LAVAL JA LÕUENDIL: Näitus „Laval ja lõuendil“ Adamson-Ericu muuseumis kõrvutab 20. sajandi esimesel poolel tegutsenud kunstnike vabaloomingut samade autorite lavakujundustega ning illustreerib, millise julgusega rakendasid kunstnikud uusi, ekspressionistlikke ja konstruktivistlikke stiilivõtteid üldiselt pigem alalhoidlikus dekoratsioonikunstis. Kuraator Kerttu Männiste teeb ülevaate.
Teatrikunstnike ettevalmistus on Eestis traditsiooniliselt olnud seotud maalikunsti õppega, millest eriala iseseisvus suuremal või vähemal määral alles II maailmasõja järgseil aastail. Enamik 20. sajandi esimesel poolel teatritele kujundusi loonud kunstnikke olid seega mõne vabade kunstide eriala pädevuste ja diplomiga. Teatrite üha teadlikum soov kõrgetasemelise visuaal-ruumilise lavamaailma järele, kunstnike huvi ja uudishimu teatrikunstis kiiresti kehtestunud modernistlike-ekspressionistlike väljendusviiside vastu ning soov avardada oma loomingulist ampluaad on viinud mitmeid Eesti maalikunstnikke katsetustele teatrikunstiga.
Teatrireformi ootuses
Võrreldes teiste kunstiharudega, püsis lavakujundus kaua isetegevuslikul ja diletantlikul tasemel ning professionaliseerus tasapisi alles 20. sajandi esimesel kümnendil. Osaliselt põhjustas seda Eesti teatrite kasin aineline olukord – lavakujunduse arenemine ja kunstilise küpsuse saavutamine eeldab suhteliselt tugevat materiaalset ja tehnilist baasi, mida 1906. aastal professionaliseerunud teatrid Vanemuine ja Estonia ning 1911. aastal kutseliseks muutunud Endla teater esialgu pakkuda ei suutnud. Trafaretsete fundusdekoratsiooni elementide kombineerimisel ja perspektiivi-illusiooniga lavamaali kasutamisel ei olnud kujunduse ajastuline ja stilistiline ühtlus ja asjakohasus kuigi hästi saavutatavad ega ka prioriteetsed.
Uusi tuuli tõi 1913. aastal ilmunud „Teatri-raamat“, milles nooreestlased väljendasid soovi ja vajadust kaasaegsema, moodsa dramaturgia ideid ja režiivõtteid toetava lavakujunduse järele: „Mitte igasugust kirju segu, nagu seda ehtetükid näitelavale toovad, vaid kindlat, teatri optika seadusi silmas pidavat ja kõigepäält näidendi ning ettekande iseloomuga kokkukõllas olevat maalerlikkust ja arhitektoonikat…“ Johannes Semper jätkab igakülgse teatriuuenduse nõudmist 1918. aastal avaldatud artiklis „Teatrireform“: „Peetagu meeles, et dekoratsioonikunst peab sammu pidama valitseva kunsti arusaamisega. Et anakronism on, kui ajal, mil maalikunstis ekspressionism valitseb, teatri seinu näeb pärit olevat selle kunstniku pintslist, kes omale ülesandeks on teinud loodust fotografeerida.“
Uus lehekülg – stilisatsioon ja ekspressionism
Pöördepunktiks Eesti lavakujunduse ajaloos on hakatud lugema Peterburis Stieglitzi koolis teatrikunstniku kutse omandanud Roman Nymani tööleasumist Estonia teatrisse. Nymani loodud kujundus 1913. aastal Estonia teatri uue maja avamisel esietendunud W. Shakespeare’i „Hamletile“ järgis küll maalitud dekoratsiooni printsiipi, kuid oli meeleolult ja ajastulistelt elementidelt tugevasti seotud loo sisuga.
