Lavastaja ja näitekirjanik Hendrik Toompere avaldas vihikuna näidendi „Üle piiri“, mis elab oma elu ka Eesti Draamateatri laval. Kairi Kruus uuris vahelduseks lugupeetud klassikut ja tema tükki.
„Üle piiri“ keskmes on reisimine – üle piiri käimised nii füüsilises kui ka metafüüsilises mõttes. Mida tähendab reisimine su enda jaoks? Kas reisimine on rohkem maailma või iseenda avastamine?
Algselt, kui ma seda lugu plaanisin, siis oli selle nimi üldse „Must kuup“. Ma mõtlesin kuidagi nii, et see territoorium, mis on minu kui looja sees, on omamoodi sisemine välismaa. See on üks selline koht, kus sünteesitakse erinevad kogemused. Kus luuakse uusi seoseid kogemuste ja sündmuste ja teadmiste ja unistuste vahel. See on selline energeetiline koht, mis meenutab füüsikakirjelduste järgi musta auku, kuhu kõik neeldub ja kust paisatakse siis välja mingi täiesti teistsugune tervikaines. Olgu see siis kirjanduslik lugu, roll või lavastusplaan. Ja mulle tundus nii, et sinna musta auku on väga raske pilku heita. Saab ainult selle sisemust kuidagi välja meelitada.
Ja siis ma hakkasingi ääri-veeri seda lugu kirjutama nii, et analoogina võiks olla minu füüsilised reisimised üle konkreetsete riigi- ja kultuuripiiride. Tahtsin teada saada, et kuidas siis inimese loovus üldse tekib ja mis on see, mis on üldse loomingulises plaanis inimesele oluline. Ja mis on oluline üleüldse. Tahtsin puhastada selle musta augu igasugusest räbust ja destilleerida välja kõige olulisem. Seega kujuneski välja selline lugu, milles on paralleelselt väline, füüsiline maailm ja sisemine eeterlik loominguline elu. Panin need omavahel kokku põrkuma ja sõlmisin neid ka ühtseks tervikuks.
Tuligi välja, et on väga palju justkui ebaolulisi ja peale vaadates absurdseid olustikulisi eluolukordi ja samas ka mingeid suuremaid sündmusi, mis pööravad elu ühes või teises suunas. Nii et reisimine on mõlemat korraga. Maailma ja enda avastamine.
Laval on koos maailma kõige erinevamad paigad – India ja Austraalia, New York, Stockholm jt. Kas need paigad on tähendusrikkad ka sulle isiklikult?
Need kohad on paraku kujunenud minu reiside kõige erksamateks momentideks. Seal on väga erinevad kultuurilised mudelid omavahel seoseid loomas. Näiteks on väga keeruline käitumiskoodiga, mis toimib New Yorgis, hakkama saada Katmandus. Ja omamoodi on kõige selle ekraaniks mu enda kodu ja kasvamine koduses Eestis.
Aasta aega tagasi esietendus „Onu Aare“, mis on samuti su enda kirjutatud ja lavastatud. Kuna „Onu Aare“ ja „Üle piiri“ on võrdlemisi lähestikku sündinud, siis kas neis on midagi ühist? Miski ühine algimpulss või taotlus?
On vist nii, et ükskõik, mida ma ka ei lavastaks või ükskõik, mida ma ka rolliks ei vormi näitlejana, sisaldab see endas ikkagi ühte algimpulssi. Ja see on järgmine. Meid ümbritseb illusoorne kokkuleppeline sotsiaalvõrgustik ja kultuuriruum. Ja inimene selle sees kas kohaneb või üritab leida pragusid kivistunud skeemide vahelt, et korraks pääseda vabaks neist konstruktsioonidest. See on alati huvitav olnud, sest need illusioonid, konstruktsioonid on meile lausa orgaaniliseks muutunud.
Kes reisil ei käi, sellele tundub, et need skeemid on ainukehtivad ja absoluutsed. Nii on ka nende näidendite kirjutamisega olnud. Algimpulss on sama ja näidendi ning lavastuse valmimine on reisimine minevikku, sisemaailma ja loomulikult ka tulevikku. Neid kahte näidendit eristab ja ühendab paar asja. Tehniliselt on nad sarnased. Maagiline realism. Kus ajad, tegelased ja sündmused ei paikne üksteise suhtes ajaliselt lineaarses joones, vaid loovad poeetilise reaalsuse, kus aeg ei oma enam erilist tähtsust. Aja painest vabaks saamine on seal väga oluline. Neid eristab aga see, et „Onu Aare“ on minu lapsepõlve kogemustest, „Üle piiri“ aga juba täiskasvanud inimese pilt elule. Kokkuvõttes aga ikkagi üks eksistentsiaalne rännak.
Lavastuses toimetab seltskond, kes on koondunud ümber Musta Kuubi nimelise produktsioonifirma. Mis neid üle piiri ajab?
Neid inimesi ajendab see sama kihk tundmatute maastike ja ruumide järele, mis mindki. Teadmatus ja uudishimu. Ja soov mõista kõige olulisemaid asju.
„Üle piiri“ lavastust raamivad kaks küsimust. Alguses – kuidas üldse aru saada maailmast, kui me pole ära käinud ja tagasi tulnud, ning lõpus – kuhu see maailm mahub. Kas vaataja võiks saalist lahkuda vastustega või uute küsimustega?
Ma olen kirjutanud ja lavastanud selle loo nii, et kasulikum on vaatajal lasta end kogu sellest sündmuste voost kaasa viia ja ujuda laineharjal, kuni nad lavastuse lõpus vannist välja tõstetakse ja tühjale lavale omapäi jäetakse. Alles siis tasub mõtlema hakata, et mis see nüüd tähendas. Kuigi tegelikult peaks intuitiivselt vastus juba selge olema. Kõik, mis me kogeme ja suudame mõtestada, määrab tegelikult me saatuse. Kui me oma kogemusi ei mõtesta, siis määrab keegi teine me elu ja saatust. No üldplaanis on see nii.
Mis on näitekirjanik Toomperel järgmisena varuks lavastaja Toomperele?
On mitu ideed. Aga ma pean nüüd väikese pausi. Üks teema, mis mind praegu huvitab, on baltisakslaste ja eestlaste suhted. Selline ajalooline tagasivaade, aga samas ka väga ajakohane. Selles mõttes, et suure ja väiksema kultuuri koostoime, võitlus ja vastastikune rikastamine.
Ja teine, millele olen mõelnud, on reklaam. Teadvuse ideoloogiline kujundamine.
Tegelikult on paar teemat veel, aga selleks peabki natuke ootama. Aeg ise ütleb, mis kõigepealt käsile võtta tuleb.
(Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Draamateatri ajalehe sügisnumbris oktoobris 2017.)