LÜHIKESE JALA VÄRAVATORNI TULEVIKKU KUULAMA: Tallinn oli ehk kunagi okultistide pealinn. Kodune selgeltnägijate tuleproov on igal juhul läbi ajastute olemas olnud. Kiek in de Köki muuseumi esivaim Toomas Abiline tutvustab vaimude liikumise aegu Tallinna ajaloos. Kõik võivad tondilugusid kaema minna Tallinna Lühikese jala väravatorni kui parapsühholoogide huviobjekti, mis täidab seda kohta juba pea sajandi jagu. Vaimude giid Abiline ongi siinkohal abiline ja refereerib tornis vaadatavat ekskursiooni.

Lühikese jala väravatorn rajati oma praegusele asukohale 1454.–56. aastail. 1930. aastatel pälvis väravatorn laiemat tähelepanu kui „kummitustorn“, kus ilmutas ennast „ühe munga vaim“. Torni korrused olid toona vaheseintega väikesteks korteriteks jagatud ning sealsed elanikud kirjeldasidki munga vaimu ilmumisi. Mainitud fenomeni asus uurima Tallinnas tegutsenud Psüühiliste Uuringute Selts, paranormaalsete nähtuse uurimisele pühendunud ühing, mille liikmed küsitlesid maja elanikke ning püüdsid meediumi vahendusel vaimuga ühendust võtta. Uuringute tulemused avaldati 1937. aastal trükisena, mis kandis pealkirja „Das Haus am Kurzen Domberg“.

Psüühiliste Uuringute Seltsi andmetel andis vaim teada, et oli eluajal timukasulane, loobus sellest ametist ning pühitseti mungaks, aga ta sooritas ka mungana kuritegusid ning kaotas lõpuks hingerahu.

Aeg möödus, kuid munga vaim jätkas ilmumisi, detailsemad kirjeldused pärinevad 1970. aastatest, kui torni ülakorrusel elas vanahärrast kunstnik. Tornielanik kirjeldas taas pikas narmendavas rüüs mungakuju, kes udukoguna toas hõljunud ning kehatut mehenägu, mis seinale ilmus ning näomoonutusi tegi. Kord olevat vanahärra näinud lausa nelja munka korraga, kes kätest kinni toa keskel tantsuliigutusi tegid, ümberringi helendamas punakas valgus. Mainitud nägemuse mälestuseks on Taani kuninga aeda ja linnamüüri kaitsekäigule paigaldatud kolm näota, kuid pimedas helendavat mungakuju, omapärane mälestusmärk väravatorni viirastusmunkadele.

Lähiminevikus munga ilmumisi kirjeldatud ei ole, küll aga leidvat tänaseni ümbruskonna majades aset seletamatud nähtused.

Eesti Metapsüühiline Selts

1930. aastate alguses oli Tallinnas paranormaalsete nähtuse uurimine moes. Eesti Vabariigi pealinna on sel perioodil nimetatud lausa Põhja-Euroopa okultistide peakorteriks, siin tegutsesid vastavad seltsid ja ühingud, kogunesid ringid ja sõpruskonnad, kes harrastasid spiritismi, toimusid seansid selgeltnägijate ja meediumidega.

Peamiselt saksa ja vene liikmeskonnaga Psüühiliste Uuringute Seltsile lisaks alustas 1932. aastal tegevust Eesti Metapsüühiline Selts. Põhikirja järgi oli seltsi eesmärgiks psüühiliste nähtuste, magnetismi, telepaatia, selgeltnägemise ja ekstaaside uurimine ning sellel alal seansside korraldamine. Seltsil oli ligi sada liiget, kelle hulgas oli arste, heliloojaid, insenere, sõjaväelasi jt. Seltsi koosolekuid külastasid ka poliitikud, isegi valitsuse liikmed.

Eesti Metapsüühilise Seltsi asutaja ning 1920.–30. aastate parapsühholoogiliste uuringute juhtfiguur Tallinnas oli hüpnotisöör Bernhard Valfried Johanson, kes tegutses koostöös tuntud meediumi Mai Kalamehega.

