PIDEV MÄNG EKRAANITULEGA: Imelike Filmide Festivali esiratas Harly Kirspuu hakkab vana ja uue kalendri aastalõpuvalgusel kristlikuks pühakuks ning laseb nagu lund oma silmisse puistata kohustuslikke pühadefilme. Tegelikult huvitume, kuidas käsitletakse kristliku varjundiga kommertsis põrguteemasid, sest see on jabur ning naljakas.
Iga 365 päeva tagant jõuab kätte just nimelt see pühadeaeg, mis ei saa otsa enne uue aasta esimese kuu keskpaika. Jälle hakkavad kõik natukenegi rahakamad Ameerika filmistuudiod ja streaming’u-teenused välja laskma rohkem kristlikke ja/või jõulufilme, kui ükski mõistlik inimene saaks või isegi tahaks vaadata (Netflixil üksinda on neid sel aastal plaanis 21 tükki), aga seekord räägime natuke vanematest teostest.
Kristlaskonna põrguotsingud
Alustame 1970-ndatest ja lõpetame eelmise sajandi lõpuga. Selle ajavahemiku linateosed jõulu- ja kristlikel teemadel on hoopis teistsugused. Esimene põhjus muidugi ideoloogiline: külm sõda ju käis ja Ühendriikide kristlaskonnal oli vaja mobiliseeritult ning avalikult vastanduda ateistlikule ideoloogiale, mis valitses ülejäänud poolt maailma, kus usuvabadusega olid asjad kas halvasti või seda polnud üldse (tuletame meelde Albaaniat, mis keelas kõik religioonid kui fašistliku ilmingu kogu täiega).
Teiseks: ühiskond oli liberaliseerumas, aga paljud ei saanud või ei tahtnud sellega kaasa minna, sest nemad olid teistsugusest ajastust ja teistsuguste moraalinormidega ning lisaks maitsele popkultuuris kajastus see ka vaba maailma valitsejates, kes koos oma valijatega tundsid vajadust kella kas seisma jätta või paremal juhul panna see tagurpidi käima. Näiteks Reagan oli esimene president, kes teadis, mil Euroopas algas Esimene maailmasõda, samal ajal, kui talle mitte eriti kaugelt järgnenud üks uuem president oli liiga noor, et ükskõik kumba maailmasõda mäletada, olgu see I või II. Clinton muidugi, sündinud 1946, olles oma eelkäijast 22 aastat noorem.
Üks tähtis asjaolu, mis andis selle ajastu religioossetele ja pühadefilmidele oma värvingu, oli see, et esiteks kaotati lõplikult ära Haysi moraalikoodeks (millest ma olen siin KesKus’i seerias juba nii sageli kirjutanud, et sellest tuleb millalgi ilmselt omaette artikkel), mis oli kehtinud aastakümneid ja kus oli täpselt kirjas, mida tohib ja mida ei tohi filmides näidata. Koodeksi kaotamine sai elujõu peamiselt Ühendkuningriigi ja Itaalia filmitegijate survel. Ühendkuningriiki olid läinud paljud need USA filmitegijad, kes makartismi ajastul sattusid Hollywoodi musta nimekirja väidetavate kommunistlike vaadete eest. Nõiajaht ei halastanud mitte kellelegi – kõige kuulsam kommunismifännide nimekirja sattunu oli ilmselt Charlie Chaplin, kes pärast musta nimekirja sattumist läks oma sünnimaale tagasi ning ei tahtnud Ameerikast enam midagi teada – ajal, kui inimesed proovisid filminduses edasi tegelda, Ühendriikides seda teha ei tohtinud ning kõige mõistlikum oligi minna kuskile mujale ingliskeelsesse riiki. Itaalias sellesarnast asja ei toimunud ja kuna seal tõstis pead exploitation, hakkasid Itaalia filmitooted Ameerika kinotükkidest populaarsuselt mööda minema. Kui Haysi koodeks kadus, võis iga USA filmitegija valmistada täpselt selliseid teoseid, nagu pähe tuli ja ka pühadefilmide nišis kasutati seda võimalust ära ning tekkis kaasaegne kristlik exploitation (tuntud ka kui kristlikud õudusfilmid). Kui siia lisada veel videokassettide tootmise hüppeline tõus, mis võimaldas tarbijal filme vaadata oma kodus ja tootjal väljastada vaadatavat, ilma et peaks kinodele üüri maksma, oli tulemuseks väga konkreetne filmikeel, mida asumegi nüüd lähemalt vaatama.
