Täna enne toimetuse koosolekut käisime KesKus’i seltskonnaga jalutamas: kogu toimetuserahvas ilusti tiira-taara tuules kõikumas ja mina paela otsas tilbendamas. Jalutamine mulle meeldib – meile, koertele on see nagu käiks peldikus ja samal ajal vaataks „Aktuaalset kaamerat“.
Juhtus aga selline lugu, et toimetaja Tiina, kes minu paela teises otsas kõikus, jäi puudel sügisvärve imetlema, kaotas valvsuse ja mul õnnestus end sipsti! vabaks tõmmata. Eks oma rolli mängis ka taamal nuuskiv koerapoiss, kellega me siis paar tunnikest ringi hängisime ja tšillisime. Priius on ikka magus tunne – tee, mida tahad! Aga noh, mingil hetkel läheb kõhus viledaks, tahaks midagi põske pista ja nii ma siis toimetusse kooserdasin. Jäin külmkapi ette nõudliku näoga istuma; seal peatoimetaja Juku-Kalle asjade taga on hea mahlane vorstijupp, mida ma olen vähe pidulikumaks hetkeks hoidnud. Aga nagu viimasel ajal külmkapi juures kombeks: järsku läks lahti räme seksuaalne ahistamine.
Tiina, kes tundis ilmselgelt süümekaid, et ei jaksanud paelast kinni hoida, oli eriti vastik: „Noh, kus sa ringi hoorasid, ah? Ja nüüd istud siin külmkapi juures näljase näoga. Kindlasti hulkusid ringi ja sõid sitta!“
Mis seal pattu salata, sõin küll.
Väljaandja Marek üritas sarkastiline olla: „Kuidas vabadus maitses? Polegi meelakkumine? Nüüd tead, kuidas eestlastele vabadus maitseb – nagu sitt! Oled sa üldse õige eestlane?“
Seda küsimust ühe koera käest küsida on ikka idiootsuse tipp. Eriti kui koera tõupaberitesse on selge sõnaga kirjutatud, et tegemist on Weimari linnukoeraga. Ega Marek pole kunagi erilise taiplikkusega silma paistnud. Mitte nagu Juku-Kalle, kes alati oskab igas küsimuses suuremat ja rahvusvahelisemat pilti näha.
Nii ka seekord: „Katalaanidel on absoluutne õigus vabadusele ja iseseisvusele. Nagu ka kurdidel ja šotlastel ja koertel ja …eestlastel! Me peame katalaanidele appi minema! Eestlastel on suurepärane kogemus, mismoodi me ennast vabaks laulsime. Need seal on kõva tantsurahvas, järsku me aitame neil end vabaks tantsida.“
Kui jutt juba tantsuteemadele läks, siis tundis ka toimetaja Kairi, et ta peab suu lahti tegema. Ta tšekkis oma mobiiliäpist Barcelona ilma ja lausus targasti: „Tundub olevat meie koht. Hea söök, jook. Ilus ilm. Mida sa hing veel ihaldad.“
Sain aru, et oma vorstijuppi ma kätte ei saa – kui juba jutt reisimise peale läheb, siis on Kairi ja Tiina pidurdamatud. Mulle aga lennukiga lendamine väga ei istu – samal ajal, kui need inimahvid mugavas salongis GT-d limpsivad, pean mina mingis pagasiruumis olevas puuris külmetama. See pole ei aus ega mugav. Pealegi puuris erilist vabadusetunnet peale ei tule. Pugesin toimetuselaua alla ja asetasin pea tüdinult käppadele.
Juku-Kalle oli aga juba hoo sisse saanud: „Venemaa on endiselt rahvuste vangla. Meie vennad ja õed – soomeugrilased – vaevlevad seal ahelates. Me peame nendele vabaduse viima! Venelased maksavad raha, et marid ja handid Putinile oma rahvalaule laulaksid ja tantsiksid. Nagu rahvaste tsirkus.“
Tiina tšekkis samuti mobiili ilma-äppi ja lausus targasti: „Sinna paganama Siberisse küll ei lähe. Pealegi on Barcelonas ilusamad mehed. Kui ilusad mehed ei tule meie juurde, siis lähme meie ilusate meeste juurde.“
Juku-Kalle ja Marek tundsid end veits puudutatuna. Ega see pole midagi meeldivat, kui sulle öeldakse, et sa oled kole. Isegi kui sa seda oled. Ja sellest isegi aru saad.
Kairi aga punastas Tiina jutu peale: „Lähme! Ma olen vaba!“
Marek üritas jälle sarkastiline olla: „Saarlane õppis õ-tähe ära või? Selline vabadus.“
Mina aga seal laua all sain Kairist väga hästi aru. Viimasel ajal oli ta rohkem trennis hakanud käima, käekoti pandlad olid palju läikivamad kui enne. Ilusti mukitud ja sätitud. Ta isegi lõhnas pisut teistmoodi.
Koer ju koera tunneb!