Eksperimendid Eesti Metapsüühilises Seltsis

Eesti Metapsüühiline Selts korraldas loenguid ning koosolekuid, kus viidi läbi erinevaid eksperimente. Katsetati kristallide ja taimede magnetiseerimist, telepaatiat, tuleviku ennustamise tehnikaid, pendli ja nõiavitsa diagnostikat jpm. Väga menukad olid avalikud seansid, kus meedium Mai Kalamehe kaasabil käsitleti üldhuvitavaid teemasid. Hüpnotiseeritud meediumil paluti kirjeldada Lenini ja Stalini isikuid, rääkida Kuu pinnavormidest, kivististe põhjal kirjeldada eelajaloolisi loomi ning arheoloogiliste leidude põhjal muistsete eestlaste eluviisi. Kalamees viidi tuntud paikadesse – Toomkirikusse, Pirita kloostri varemetesse, Ingeri bastioni käikudesse ja mujale ning paluti seal kirjeldada minevikus toimunut. Tavaliselt tagasihoidlik ja sõnaaher meedium ilmutas hüpnoosiseisundis üllatavaid teadmisi, seansid protokolliti hoolikalt ja neid kajastas ajakirjandus.

Hüpnotisöör Bernhard Valfried Johanson (1907–1942)

Bernhard Valfried Johanson sündis Tallinnas 14. märtsil 1907. Esimese maailmasõja puhkedes kolis tema perekond Venemaale, 1918. aastal saabuti tagasi Eestisse, Tartusse. 15-aastaselt olevat Johanson põgenenud kodust Petseri kloostrisse, kuid toodi politsei saatel koju tagasi. 1927. aastal täiendas Johanson end Riias keemia alal (tema isal oli keemiaettevõte), kuid puutus seal kokku okultistide ringkonnaga ning õppis hüpnoositehnikaid.

Saabunud 1928. aastal Tallinnasse, asus Johanson organiseerima okultustlikku ringi, siin kohtus ta meediumi Mai Kalamehega, kellega algas tihe koostöö. 1930. aastal abiellus Johanson pianisti Martha Treiga, abielupaar asus elama Tallinnas aadressil Raua 21–8 ning nende korterist sai Eesti Metapsüühilise Seltsi koosolekute ning seansside läbiviimise peamine asukoht.

Lisaks seanssidele Eestis algasid peagi välisreisid, Johanson koos oma meediumiga korraldas tasulisi seansse Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Taanis, Norras, Poolas, Saksamaal jm, tihedamad sidemed tekkisid Saksa Teadusliku Okultismi Ühinguga.

Johansoni ja meedium Kalamehe koostöös tekkisid siiski ebakõlad. Arvukad seansid, mis tagasid Johansonile küll hea sissetuleku, kurnasid meediumi tervist. Meediumi õde kaebas Johansoni kohtusse, süüdistades teda Mai Kalamehe ekspluateerimises ning 1935. aastal kustutati Johanson samal põhjusel Eesti Metapsüühilise Seltsi nimekirjast. Pärast Mai Kalamehe Eestist lahkumist lõppes ka Johansoni avalik tegevus.

Johanson suri nõukogude okupatsiooni ohvrina, ta arreteeriti 1940. aasta detsembris süüdistatuna nõukogudevastases spionaažis ning talle mõisteti 10 aastat vangistust; Johanson suri 4. veebruaril 1942 Kirovi oblastis.

Meedium Mai Kalamees (1876–1965)

Mai Kalamees sündis 26. aprillil 1876 (v.k.j. 13. aprillil) Järvamaal Amblas talupidajate peres. Juba 8-aastaselt algasid tal prohvetlikud unenäod, millest tüdruk usaldas rääkida vaid isale. Okultse kirjanduse lugemiseni jõudis Kalamees 35–37 aasta vanuselt, mis aidanud tal paremini mõista lapse- ja neiupõlves nähtud nägemusi. Ta töötas majateenijana ja oli tegev sensitiivina, aga elas majanduslikus kitsikuses, mistõttu jäi lõpetamata ka 3-klassiline vallakool. Välimuselt kirjeldati Kalameest 1930. aastatel kui „halli peaga kõhna vanemat daami“. Enne Johansoniga kohtumist harrastanud Mai Kalamees autohüpnoosi kristallkuuli abil.

