METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK lugudesari Eesti metsadest, nende majandamisest ja kaitsmisest. Saaremaalt pärit Kairi Keso, kelle elu kõige kõrgemaks nähtud puuks oli seni kadakas, pani kirja, mida pajatas RMK metsaparandustalituse juhataja Margus Reimann laanetöödest.
Algatuseks tahan teada, et kui me arvutame metsa üldpindala, siis kas sinna lähevad sisse ka teed, kraavid, sihid ja muu taoline kraam? Lõppude lõpuks tuleb neid kokku ju pagan teab kui palju ruutkilomeetreid.
Metsamaa sisse arvestatakse ainult metsaga kaetud maa. Kõik muu maa läheb eraldi arvestuse alla. Eraldi arvestatakse põllumaad, rohumaad, põõsastikud ja muud maad. Muude maade alla lähevadki kõik need teed, kraavid, sihid jms. Kuid RMK üldise hallatava maa arvestuses on see koos ja jagatakse siis eraldi kõlvikulise jaotuse järgi ära. Lisaks on erinevatel maadel ka erinev maamaksu määr, mis on metsamaal kõrgem kui näiteks põllu- või rohumaadel.
Kas sa tead, mis on kõikvõimalike metsateede kogupikkus? Jätan meelde, teinekord hea mälumängul küsida.
Ütleme nii, et RMK maadel on erinevate metsateede kogupikkus u 8600 km. Kuid metsateid on ka teiste maaomanike (eraomanikud, omavalitsused jne) maadel – seega, RMK kasutab praegustel andmetel kokku ligi 12 000 km metsateid oma metsamaterjali väljaveoks. See on väga suur number ja ütleme ausalt – ka rahaliselt ülejõu käiv number. Sellest tulenevalt on RMK võtnud kätte ja tegeleb intensiivselt metsaveoautodele kasutada (avatud) oleva teedevõrgu optimeerimisega. Selle tulemusel peaks RMK metsaveoks kasutatav teedevõrk RMK maadel vähenema u 6000 km ja kokku kasutatav teedevõrk (koos teiste maaomanike maal olevate teedega) vähenema 7200 km. Kui on selge metsaveoautodele kasutada jääv teedevõrk, siis on ka investeeringuid kindlam ja selgem teha ja suunata. Metsaveost väljajäävad teed jäävad „seeneliste“ kasutada ja neid hooldatakse edasi, kuid need ei vaja oma vähese koormuse tõttu enam investeeringuid.
Sa oled metsaparandaja. Sõna „parandaja“ kõlab siin küll pentsikult, umbes nagu „autoparandaja“.
Jah, see liitsõna „metsaparandaja“ on imelik: ühelt poolt, kui metsaparandustalitus loodi, siis oli kõikidel RMK üksustel ja ametitel kombeks kasutada sõna esimese poolena „mets“ ja teisena „parandama“, kuna loomise ajal oli meie eesmärk kõik katkised teed korda teha ja umbes kraavid lahti kaevata – parandada seal, kus vaja.
Iseenesest, kui läheneda mõistetele „mets“ ja „parandama“ laiemalt, siis mets ei lähe kunagi katki ja mets ei vaja seeläbi ka kunagi parandamist; mets on omaette olem ja eksisteerib inimesest sõltumatult tervena aegade algusest aegade lõpuni. Nii et parandada saab ainult seda, mis inimene on loonud, ja nagu elu näitab, siis seda, mida inimene on loonud, on ta võimeline ka katki tegema ning seega vajab see tihtilugu parandamist.
Kui nüüd möödunud aegu meenutada, siis võiks meie üksuse nimeks olla ka „metsa taristu ehitus, remondi ja hooldusbrigaad“ ning töötajad selles võib-olla „eestöölised“ või „juhttöölised“.
Kuid meile kui metsameestele ja -naistele meeldivad siiski sõnapaarid „metsaparandus“ ja „metsaparandaja“. Hea on mõelda, et sa saad parandada midagi nii suurt, hoomamatut ja eripalgelist, nagu seda on mets.
