KesKus’i koostatud revüü vabameelsest Põhjamaa linnast Kopenhaagenist, kus toimetus veidikeseks vedelemas käis. Selles linnas võib vabalt leida kohti, mis on Tallinnast tublisti odavamad, rääkimata ka võimalustest hiilida kõrvale pooltest Euroopa Liidu kehtestatud totratest reeglitest. Lisaks paarile ajaloolisele finessile astuvad revüüs üles suursaadik Märt Volmer, Nordica turundusjuht Toomas Uibo ning Taanis elav Eesti saksofonist Maria Faust.
- sajandi lõpul hakati Kopenhaagenis lammutama keskaegseid kaitserajatisi ning see tähendas küllaltki väikese linna hüppelist kasvu. Aga miks on Kopenhaagen „näpuplaaniga linn“? Planeeringu pärast. Kui näiteks meie valitsusjuht Jaan Tõnisson siin 1919. aastal vastloodud vabariigi esimest sünnipäeva tähistas, käis märgatav ehitustegevus, aga see kõik toimus küllaltki suvaliselt. Ja nagu 1913. aastal projekteeris arhitekt Saarinen Suur-Tallinna, mis jäigi paberile (välja arvatud mõned majad), alustati Suur-Kopenhaageni projektiga 1920. aastate lõpul, sealjuures võtsid taanlased kohe pähe, et üks linnaruumi kohustuslik osa peavad olema rohealad. Plaani nimeks sai „sõrmeplaan“, see keskendus parkidele ja infrale ning selle koostasid arhitektid Peter Bredsdorff ja Steen Eiler Rasmussen. „Sõrmeplaani“ nägi avalikkus esmakordselt kohe pärast Teist maailmasõda, 1947. aastal. „Sõrmeplaaniks“ nimetati seda seetõttu, et kesklinn pidi markeerima peopesa ja kesklinnast välja ulatuv infra sõrmi. Sõrmi oli sel plaanil viis, tänaseks on lisandunud ka kuues. Ning rõhk oli asetatud heale ühistranspordivõimalusele: linnas on üle 600 kilomeetri raudteed ning ühendus on tõesti mugavaks sätitud.
Ühtlasi sai Kopenhaagenist 1970. aastateks ka tõeline jalgratturite paradiis, jalgratta saab laenutada iga nurga pealt – paned lukustussüsteemi mündi ning hiljem korjad selle tagasi. City Bike’i süsteemis laenutatavaid rattaid on üle 3000. Näiteks Christianias, 1971. aastal hipide algatatud vabalinnas, on autode kasutamine üldse keelatud.
Vaatamisväärsused on Kopenhaageni kesklinnas küllaltki hoomataval territooriumil koos, suuri rahvamatku pole vaja ette võtta.
- lugu
Nii palju võileibu!
JALUTAJA MÄRKMIK: Eesti suursaadik Taanis Märt Volmer pajatab Juku-Kalle Raidile Kopenhaageni vaimust ja lahedatest kohtadest.
Meie esimene suursaadik oli Taanis Arvo Alas, selline piipu luristav boheem, kes mängis saksofoni. Aastast 1991. Kui palju saadiku kuvand ja töö iseloom muutunud on?
Esimest korda sattusin ma Taani 1992. aasta septembris. Olin just diplomaatide kooli lõpetanud ning Välisministeerium lähetas mind Taanis äsja avatud saatkonda tehnilise abilisena tööle. Saatkonda saabudes vastas pilt enam-vähem sellele kirjeldusele, saatkond koosnes kahest toast Balti riikide ühises kontoris. Saadiku tuba koosnes lauast ja suurest hulgast paberitest, mille keskel istus muheda olemisega piipu popsiv Arvo Alas. Saksofoni mängimas ma teda tööl ei kuulnud, küll aga teadsin varsti kõiki Kopenhaageni lahedamaid džässiurkaid anno Domini 1992, sest pärast tööpäeva seadsime sageli sammud just mõnda nendest. Nüüd, 26 aastat hiljem ise suursaadikuna askeldades tuleb tõdeda, et džässiurkaid on vähemaks jäänud. Küll aga on korralikke džässiklubisid rohkem ja siinse kandi parimat džässi võib nautida täiesti eestilikult Maria Fausti esituses. Diplomaadi töö on vahepeal muidugi üksjagu muutunud, meie käsutuses on hoopis teised vahendid ja võimalused, info peab liikuma selle tekkimise hetkel. Me ei oleks 1992. aastal faksimasinat toksides osanud kõige pöörasemaski fantaasias ette kujutada, et Eesti juhib siin EL eesistujana 28 riigi üritusi, meie konsulaarosakonna põhitöö on e-residentide teenindamine ja Eesti on mitmetes edetabelites Taanist ette läinud.