Esimene kategooria: kristlikud õudusfilmid
1970-ndatel plahvatas USA filmitööstus kõikvõimalike karmima filmikeelega teoste koha pealt, sest nagu enne mainitud – nüüd oli kõik lubatud. Peamiselt tegeldi hirmutamisega, mis kippus olema sama elukauge nagu mõned 1940-ndate filmid, kus ühekordne kanepisuitsetamine viis kõik ilma igasuguse kahtluseta heroiinisüstimise ja hullumajani, ainult et tollal olid peamiseks põhisüüdlaseks ja ohuks kommunistid. Kuuba revolutsioon ja kõik see, mis sealt edasi sai, oli veel värskelt meeles, dekoloniseerimise järel iseseisvuse saavutanud riikidest paljud olid ilma pikemata üle läinud sotsialismileeri, lisaks sellele olid kommunistlikud radikaalid võtnud üle suure osa Aasia riikidest ja lõppematu sõda Vietnamis oli lõpuks ometi lõppemas.
Antikommunism on muidu täiesti mõistlik maailmavaade, aga sageli keerati vinti üle võlli. Heaks näiteks toon kohe pärast Haysi koodeksi kadumist valminud filmi „If Footmen Tire You… What Will The Horses Do?“ (1971). Teos räägib sellest, kuidas kommunistid infiltreeruvad vaikselt Ameerika ühiskonda rokkmuusika ja telesaadete kaudu, viies nad kaugemale usuelust; asi päädib väga rajude lapsetapmisstseenidega ning kujutatakse ühiskonda, kus religioon on keelatud ning seda keeldu viiakse ellu väga füüsilisel moel – allesjäänud kristlased kas saadetakse laagritesse või tapetakse lihtsalt ära.
Põrgutuletistest
Režissöör Ron Ormond (1910–1981) veetis 1970-ndatest peamise aja, tehes samalaadseid õudukaid, kus väga tõsiselt surutakse peale pointi, et kui ameeriklased viivitamatult meelt ei paranda ja vana kooli konservatiividele meele järgi ei hakka olema, on katastroof nagunii tulemas. Ja põhimõtteliselt pingutatakse üle kõikide „lõpptulemustega“. Näiteks „The Burning Hell“ (1974), kus eelmises filmis laste tapmist etendanud pastor Estus Pirkle (1930–2005) näitab äkki hulgaliselt põrgus piinlevaid inimesi – kusjuures sinna minekuks pole mitte mingeid muid tingimusi vaja kui olla mittekristlane; ta sõimab neid kristlasi, kes praegu reaalselt eksisteerivat põrgut ei usu – ja see on küsimus, millega sugugi kõik kristlased juba siis ühel nõul ei olnud –, mittekristlasteks.
Pirkle’i triloogia kolmas osa „The Believer’s Heaven“ tuli kinolinale 1977 ja see näitab paradiisi, kus esiteks pole mitte ühtegi kristlast ja mis samuti ei saa üle ega ümber põrguga hirmutamisest. Ormond ise valmistas nende kahe teose vahel, 1976. aastal, filmi „The Grim Reaper“ („Vikatimees“), mille peategelase võidusõitjast poeg saab sõidu ajal surma ja matustel kasutab pastor juhust ning kukub enesestmõistetavalt kohalolijaid põrguga ähvardama, sest kadunu ei käinud kirikus. Lapsevanemad ei taha pärast seda samuti enam kirikus käia ning hakkavad liikuma ekstrasensside ringkonnas. Õnnelik lõpp manab aga kinolinale pildi, kus pere teine poeg oma vanemad siiski kuidagi kirikusse meelitab ning pastor – keda mängib Ameerika teleevangelistide liikumise raskekaallane Jerry Falwell seenior – ähvardab jälle natuke põrguga ja vanemad pöörduvad meeleparandusele.