Üks asi on metsatulekahjud. Primi-futu loogika ütleb, et metsasihte on juba seepärast vaja, et oleks selliseid asju kergem takistada ja kui juba põleb, siis piirata.
Kindlasti on metsatulekahjud hullud ja koledad juhtumid. Kindlasti aitab hea ja hooldatud teedevõrk ning lisaks sellele veel kraavivõrk ja metsa rajatud, hooldatud tuletõrjetiikide võrk kõike seda paremini ohjata ja vähendada tulekahjude suurust ja hävingut. Käisin hiljuti Portugalis, kus praegu on suured metsapõlengud – seal on metsatulekahjude ärahoidmisesse palju panustanud, kuid sellele vaatamata on see neil probleem. Seega, ka teed ja muu selline taristu ei suuda ära hoida metsatulekahjusid, kuid aitab neid kiiremini kontrolli alla saada. Samas on ka metsatulekahjud üks osa looduslikust protsessist ja seda ka meie metsades, nii et kindlasti ei saa rääkida metsatulekahjust kui maailma lõpust metsa jaoks.
Metsa on ikka ja alati oma käe järgi ümber kujundatud, mis ajast me saame aga rääkida metsaparandusest kui omaette alast?
Selge on see, et metsaparandus on otseselt seotud inimese majandustegevuse hõlbustamisega metsade ülestöötamisel või suurema tootluse sooviga.
„Tõe ja õiguse“ Andres soovis kraavi kaevates, et tema heinamaa servas hakkaksid kasvama võimsad „pedajad“. Kraavikaevamise ajaarvamist parema põllumaa ja metsamaa saamiseks võimegi alustada umbes sellest ajast, millest Tammsaare räägib. Nõukogude ajal läks see üle lööktööks pealkirja all „Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame need ise“. Tänapäeval on arusaam muutunud ja enne mingite kraavide kaevamist või puhastamist eelneb põhjalik keskkonnaanalüüs. Lisaks on saanud selgeks, et kõikjale ei ole mõtet ega vajadust kraave rajada ning osas kohtades neid ka juba suletakse. Teede rajamine metsadesse on otseselt seotud sellega, et saada paremini metsamaterjali kätte. Algselt tehti puidust hobuteid, mida mööda sai majapalke metsast välja tuua, sellele järgnesid kitsarööpmelised raudteed Eesti suurematesse metsamassiividesse (Pärnumaa, Alutaguse). Kuid tänapäeval on ainus metsaväljaveo transport autotransport, mille jaoks metsa teid rajatakse ja mille nõudmistele need teed peavad vastama.
Kindlasti tuleb ära mainida, et inimene ei ole ühtegi teed (olgu selleks palkidest hobutee, kitsarööpmeline raudtee või tänane kruusatee) metsa rajanud eesmärgiga seda mööda „seenel, marjul“ käia, vaid ikka selleks, et selle kaudu puitu välja tuua.
Metsaparandusele mõeldes tuleb ikka meelde looduse ümberkujundamine. Samas ei saa ju öelda, et see oleks Siberi jõgede tagurpidi jooksma panemine.
Tänapäevast metsaparandust võiks vaadata sellisest vaatevinklist, et tehakse töid eesmärgiga minimeerida metsamajandusega kaasnevat mõju keskkonnale. Selleks rajatakse teid, et vähendada kokkuveo maad, mille tulemusel väheneb segamini pööratud metsapind. Puhastatakse kraave, et tagada juba keskkonda tekkinud seisundi säilimine, mille tulemusel on tagatud teatav puidu juurdekasv ja metsa kättesaadavus.
Metsast saadakse puitu ja puit on üks väheseid taastuvaid maavarasid, seega peame seda nendes kohtades, kus see on võimalik, võimalikult palju kasvatama, vajadusel tuleb selleks ka soodsad tingimused luua.
