamise pilti. Seega on huvitav vaadata fotodelt, kuidas meie kunagised põhimõtted on muutunud. Kasvõi raielank – kui 1930ndatel ja 40ndatel on kõik sortimendi järgi korralikult virna laotud, lank koristatud, oksad põletatud, siis tänapäeval jäetakse need raiejäätmed pigem metsa, et putukatel, loomadel ja taimedel oleks sealt võimalik elupaika ja sööta leida.
O.S: Inimesed vannuvad ja raputavad pead, et miks jäetakse kuskil metsas midagi lamama, aga ega see pole laga. See on just see, mis peabki sinna jääma. Ja imestatakse, miks ei viitsitud osa puid maha võtta. Inimesed pole seemnepuudest midagi kuulnud. Mis ongi täiesti välja valitud sinnasamma. Paljaks võetud langile jäetud, et langile kasvaks peale uus mets.
Mets on väga emotsionaalne teema. Aga taoline mõttetu emotsioon tulebki asjatundmatusest. Inimene vihastab vaatepildi peale, mis tegelikult on tipp-topp metsanduslik vaatepilt. Ei ole jäetud mitte väärt puitu vedelema, ei ole jäetud mingit võsa langile, vaid just nimelt seemnepuud ja needsamad oksad, mis oligi plaanis sinna jätta. See peaks kõigile kohale jõudma, kes tahavad metsa teemal kaasa rääkida.
T.K: Eks igaüks vaatab vanadel fotodel erinevaid asju! Nagu Ott rääkis, et naisi oli metsas alguses vähem, siis ilmus neid järsku rohkem. Minu üks sugulane tõi välja, et vanadel fotodel on peaaegu kõigil inimene metsas tööl, uue aja fotodel on inimest piltidel järjest vähem. Aga kui me mõtleme, kuidas elu on edasi läinud, siis see on paratamatus. Ka metsaülema tööst käib suurem osa arvuti taga ja kaartidega ning vähem on konkreetselt metsas liikumist. Tänapäeval on aerofotod suureks abiks.
O.S: Loodusfoto võidukäik alles toimub, aina rohkem inimesi on valinud selle vaata et oma põhihobiks. Pildistatakse puutumata loodust. Samas, sadakond aastat tagasi oli ülimalt üksikuid kunstfotograafe, kes üritasid tabada ka maastikke. Mitte seda, et tunnustatud kunstpiltnik oleks jõlkunud metsas lootuses, et äkki õnnestub mõnd lindu või looma kaadrisse saada. Kui pildistati, siis ikka inimesi metsas ja metsatöödel.
Aga vaadake neid sajanditaguseid mustvalgeid fotosid! Imelised! Ka hiigelsuured gruppide pildid, ka sealt on võimalik iga nägu eraldi välja suurendada ja ära tunda. Sa võid sealt võtta ja portreepildi teha. Siit ka uus väljakutse, et pilte saab tuua ühisesse käibesse. Ja nüüdsel ajal ei pruugi oma albumite otsas istuda, et äkki on seal mõni vale pilt: varem ei julenud paljud suures hirmus näidata, et äkki on sugulane vales mundris ja tuleb jube pahandus.
T.K: Üks asi on metsanduse juures huvitav: tehnika. Tehnikat pildistati omal ajal palju, nüüd ei tekita see kelleski imestust ega vaimustust. Käis seninägematu masinapargi kasutuselevõtt, kõikvõimalikke masinaid on 1950ndate metsandusfotodel küll ja veel. Näiteks elektrisaag K5, millega töötati esimesena Tudu metsamajandis – sellega töötamine nõudis teisaldatavat elektrijaama ning kilomeetri jagu kaasas veetavaid juhtmeid.
O.S: Nõukogude progress oli tegelikult regressi tulemus. Mootorsaed olid Eesti metsameestel proovida juba 1930. aastate lõpul. Kõik see jama, mis vahele tuli, tähendas ka tagasiminekut. Nõukogude vangilaagris töötas ju kamp poliitvange välja Družba sae. Nende hulgas oli ka eestlane Boris Kabur, keda tuntakse ka lastenäidendi „Rops“ järgi, mis pajatas ühest robotist.
T.K: Just siis oligi vaja poliitilist fotot, kus peal oli päris palju neid uhkeid Družbaga poseerivaid metsapunkti töölisi.
O.S: See oli ka nagu autasu, sa pidid olema eesrindlane, et sulle usaldataks selline riistapuu. Isegi 1980ndatel hakati Eesti NSV-sse ostma sisse Husqvarnasid jne. Nende järgi oli ka pikk saba ja rabelemine. Pane need kaks kõrvuti: ühte jaksad vaevu tõsta ja pead siis pikalt rasket tööd sellega tegema, teine oli selle kõrval nagu lapse mänguasi.
T.K: Neid vanu fotosid lapates mõtlen ikka, et ajamasina olemasolul läheks ja vaataks mõnda kohta kohe lähemalt. Vaevalt et ma tahaksin 1940. aastate metsa kooserdama minna. See võiks halvasti lõppeda. Aga palgiparvetamist oleks küll Narva jõe kaldal huvitav jälgida.
Foto_Metsaaktsioon. Võhma haigla töötajad 1953. aastal.