Kopenhaagen oli eriti 1970ndatel tuntud kui täielik vabaduseoaas. Nüüd sõdivad hipid vapralt oma viimaste kontrollimatute vabaduste ning kvartalite eest. Milline see situatsioon seal õigupoolest on?
Kui 1992. aastal huugasid alailma politseiautode sireenid, olles teel Christiania suunas järjekordset möllu vaigistama, siis tänapäeval huugavad peamiselt turistibusside mootorid, vedades sinna Jaapani ja Hiina turistide horde. Mis vabaduseoaas või elu see selline enam on! Uuemad põlvkonnad ei ole samas mahus mässumeelseid noori peale kasvatanud, heaoluühiskonna lämmatav roosa udu on suure jõuga. Aga kõik ei ole siiski kadunud, taanlased on ikka omamoodi ja väikest viisi mässajad ning kuigi Christiania on muutunud muuseumiks, elab see legendaarne meelsus inimestes ikka edasi. Kes teab otsida, see märkab.
Millised on su jaoks kõige lahedamad kultuuri- ja vaba aja kohad, kuhu ikka minna tahad?
Valik on Kopenhaagenis tohutu, siia eksivad sageli ära nii maailmanimed kui ka tipu poole teel olevad kunstnikud. Vahel tullakse ka Eestist, no see küllus on Taani inimesed nõudlikuks teinud ja siin täissaali kokku meelitada kerge ei ole. Klassikalise muusika sõpradel tasuks ära proovida maailmatasemel akustikaga ja ilmselt ka üheks maailma kalleimaks läinud kontserdihalle DR Koncerthuset. Väga kena arhitektuuriline elamus ka arhitekt Jean Nouveli tööde austajatele.
Kas sa tead, et hoolimata EL õiendamisest leidub linnas puhveteid, kus tehakse rahulikult suitsu, nii et keegi peale suitsetajate ei köhi ka!
Õnneks on see Taanis tõepoolest ikka veel võimalik, hiljuti astusin läbi ühest viimasest säilinud džässiurkast vanalinna Kultorvetil – see on kohvik Valge Lammas ehk Café Hvide Lam. See on seal eluaeg olnud, elav džäss ja sigaretihõng on seal ka eluaeg olnud… Ja kohe kõrval on igati kasutamiskõlblik õllekas nimega Skaal, kust saab muu maailma butiikõllede hulgas ka kümmekond sorti Eesti õlut tellida.
Millised on su sealsed lemmikrestoranid ja lemmikurkad?
Kopenhaagenis on kõik ja igale maitsele olemas. Niipalju võileibu kui siin ei ole ma kunagi elus pidanud sööma, sellega tuleb harjuda. Aga nad teevad neid muidugi päris hästi. Hinnaklass tahab Eestist tulles veidi harjumist, alla 10 euro on raske mingit suupistet leida. Hea koht Taani kõrgklassi söögikultuuri proovida on vanast heast Christianiast mitte väga kaugel asuv restoran https://naervaer.dk/. Seda peab Pädaste restoranist tuntud Yves Le Lay ja muu hulgas saab tellida Jaanihanso siidrit.
Mulle meeldib ikka vana Vesterbro kant ja eriti Tapamaja. Taani keeles Kødbyen (https://www.visitcopenhagen.dk/da/kobenhavn/kultur/kodbyen). See endine lihakombinaat on nüüd igati kultuurne restoranide ja kohvikute pesa ning vaid üksikud segaduses narkarid eksivad Istedgadelt sinna ära, ühesõnaga, lahe kant. Vanalinnas on muidugi kõige kultuursem ja kõige tihedam kallite Michelini tärni restoranide kontsentratsioon. Saatkond on ka siin. Muidu boheemlasi, elukunstnikke, muidusööjaid ja igasugu muid lahedaid inimesi kohtab rohkem ikka Nørrebro ja Vesterbro linnaosades. Ette võib võtta kasvõi sellise tuuri: https://www.urbanadventures.com/Copenhagen-tour-norrebro-neighbourhood-tour.
Sööma võib muu hulgas minna http://www.soulscph.dk/ – neid on siin kaks, veganite koht ja odav ei ole, aga annab hea pildi tänase edumeelse noore taanlase maitsest ja tavadest.
Taanlased said oma lipu teatavasti Tallinna alt. Kas ei oleks aeg tõstatada küsimus, et maksku nüüd 800-aastane rent ära või andku tagasi? Kui tihti diplomaatias nalja teha saab?