Koostöö Bernhard Johansoniga oli erakordselt intensiivne, kokku olevat toimunud ligi 7000 seanssi nii Eestis kui ka välismaal ning Kalamehest sai ka rahvusvaheliselt tuntud meedium. Meediumi tervis ei pidanud suurele pingele vastu, lõpuks vabanes ta Johansoni mõju alt ning lahkus toetajate kaasabil Eestist. 1937. aastast on teada, et Kalameest kasutati Saksamaal mitmesugustes uuringutes, viimati nähti teda Berliinis 1945. aastal. Mai Kalamees suri Rootsis kõrges vanuses 1965. aastal.

Mediaalse Nõuande Kabinet

Bernhard Johansonil oli hea ärivaist, 1930. aastal asutas ta Mediaalse Nõuande Kabineti, mis tegutses tema korteris Raua tänaval. Kabinet pakkus tasulisi seansse, kus hüpnotiseeritud meedium vastas klientide küsimustele. Mai Kalamehe ja Bernhard Johansoni koostöös toimunud seansi hind oli soolane, makstes 2–5 krooni, erandjuhtudel kuni 10 krooni, välismaiste seansside puhul oli hind mitu korda kõrgem. Reeglina seansid protokolliti.

Peamised probleemid, millega inimesed „mediaalsele nõustamisele“ tulid, olid tervis, äri, elukutse valik, perekondlikud probleemid, tulevik jne. Seanssidest saadav tulu oli märkimisväärne, tagades Johansonile viisaka elustandardi ja võimalused välisreisideks.

Bernhard Johanson praktiseeris ka ravihüpnoosi, mis tõi kaasa süüdistused loata ravimise eest.

Mida rääkis Mai Kalamees Vladimir Iljitš Leninist

1932. aasta detsembris toimus Eesti Metapsüühilise Seltsi korraldatud seanss, kus hüpnoosiseisundis meedium kirjeldas Venemaa bolševike juhi Vladimir Iljitš Lenini iskut:

Lapsena vallatu, jooksis rusikas kätega, andis kõrvalopse. Lapsepõlves väga raskesti haige. Kui ta oli peaaegu täismees, siis muutus tõsisemaks ja hakkas mingist ideest unistama. Tal oli alati vastane meel. Teised pidasid teda alati tülinorijaks. Ta ei kannatanud, et teised arvasid teisiti. Äkilise, keeva vihaga, alati kõigele vastane. Ta oli väga suur idealist ja väga kirgline. Suur haigus kehas, süüfilises väga kaua. Selle sai ta oma kirglisest elust, oli väga suur naistekütt. Oli vahel isegi südametu. Teinekord pehme kui laps. Ikka poolmetsik ja kirgline. Selle haiguse läbi sai ta vaim suure muutuse, hakkas teisiti mõtlema, muutus idealistiks ja leidis rahu. Korraldusis suuri vigu. Praegu ei tee ta töö järele keegi. Ta töö oli väga kõrge ja pühendus alamale rahvale. Kui Venemaal tema ideede järele käidaks, siis poleks seal sarnast viga. Praegu pööratakse ta tööd igaüks omamoodi ümber….

Ta oli korra rikkuja ja korra looja. Kahes äärmuses väga kõrge idealist, samas väga metsik. Selle haiguse läbi muutuski ta geniaalseks. Ta oli isesugune fastsineeriv kuju, teda jumaldati ja austati. Et nad tema õpetuse järele ei tee, tuleb sellest, et nad tahavad hästi elada.