Inimesed on metsa suhtes maru tundlikud ning tegelikult alatihti kurjad, kui metsa on tekkinud mõni uus tee: „Mis nad seal teevad? Veavad puitu, jah?“
Minu arvates on metsaraiesse negatiivselt suhtumisel ajalooline tagapõhi. Nimelt, Eesti taasiseseisvumise ja talude tagastamise järel toimus Eestis üle hulga aja suur raie, mille põhjuseks oli see, et „puu“ eest sai välisvaluutat ja see oli raha, mis maksis. Lisaks ei tulnud enam N. Liidu määramatutest avarustest sisse doteeritud puitu ja kogu metsatööstus pidi orienteeruma ümber kodumaisele puidule. Mille tulemusel seni metsaga harjunud eestlased hakkasid nägema raielanke. Sellele lisandus ka naabri-kadedus, et näe, naabrimees müüs oma metsa maha ja ostis selle eest kasutatud auto. See võrrand kehtib tänini. Seega, kui kuskil tuleb teemaks metsaraie, siis kindlasti võrdsustatakse see kasutatud auto ostmisega.
Aga kui vaadata põhjanaabrite ajalugu ja sealset suhtumist raiesse, siis see ei ole nii radikaalne. Ja sellel on ka minu arust oma ajalooline tagapõhi. Nimelt pidi Soome Talvesõja kaotuse järel maksma N. Liidule suurt hüvitist, mis võeti enamjaolt metsast. Sellest ajast on Soome jäänud ka ajaloo suurimad langid ning soomlase mõtteis tähendab raie vabaduse ja iseseisvuse säilitamise hinda.
Nõukaajal oli moodne soode kuivendamine. Või mis, juba varemgi. Mäletame ju Ülesoo Tootsi, kes lubas soo risti-põiki kraave täis tõmmata, selle kuivaks lasta ja kohale Ülenurme nimeks panna. Kuna see kuivendamismaania hakkas ja millised tagajärjed see endaga tõi?
Jah, see kuivendamine hakkas ikka inimese soovist saada paremat, kui loodusel talle pakkuda oli. N. Liidu ajal see suurenes. Sellele, kui palju ja millises ulatuses mingeid sootüüpe Eestis ära kuivendati ja mis ülepea tänaseks kadunud on, ma vastata ei oska. Kindlasti teab keegi rääkida, mis seis praegu on ja kui kadunud maailma äärel me oleme. Seega jään vastuse võlgu, et millisele katastroofile Ülesoo Toots, Mäe Andres ja Katku Villu aluse panid. Kindlasti loeb tänane roheline neid raamatuid teise pilguga ja need tegevused ei paista talle sellistena, nagu kirjanikud neid omal ajal ette kujutasid.
Võtame veel korraks kraavitamise. Tänane maaparandus on seotud peamiselt ainult olemasoleva kraavivõrgu korrashoidmisega.
Lisaks teostatakse kraavivõrgu korrastust ainult tulundusmetsas, mille peamine eemärk on toota puitu ja siin on omal kohal ka kraavivõrk liigvee probleemi leevendamiseks. Kraavivõrgu korrastamise eel teostatakse enne projekteerimist keskkonnamõjude analüüs, mille käigus vaadeldakse korrastamise mõju märgadele metsadele, et ei tekiks ohtu täiendavaks märgade metsade pinna vähenemiseks. Tänapäeval rajame kraavidele kunstlikke süvikuid, kus oleks vesi ka kuival suvel. See annab elupaiku kahepaiksetele ja toidulauda neist toituvatele loomadele ja lindudele. Lisaks rajatakse varem rajatud kraavidele settebasseine, et vältida kraavialalt tuleva hõljumi sattumist looduslikesse veekogudesse, põhjustades nende kinnikasvamist. Ehk: tänane tegevus on mõtestatum, kui neil eelnevalt käsitletud „pioneeridel“.
Ühes eelmises numbris kirjutasime metsandusest ja avalikust huvist. Vaieldamatult on kõik metsaga seotud avaliku huvi teema ning see huvi üha kasvab. Selge on ka see, et kui kusagilt mööda sõidad, raielanki näed, moblaga pildistad ja näoraamatusse paned, tekitad mulje, justkui oleks kogu mets maatasa tehtud.