Ormond ise ei võtnud lõpuni välja hoogu maha ja tema viimane tükk „39 Stripes“ (1980) keerleb peamiselt nelipühilastega seostatud uskumuse ümber, et paradiisi võtmine toimub järsult – ühel heal päeval pole neid, kes sinna kõlbavad Maa peal enam lihtsalt alles ja maha jäävad need, kes paradiisi ei sobi – ja film räägib nende inimeste eksisteerimisest, kes maha jäid. Loomulikult jäävad maha ka satanistid, homod ja muu taoline kontingent ning loomulikult hakkavad nad kohe kõikvõimalikku kurja tegema.
Põrgutule tõepärasus
1980-ndatel oli Ameerika Ühendriikides peamiselt Reagani ajastu ja see tähendas seda, et igasugu usulised radikaalid võisid teha mida iganes – ilma et peaks kartma oma tegude ja sõnade eest vastutamist, sest presidendi kõige tähtsam valijaskond pärines just nimelt nendest ringkondadest.
Kommunistidega hakati suhteid parandama, sest kommunismileer ise hakkas liberaliseeruma – Hiina oli hakanud kapitalismi ehitama, Nõukogude Liit väsima ja isegi eriti radikaalselt vasakpoolsed riigid nagu Albaania, vaikselt avanema.
1980-ndate lõpus oli sotsialismileeriga ühel pool, aga need, kellele meeldis inimesi põrgutulega hirmutada, otsisid ikkagi mingit usutavat vaenlast. Vaenlane leiti ühiskonnast endast, kui mindi okultistide ja satanistide manu, seda viimast põhiliselt Saatana Kiriku ja tolle juhi Anton LaVey isikutes.
1980 ilmus raamat „Michelle Remembers“, väidetav autobiograafia, mis räägib ühe naisisiku lapsepõlvest satanistide seas, kes muu hulgas olid oma rituaalide ajal esile mananud Saatana enda. See tõi teisel pool ookeani kaasa tõsise paanika, sataniste hakati süüdistama rituaalses laste ärakasutamises, nii füüsiliselt, vaimselt kui ka seksuaalselt. Hakati kartma ka satanistide inimohverdusrituaale – LaVey oli ise oma Saatana Piiblis (1969) öelnud, et inimohverdused on satanismi normaalne osa, ja kuigi LaVey jäi ajalukku inimesena, kes pooli asju ütles ainult šokiväärtuse pärast ja ei lasknud ennast väga häirida „tõepärasuse“ kontseptsioonist, jäädi teda ikkagi uskuma. Kuskilt tekkis meeletul hulgal kodanikke, kes väitsid, et satanistid ja okultistid olid neid või nende lapsi kurjasti ära tarvitanud ning kuigi nendel väidetel polnud kunagi mitte mingit dokumentaalset alust ja isegi politsei ei teadnud kirjeldatud juhtumitest midagi (kõige äärmuslikumatel juhtudel ei olnud kuskil andmeid isegi selle kohta, et väidetavate ärakasutajate isikud ise oleks kunagi eksisteerinud), siis pseudokristlased, kelle töö ja leib oli inimesi hirmutada, haarasid võimalusest kinni ja selleteemalisi filme ilmus lugematul hulgal.
Põrgu on lauamäng
Võrdlemisi sageli seostati kurje sataniste tollal laiemalt levima hakanud lauamänguga „Dungeons and Dragons“, millest tehti kümneid õudukaid, üks jaburam kui teine.