Mida rääkis Mai Kalamees Jossif Stalinist

4. veebruaril 1930 toimus seanss, kus Kalamees rääkis Stalinist. Meediumile anti kätte ajaleheväljalõige Stalini pildiga, mille põhjal Kalamees kirjeldas:

See mees on väga terase loomuga, uhke. Kui ta vihastab, siis on väga metsik. Kui ta süveneb millessegi, siis viib ta selle läbi. Sõjavägi, hauad. Ta peab sundima teisi tapma, kuigi ta ise seda ei taha. Kõik rahutused surub ta veriselt maha. Ei lähe kahte aastat, siis on tal lõpp. Teda veetakse lohinal ja kuskil koopas on tal lõpp. Valitakse uued esindajad. Kommunism parandatakse. Seda teeb alam rahvas ja allasurutud intelligents. Punane madu väsib, ta liigutab veel, et hinge sees hoida.

Kuidas kirjeldas Mai Kalamees Tallinna aastal 2000?

1931. aasta oktoobris ilmus ajalehes Uudisleht pikem artikkel „Tallinn hävitatakse“, kus ajakirjanik andis ülevaate nn okultismi õhtust ühes Tallinna erakorteris. Seansil andis hüpnotisöör Johanson meedium Kalamehele korralduse kirjeldada Tallinna aastal 2000.

Hüpnotisöör seadis keset tuba ühe tooli, millele asetas istuma meediumi. Siis hakkas aegamisi meediumi uinutama, seletades viimasele miskit vaevalt kuuldaval häälel. Oli näha, kuidas meedium uinus pikkamisi kunstunne.

Hüpnotisöör hakkas seletama lähemalt meediumile tema olukorda. „On aasta kaks tuhat,“ seletas hüpnotisöör. „Mida näed sa? Kuidas näeb välja Tallinn?“

Seda kuuldes ilmus meediumi näole murelik, valulik ilme. „On Tallinn… ta ei ole enam pealinn…“

„Miks?“ küsitles hüpnotisöör. „Kas üldse puudub Eesti Vabariik?“ – „Eesti… Vabariik… on alles… Tartu on… pealinn…“

„Aga Tallinn? Mis temaga on juhtunud?“ – „Tallinn on… Tallinn on väike… väike… provintsilinn… elanikke on… vaevalt… viis tuhat…“

„Viis tuhat? Kuidas see võis olla võimalik? Räägi pikemalt!“ nõudis hüpnotisöör.

Meedium rääkis mõne minuti. Ta põselihased tõmblesid valusasti, laubale sigis higipärleid. „Näen… rohukamarasse… kasvanud varemeid… näen… lõputuid riste… haudu… näen… üksikuid inimesi… pisaraid… Tallinn on purustatud… varemetes…“

„Millal see juhtus?“ päris hüpnotisöör edasi. Kõik on hingetud, äärmises põnevuses. „Kaksteist… aastat varemalt… sõda… hirmus… julm… jaaniöö… rahvas lõbutseb… loidavad jaanituled… Nõukogude Venemaa sõjalennukid… terve taevas on neid täis… Nad ründavad Tallinna. Pommid lõhkevad… majad purunevad… tänavad täis laipu… veri… laibad… rusud… kogu linn on rusuhunnik…“

„Aga meie lennukid? Mis teeb meie õhulaevastik?“ – „Üks teise järgi… meie lennukid… lastakse alla vaenlase poolt… Ka vastase omi langeb palju…“

„Edasi! Millega lõpeb see kõik?“ – „Sõda… hirmus sõda puhkeb lahti. See kestab palju aastaid… Teised riigid tulevad Eestile appi“.

„Aga Pan-Euroopa?“ – „Pan-Euroopat üldse ei saa kunagi olema. Ka Rahvasteliit on vahepeal kadunud… Kuid siiski võidab Eesti. Venemaal kaob kommunism. Tekivad uued riigid… Ukraina… Valgevene… Georgia… saavad iseseisvaks… Karjala ühineb Soomega… Kui lõpeb sõda… saab Tartu pealinnaks. Nälg… taudid laastavad meie väikest riiki… Tallinna hakatakse ehitama üles… pikkamisi… rahvas on vaene… rahakurss madal.“

Peagi lõpeb seanss. Ja varsti on meedium jälle harilik inimene. Ainult ta on pisut kahvatu ja kurnatud ilmega.