Ma ei ütleks, et kõik metsanduses toimuv on avalik huvi. Ma arvan, et mitte kedagi ei huvita, kui kuskil Tudus kvartal metsa maha lõigatakse. Samuti ei huvita kedagi see, et poest Kagu-Aasias toodetud puust tooli ostes on ta andnud oma panuse vihmametsade hävingusse. Inimene on egoist, teda huvitab vaid tema enese vahetu ümbrus, seega seni, kuni ei lõigata minu maja juures või minu jalutusraja kõrvalt minu seenemetsa maha, võite raiuda, palju tahate. Peale selle, talle väga meeldivad puidust tooted…
Praegu on Eestis popp rääkida metsade liigraiest, aru saamata, mis tegelikult toimub. Nähes järgmist lanki väljasõidul Tallinnast, saab koju minnes rääkida, et „nägin täna viimase „Eesti metsa“ mahalõikamist, nüüd on järel vaid võsa…“
Mis sa ise arvad, kas Eestis rakendatavad raieplaanid lähevad kokku avaliku äratundmisega?
Nagu ma ütlesin, on täna teemaks „raie on paha“, seega ei ole sellel teemal rääkimine praegu üldiselt adekvaatne. Kõik, kes seda pooldavad või midagi raie poolt julgevad arvata, tuleb „seebiks keeta“. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli metsamaad u 20%, tänases riigis on seda üle 50%. Eestis on praegu range kaitse all üle 10% metsamaast. Lisaks on erinevate kaitserežiimide all juba ligi üks kolmandik metsamaast. Aga puust taburetti kööki ja nagi sauna tahame vaatamata sellele saada.
Ent avalik huvi pole ainult puud ise, vaid kõik muugi, mis metsas toimub. Kuidas näiteks teede ehitamine ja avalik huvi kohtuvad?
Avalik huvi metsateede puhul on samuti egotsentriline. Peamine küsimus on, miks ehitada metsa teed, kui minu kodutee on korrast ära. Inimene ei saa aru, et RMK ehitab teid ainult oma ärihuvidest lähtuvalt sinna, kus on vaja metsa kätte saada. Metsamajandamisest saab RMK tulu ja selle kasumist maksab meie ühisele riigile tulu, millest siis saavad inimesed loota endale paremaid teid ja riigi teenuseid. Kuid see pikk ja keeruline jada ei jõua kuidagi inimese arusaamiseni, kelle arust peab inimene, see tähendab tema, olema alati esikohal – seega, enne kui ehitada tee puudeni, tuleb ehitada tee temani.
Sattusin termini „tark puidulogistika teedevõrgustik“ peale. Seleta see lahti.
RMK tegeleb intensiivselt praegu sellega, et saada oma metsaveo teede võrku koomale ja selle läbi saab anda ette juba metsaveoautodele täpse marsruudi, kustkaudu saab ja tohib etteantud laost (metsast) puidu vedada etteantud tarbijani. Ühesõnaga, kogu RMK metsateede võrk on ära jaotatud teedeks, kus metsaveoautoga tohib sõita ja kus ei. See on läbi mõeldud alates metsast kuni lõpptarbijani (saeveski, sadam jms). Nüüd, kui on paika saanud raieplaan ja on teada, milline materjal kuhugi lattu tuleb, samuti on teada lõpptarbija hinnad, saab ette ära määrata, kuhu ja millist teed pidi mingi materjal liigub. Teades tarbija puiduhindasid ja veomaad, saab arvutada parima hinnaga tarbija igale notile. Lisaks annab see meile RMK ülevaate sellest, kus liiguvad meie metsaveoautod. Metsaparandus saab infot ette selle kohta, kuhu tuleb raie, et enne midagi vajalikku teel ette korda teha või vajadusel väljaveo järgi midagi parandada.