Näiteks „Mazes and Monsters“ (1982), kus ühte peategelast kehastab 26-aastane Tom Hanks ja väidetavalt on teos tõsielul põhinev – aga me kõik teame, kui vabalt filmitegijatele meeldib selle terminiga ümber käia. Lint ise räägib loo grupist noortest, kes satuvad sõltuvusse pealkirjas mainitud lauamängust, päriselu ja rollid mängus lähevad kiiresti segamini ning samu rolle hakatakse läbi elama päriselus. Teos vihjab, et Hanksi tegelane jääbki elu lõpuni pidama ennast ja oma sõpru lauamängutegelaseks, peale seda, kui ta on üritanud Maailma Kaubanduskeskuse torni katuselt alla hüpata ja professionaalide hoole alla saadetud.
See lõpp tundub isegi tagasihoidlik – aasta hiljem jõudis avalikkuse ette „Skullduggery“, mille peategelane hakkab pärast „Dungeons and Dragonsi“ eluga segiajamist päriselus inimesi tapma.
Okultismi seostamine kõigega ja selle süüdistamine kõiges oli väga populaarne tegevus – nagu öeldud, kujutab ainult ühele lauamängule keskendumine endast pigem mõõdukat varianti. Äärmuslikumad tegijad hirmutasid, et Saatan varitseb sind iga nurga taga ja kõik, mida on telekast näha või raadiost kuulda, evib otseselt okultistlikke ja satanistlikke mõjusid, alustades muusikast („Rock: It’s Your Decision“, 1982) kuni mänguasjade ja laste multifilmideni välja („Deception of a Generation“, 1985).
Laiema üldsuse hirmutamine kõige ja kõigiga oli tehniliselt lihtsam kui enne, sest videomängud olid selleks hetkeks laiatarbekaup, mitte mingi väikese eliidi luksus. Saatanapaanika hakkas hajuma alles 1990-ndatel, kui laiem üldsus sai teada, et „Dungeons and Dragons“ kujutab endast tavalist lauamängu;
„Michelle Remebers“ oli küll algusest lõpuni väljamõeldis, aga teadmata arv inimesi mõisteti selles liinis isegi vangi, sest keegi arvas ennast mäletavat midagi, mille kohta ühtegi reaalset tõendit kellelgi ette näidata polnud.
Uue ringi põrgu
1990-ndate kristlikud õudukad liikusid okultismist eemale, aga materjalist puudust ei tulnud – aastatuhat oli vahetumas ja kohe kerkis esile hulk inimesi, kes olid absoluutselt veendunud, et maailm saab sellega läbi.
Mäletame ju kõik neid hirmujutte, mis kõik pidi juhtuma, kui 2000. aasta kätte jõuab, alates arvutispetsialistide murest, et kogu maailma arvutisüsteemid kukuvad kokku, jätkates inimestega, kellele meeldis numbrimaagia ning kes olid jätnud tähelepanuta, et maailmalõpupaanika leidis aset ka näiteks enne aastaid 666, 1000 ja 1666. Rääkimata väidetest, mida kultiveerisid küsitavate teoloogiliste teadmistega isikud, kes hakkasid kõikvõimalikke maailmalõpu- ja enesetapusekte looma.
Materjalipuuduse üle seega kurta ei saanud ja kuigi postapokalüptika teemad olid kristlikus õudusfilminduses kogu aeg olemas olnud ja esile kerkinud, sattus justnimelt too alamžanr nüüd tähelepanu keskpunkti. Peamiselt rääkisid sellised filmid ka 1990-ndatel sellestsamast õpetusest, et maailm lõpeb, kui osa inimesi lihtsalt ühel hetkel paradiisi haihtub ja allesjäänud peavad endaga ise hakkama saama.
Näideteks võib siinkohal tuua „Apocalypse: Caught in the Eye of the Storm“ ja „The Vanished“ (mõlemad 1998). Sarnaseid maailmalõpufilme tehti veel selle sajandi alguseski, näiteks „Judgment“ (2001), A-Rühmast tuntud Mr. T-ga peaosas.
Aga kui selgus, et ikkagi mitte midagi ei juhtu, rändas kristlik horror teistele radadele. Millistele, seda võib igaüks lugeda KesKus’i eelmise aasta detsembrinumbrist.