Lakoonilisemaks ja üldistavamaks muutub Nyman kunsti üldiste arengute laines, luues 1926. aastal kavandeid A. H. Tammsaare näidendi „Juudit“ ainetel. Väljapeetud koloriidiga maalilisuse asemel näeb neil kavandeil puhtaid suuri pindu, teravaid värviaktsente ning ekspressionistlikult geometriseeritud vorme. Lavaline tunnetus ja huvi arhitektuuri vastu iseloomustavad ka Nymani vabaloomingut, eriti tema akvarelle Toledo ja Alhambra hoovidest ja väravatest või Petseri kloostri müüriäärsetest nurgakestest.
Estonia teatri lavakujundustesse toob esimesena ekspressionistlikke kunstitaotlusi ja stiilivõtteid Peet Aren. 1922. aastal Ants Lauteri lavastuses Estonia lavale jõudnud L. Fulda komöödia „Eesli vari“ üllatas intensiivsete värvide ja lavakonstruktsiooniga. Lavaruumi organiseerisid massiivsed eredavärvilised sambad. Valitud värvikooslused – must, kollane, lilla, oranž – tõid lavapilti häirivat rahutust. Massiivsed plastilised elemendid, harjumatud värvikombinatsioonid ja ruumiharmooniat lõhkuvad vormid võimendasid tegelaste väiksust ja inimtoimetuste tühisust ning toetasid sellega visuaalse kujundlikkuse kaudu lavastuse põhiideed.
Pillavalt värvikirev
Realismilähedasem, kuid pillavalt värvikirev on Areni kujundus Draamastuudio 1923. aasta lavastusele A. Strindbergi näidendist „Tontide sonaat“. Loo sündmustik leiab aset ühes Stockholmi elegantses korterelamus, mille elanikke ja elukvaliteeti idealiseerinud noor tudeng avastab end ühte maja korterisse sattudes võõrandunud, hingehaigustest ja reetmistest läbiimbunud miljööst. Nii linnatänava kui ka korteri interjööri kujundustes võib ära tunda sama geomeetrilist stilisatsiooni, vormide deformeerimist, joonte lõhkumist ja painutamist, mis iseloomustab ka Areni 1920. aastate linnavaateid.
Linnakeskkond ei muutu Areni käsitluses küll päriselt kurjakuulutavaks, kuid kummuvad tänavad ja eri nurkade all vaatajale otsekui peale vajuvad seinad mõjuvad kummastavalt ja kummituslikult. Intensiivne kontrastvärvidel põhinev koloriit rõhutas omalt poolt veelgi lavamaailma salapärasust. Geomeetrilise stilisatsiooniga eksperimenteeris Aren ka lavastuse kostüümides, muutes sellega inimfiguuri nurgeliselt üldistatuks ning võimendades näitlejate järske murtud žeste.
Veneetsia ja tühi lavaruum
Adamson-Ericu muuseumiga seob seda näitust tõsiasi, et 1937. aastal Estonia teatri lavale jõudnud W. Shakespeare’i „Veneetsia kaupmehe“ kujundus pärines just kunstnik Adamson-Ericult.
Tehnilise lahendusena valiti projektsioon – slaididele maalitud tagaseinad projitseeriti muus osas vaid mõne üksiku plastilise objektiga kujundatud lavale. Adamson-Ericu kavanditelt leiame peenelt ja õhuliselt, kuid üsna kuivalt kujutatud Veneetsia vaated. Kunstnik on hästi tabanud linna värvikirevuse ja kanalite loksuvast peegeldusest tekkiva iiveldustunde.
Ilmselt läks tehnilistel ja valgustusega seotud põhjustel üht-teist Adamson-Ericu kujunduse maalilisusest reaalsel laval siiski kaduma, sest kujundusele on ette heidetud ka ähmasust, laialivalguvust ja ebatäpsust. Ehkki erinevaid projektsioonivõtteid oli Eestis kasutatud juba 1920. aastate lõpust, mõjus peaaegu tühi lavaruum publikule üllatava ja ootamatuna – just sellega tegi Adamson-Ericu kujundus pisut hilinenud, kuid jõuliselt edasiviiva sammu modernse stenograafia suunas.
Näitus jääb avatuks 4. augustini 2019.