Kas Eestis on alles veel mõnd kohta, kus metsa ei läbi ükski tee ega kraav? Kui suur võiks selline metsatükk olla?
On ikka, peamiselt on need seotud suurte soomassiividega (Emajõe suursoo, Alam-Pedja, Puhatu, Soomaa, miks ka mitte Kõrvemaa) ja neid ümbritsevate metsaaladega, enamasti on need ka kaitsealad, need võivad olla kuni 10 000 hektari suurused. Kindlasti ajapikku selliste alade pind suureneb, kuna kaitsealadel on majandustegevus peatunud ja meie laiuskraadidele omaselt – kõik, mis seisab, selle mets enda alla võtab ehk mõne aja möödudes on praegused majandusest väljalangevad teed metsa kasvanud ja läbimatud. Seda metsa alla võtmist võib ju kõikjal näha: kui kuskil on seisma jäänud N. Liidu lõpust hooned, siis need on enamasti tänaseks läbi kasvanud paarikümnemeetristest kaskedest ja mändidest, sekka ka pajud ja lepad.
Kui rääkida teedeta ja sihtideta aladest, siis igal aastal eksib meie metsadesse ära lugematul hulgal „seenelisi“. Kui kõik meie metsad oleksid väikesed ja hästi liigeldavad, siis meil sellist probleemi ei oleks. Iga „seeneline“ astuks metsast juba teise sammuga välja, kuid õnneks meil selliseid metsasid ei ole ja äraeksinud „seenelisi“ tuleb otsida päevade kaupa, kasutades selleks helikoptereid ja muud tehnikat ning ohtralt elavjõudu.
Kui me juba metsast räägime, siis meenus Rakvere uus volikogu, kes kogunedes hakkas arutama maailma suurimat probleemi: kas jõulukuusk võiks olla päris või jätaks alles need tehisnikerdised.
Metsamehena olen jõulude ajal „popp poiss“: kõigile meenub, et neil on üks tuttav „metsamees“, kellel kindlasti on ilusad käharad jõulukuused ukse taga virnast võtta – hea, kui need tuppa tuues ka härmas oleks ja orav oksal istuks – noh, nagu too kuusk uusaastakaardil…
Aga kas keegi asja töisemast ja koledamast poolest ka räägib? Et mässad nagu mäger mudas, pori üle kummikuääre sokkidesse loksumas?
Sinu küsimus on lihtsa inimese jaoks liiga keeruline, et kas inimene karjamaal vasikat silitades ja piknikukorvist võetud vorstileiba süües mõtleb Rakvere lihakombinaadi tapamaja tööliste rasketele töötingimustele ja nende väikesele palgale, millest nad peavad oma peret üleval pidama. Vaevalt. Enamik inimesi on lihtsad masinad, kelle jaoks on hetk ja enese olemine tähtis – ja neilt ei saa eeldada sügavama mõtte otsimist või põhjus-tagajärg seoste üle arutlemist. Seega, kui sa tahad, et inimene oleks veel mingilgi määral metsaga seotud, siis pead talle pakkuma lihtsalt head enesetunnet, see saabki olla ilus maikuu päev metsa istutades, kus lahkudes saad maha jätta kõik endaga kaasa toodud mittevajaliku piknikukorvi sisu, või ilusal jüripäeval koristada ära mõni metsatuka serv oma suvilakooperatiivi taga, kuhu seletamatutel asjaoludel on tekkinud suuremat sorti prügimägi.
Aga kui tuleb rääkima mingi „metsamees“ oma raskest tööst ja oma pere ülalpidamisest ning selle seosest minu maja juures oleva metsatüki raiest, siis siin on selge punane joon: oled tore mees, metsa võime istutada, kui on ilus ilm, prügi aitame koristada, kui ise minema viid, kuid mets jääb raiumata. „Meid sinu pere ei huvita, oma viga, valisid vale ala, „luuser“. Puitu meil vaja ei ole, nagi ja tabureti ostan Ikeast, need on tehtud Amazonase vihmametsade puidust, seega too kauge teema mind ei puuduta.“