Dannebrog on taanlastele väga südamelähedane. Eestis me oma lipu sellist kasutamist ei näe, mis iganes pidu või trall taanlastel käimas on – alati kaunistatakse koht hulga väikeste Taani lippudega. Dannebrog on igal pool. Muidugi on taanlased selles mõttes igati lahedad ja meie moodi, et must huumor on sama levinud kui meil must leib ja sarkasm on määrdeks peal. Aga nagu ikka, saame Eesti ja eestlaste üle nalja rebida ikka vaid meie ise, kui keegi teine seda teeb, tekib kohe õhku vaevu tajutav, aga samas siiski selge lubatu ja lubamatu piir… Sama on Taani ja Dannebrogiga – eks nad ise viska nalja ikka, aga mina olen pidanud paremaks ettevaatlik olla ja mitte sellele riskantsele teele asuda…
Kui hästi taanlased tegelikult üldse Eestit teavad?
Sellega on jutu lõpetuseks nüüd natuke morbiidne lugu küll, aga tuleb välja, et ega nad suurt ei tea midagi. Me oleme nii enda kui ka Taani edu ohvrid. Võrreldes 1990ndate algusega, kui Eesti just uuesti vabaks sai, ja see oli Taanis tähtis ning oluline teema, muutus kõik koos meie igavaks põhjamaaks saamisega. Me oleme üks paljudest EL ja NATO riikidest, kes on küll sõbrad, aga kus midagi põnevat ei juhtu, mis uudisekünnist ületaks. Nii on olnud nüüd juba aastaid… Taani on samal ajal hygge’s kümblev heaoluühiskond, kus enamik asju on maailmas kõige paremad, seega, taanlased tunnevad igati õigustatult peamiselt huvi nende oma maa ja rahva tegemiste vastu. Igapäevasesse meediapilti mahuvad veel ka USAs ja UKs toimuv, natuke ka Saksamaa ja Rootsi, aga kõik teised peavad ise vaeva nägema, kui tahavad tähelepanu saada. See kõik kokku on tekitanud olukorra, kus noorema põlvkonna ja enamiku taanlaste radaril on Eesti teadmise küsimuse peale täiesti tühi pilt. Mõnedel juhtudel tekib sinna seos Dannebrogi legendiga, mõni üksik teab e-riigist, mõni harv on kuulnud, et Venemaa piir on kusagil sealkandis… Ühesõnaga, meil saatkonnas on veel kõvasti tööd teha!
Toomas Uibo,
Nordica turundusjuht
Mulle tundus kogu aeg, et olen Kopenhaagenis palju käinud. Tegelikkuses olin veetnud kokku üksjagu päevi Kastrupi lennujaamas jätkulende oodates. Seekord sukeldusin päevaks Taani pealinna südamesse ja avastasin enda jaoks uue maailma. Seda, et taanlased ühed maailma õnnelikumad on, teadsin varem, aga ei uskunud, et sellest tundest nii vahetult osa saan.
Skandinaavias ringi liikudes on suurimaks hirmuks see, et puhkuserahad lõppevad enne otsa, kui töömured jõuavad operatiivmälust lahkuda. Kopenhaagen üllatas aga kevadiselt ning meeldivalt ja pakkus näiteks linna südames õlut 4–5 euro eest (Tallinnas Raekoja platsil maksis õlu eelmisel suvel 7–8 eurot), hommikueinet tänavarestoranis 7–8 euro eest ja lõunat Michelini tärniga restoranis 8–12 euro eest. 24 tundi kehtiva ühistranspordi kaardi eest tuli tasuda 20 eurot ning lisaks bussidele ja metroole pääses selle Copenhagen Cardiga enamikku muuseumitesse, paadireisile kanalites, hop-on hop-off bussidesse jpm kohtadesse. Õnnelike inimeste keskel möödus aeg väga kiirelt – Kopenhaagen tegi aga pai ja jäi mind igatsema.
Mu Kopenhaagen
Eesti üks vingemaid saksofoniste Maria Faust mäletab hästi šokki, kui ta saabus esimest korda Kopenhaagenisse.
Olin 22, blond, puusa ümber pigem laia vööd kui seelikut meenutav ese, koibade otsas kontsaga kingad ja seljas saksofonikott ja selle otsas veel seljakott. Seljakotis oli meeletult suur summa mitte väga korralikelt inimestelt laenatud sularaha, et tõestada kuningriigile oma majanduslikku suutlikkust, paar pükse, karp hapukurkidega ja hügieenitarbed. Kõndisin seal 120 000 Taani krooni seljas ja värisesin nagu haavaleht. Inimesed naeratasid ja see ajas hullult närvi. Oleks nad vaid teadnud. Pangas toimetused tehtud, kõndisin kergendatult otse Christianiasse, kuhu jäin kaheks nädalaks.
