KÄES KOKTEILIKLAAS: VAT Teatris käivad hooaja viimase lavastuse „Kiskja“ proovid. Missugune lugu võiks peituda sellise pealkirja taga? VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder komistab printeri kõrval paberikuhjale ja prantsatab otse „Kiskja“ käsikirja sisse.
Hetkega on ta hämaras ööklubis, ümbritsetud ilusatest inimestest ja valjust muusikast. Ta konutab nurgalauas ja vahib nõutult enda ette. „Kui ammu pole ma väljas käinud?“ mõtleb ta endamisi ja tunneb üha suuremat ebamugavust. See koht ei ole talle, ta ei oska siin olla – võõraste pidutsevate inimeste keskel on kaine introverdina alati nigel olla. Veel enne, kui ta end liialt haletsema jõuab hakata, ilmub tema lauda üks silmipimestav kaunitar, kes võtab dramaturgi kõrval kiirelt istet, naeratab põgusalt ja silmitseb tantsuplatsi. Ja siis see naine ütleb:
„Tänane pidu on kohutavalt igav. Kuid see ei peaks nii olema – pidu on nädala tipphetk. See on see püha aeg, riitus, mille nimel me end päevi ette valmistame.
Vaata neid inimesi…
Need inimesed, eriti just naised, need kaunid, ihaldusväärsed, lopsakad naised on kohutavalt palju vaeva näinud, et täna siin olla. Tundide kaupa ettevalmistusi: šoppamine, juuksur, maniküür, stilist, depilatsioon, mask, meik, aksessuaarid. Ja soojendusjoogid, et meeleolu saavutada. Just nimelt – et meeleolu saavutada! Nad tulevad siia kõik kokku, siia pühamusse, et üks kord nädalas endast oma sisemine loom vabastada.
Muusika mängib, tuled vilguvad ja kogu selle möllu keskel murravad end hallidest argielukapslitest väljas võimsad, maagilised olendid, kellel puuduvad töökohustused, isikukood, alaväärsuskompleks – nad on anonüümsed, puhtad, pulseerivad energiaväljad. Ja kui pidu on õige, siis moodustavad nad üheskoos midagi ürgset ja ülevat. Läbi ruumi tormab kapjade välkudes anonüümne hirv, teda jahtimas sätendav hunt. Kaks anonüümset püütonit kohtuvad ja põimuvad üheks. Suursugune kotkas sirutab keset tantsuplatsi oma kuldseid tiibu. Ühtäkki on kõik nii suured ja võimsad ja vabad. Jah, on ka teistsuguseid, pisemaid, väetimaid… Aga jumala loomaaed ongi kirju, eks ole. Ja siin ruumis on nad kõik võrdsed, oma anonüümsuses üheskoos!
Aga selle toreduse asemel… on siin peol lihtsalt hunnik ilusaid, morne, võõraid, kapseldunud inimesi… kõik kükitavad omaette nurgas nagu vihavaenlased ja kõigil on igav, sest mitte kui midagi ei toimu. Ja naised, kes on end suure vaimustusega üles löönud, ootavad terve õhtu mingit imet, lähevad siis sama targalt tagasi koju ning nutavad oma kassi sisse…
Ja tead, see on ühiskonna süü. Me laseme endale igasugu piiranguid peale panna. Eriti naised – „Kaitse oma puhtust!“, „Ära anna end lihtsalt kätte!“. Meile on pähe istutatud ebavajalik vastutustunne ja see rikub kõik ilusa ära. Naised ei vaja lõputuid kohtinguid, mis kulutavad raha ja ei vii mitte kuskile. Tõeline kontakt luuakse kehaliselt. Naised vajavad murdmist.
Tegelikult ei taha ükski naine vastutada. Naised unistavad sellest, et olla rapuntslid kõrges tornis, keda rüütel tuleb päästma. Jõuline, suur, võimas rüütel – selline, kes rabab nad jalust, raputab nad läbi ja tõstab taevasse. Nad ootavad rüütlit, kes ise otsustaks ja vastutaks.
Sest oleme nüüd lõpuni ausad – naised, kes tulevad klubisse, otsivad seksi. Ja veel parem, kui see toimuks ilma vastutuseta. Loom ei hooli sellest. Loom ei küsi luba…
Muide, kas sa tead sellist statistilist fakti, et kui naine magab mehega esimesel kohtumisel, siis suure tõenäosusega otsib ta selle mehe ka hiljem üles? Erinevalt meestest, keda kannustab seemne levitamise instinkt, loovad naised seksiga emotsionaalseid sidemeid. Kas see pole mitte huvitav?“
Enne, kui Seeder jõuab salapärase daami jutule kuidagimoodi vastata, on naine juba õhku haihtunud ja mees vahib lolli näoga klubis ringi ning juurdleb, et mis ilmutis see veel oli ja mis kuradi maailmavaadet ta just esitas?!
Aga siis meenub dramaturgile, et ta on hetkel Helen Rekkori loo sees. Ja, et see lugu räägib roofie’tamisest, üleilmalisest nähtusest, kui pahaaimamatuid pidulisi erinevate ainetega uimastatakse ja manipuleeritakse (Eestis on kõige tuntum GHB ehk korgijook).
Tegelikult ei räägi see lugu ju mitte nendest ainetest endist, vaid ikkagi inimestest, kes mingil põhjusel selliseid alatuid võtteid kasutavad. See lugu on hirmust jääda ilma, jääda üksi. See lugu on nii suurest meeleheitest, et inimesed on nõus uskuma täiesti jaburaid teooriaid – nad on valmis iseennast ära rääkima, et osaleda haiglases „mängus“. Roofie’tamise-maailmas pole kaitstud ei naised ega mehed, pühendunud karsklased ega pidurdamatud alfad. Roofie ees oleme me kõik võrdsed.
Ja siis märkab Seeder, et temalgi on käes kokteiliklaas ja ta pole kindel, kas ta ikka hoidis sellel pidevalt silma peal. Ning see võtab käe värisema küll…
VAT Teatri lavastus „Kiskja“
Silm silma vastu
Autor ja lavastaja: Helen Rekkor (Teatriühendus Misanzen)
Dramaturg: Mihkel Seeder
Kunstnik: Pille Kose
Valguskunstnik: Sander Põllu
Helilooja: Villem Rootalu
Koreograaf: Siim Tõniste
Osades: Kaisa Selde (NUKU teater), Maarja Tammemägi (TÜ VKA näitekunsti 12. lend), Liisu Krass, Ago Soots ja Meelis Põdersoo
Esietendus: 24. aprillil Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