Oli kuum august ja vabalinnas pakutavad hipide spetsiaalsed muffinid maitsesid oi kui hääd.
Kui tuli aeg võtta ette rongireis Esbjergi, avastasin hommikul, et üks mu silmadest ei taha kuidagi avaneda. Väga suurt tähelepanu ma tol hommikul sellele ei pööranud. Palju rohkem muretsesin selle üle, miks ma mingeid hallutsinatsioone nägin iga kord, kui rongi aknast välja vaatasin – talumajad olid leekides ja neist purskas suure joana paksu punast verd. Ma ei olnud elus flashback’e kogenud, nii et seal ma istusin paksu suitsuvine sees (taanlased suitsetasid rongis) aegajalt karjatades ja peast kinni hoides.
Kooli jõudes minu kannatused ei lõppenud. Kuna ma inglise keelt ei osanud, siis ei suutnud ma kooli adminnile kuidagi selgitada, et ma ei ole vaegnägija (koolis oli ka pimedate muusikute osakond). Esimesed kaks nädalat ma õppisingi koos Ole Blindi (Pime Olle) ja Maya NoEye’ga (Silmata Maia). Oli päris huvitav.
Kui ma lõpuks arstile sain, siis jõudis minuni teadmine, et need kaks nädalat Christianias olid mult röövinud ühe pisikese peaajus oleva närvi, mis kontrollib parema silma laugu. Fantast algus uuele elule! Pime, ilma keeleoskuseta loll ja kole. Niimoodi, ilma silmata elasin ma 3,5 aastat. Mul ei olnud sel perioodil mitte ühtegi boyfriend’i. Muffineid armastan sellegipoolest.
Kopenhaageni vabastav mõju 100 aastat tagasi
William Tomingas mäletab Kopenhaagenist üht eredat Eesti ajalooga seotud sündmust. Välisministeeriumis töötanud Tomingas oli 24. veebruaril 1919 Kopenhaagenis saadik Menningi juures.
Kõigepealt läksime muidugi kuulsasse Tivoli parki. Kopenhaagenlased võivad uhked olla, et neil on läinud korda luua selline populaarne, mitte vulgaarne lõbustuskoht. Pargis, mis on suuruselt võrdne peaaegu Kadriorule ja kus kasvavad samuti põlised puud, esinevad aga ka paljud atraktsioonid vabas õhus või mitmetes ehituselt kenades hoonetes. Tivolis mängib kinnises ruumis sümfooniaorkester, annab etendusi vabaõhuteater, tegutseb vabaõhu-tantsupõrand, on avatud mitu restorani, jalgtee ääres seisavad viini vorstide ja alkoholita jookide puhvetid. See kõik võimaldab meelelahutust.
/—/ Sama õhtut mäletan veel ühe teise erakorralise sündmuse pärast – Jaan Tõnisson jõi põhjani klaasi punast veini (Toonane riigivanem Tõnisson oli aatekarsklane – toim.) Tõnisson, nagu on olnud eestlaste komme, pidas oma lauakõne söögiaja keskel. Selles laskis ta elada noort Eesti riiki, soovis temale tervist ja jõudu. Kõik tõusid püsti, tühjendasid klaasid, milledes hetkel juhtus olema punane vein. Tõnisson tõusis ka, aga jättis puutumata tema ees seisva täidetud klaasi. Menning, kes seisis kõrval, ütles temale vaikselt, aga küllalt selgesti, nii et laudkondki kuulis: „Omaenda riigi terviseks ja õnneks tuleb kõhklemata juua.“ Tõnisson vaatas kohmetunult Menningile otsa. Kahmas laualt klaasi. Tühjendas selle ühe sõõmuga. Nii leidis Kopenhaagenis aset ajalooline sündmus minu silma all – Tõnisson oli joonud viina!
*
Muuseas, William Tominga kiidetud tivolist oli vaimustuses ka maailma muinasjutuklassik Hans Christian Andersen. Kui ta 14-aastasena esimest korda Kopenhaagenisse saabus, kirjutas ta päevikusse: „See päev oli nagu mu teine sünnipäev, minu elu muinasjutt. Ilmselt oli asi Tivolis, mis näeb välja, nagu oleks muinasjutust maha joonistatud.“
