KOORILAUL JA RAHVATANTS KUI ROKIPIDU: 22.–24. juunil toimub Tartus Baltikumi suurim üliõpilaste laulu- ja tantsufestival Gaudeamus, mis toob Emajõe Ateenasse üle 4000 kõrgetasemelise esineja. Meelika Hirmo ütleb, et EV 100 programmi kuuluv sündmus ühendab valguskunsti, muusika, koorilaulu ning tantsu eriliseks vaatemänguks, mille sarnast pole Tartus varem korraldatud.
Pööripäeval toimuva Gaudeamuse kandev kunstiline idee on kolme Balti riigi jaanitraditsioonid, legendid, noorus ja armastus. Festival algab rongkäigu ja tasuta avaetendusega Emajõe kallastel, millele järgnevad tantsuetendus „Jaaniöö müsteerium“ ning kontsert ja laulupidu „Jaanipäeva laulud“. Idee korraldada ühispidu Baltikumi koorimuusika paremikuga sündis juba 1920ndatel, kuid esimene Gaudeamuse festival teostus alles pärast sõda ja Stalini surma. Maestro Richard Ritsingu eestvedamisel tulid Tartu Toomeorus Eesti, Läti ja Leedu koorid esmakordselt suureks peoks kokku 1956. aastal. Tänaseni toimub Gaudeamus vaheldumisi kolmes Balti riigis, üldjuhul nelja aasta tagant. Viimati toimus suur üliõpilaspidu Eestis 2006. aastal ja selle melust sai osa umbes 30 000 pealtvaatajat.
Festivali asutaja Richard Ritsingu poeg Alo Ritsing on isa traditsiooni edasi kandnud ning osales Tartu Ülikooli meeskoori koosseisus kõige esimesel peol lauljana. Ta kinnitab, et Gaudeamus ei ole tavaline laulu- või tantsupidu, sest otsib pidevalt midagi uut. „Gaudeamus ei ole ainult laul, pillimäng ja tants. See ei ole akadeemiline kontsert. Festivalil on alati olnud mitmeid põnevaid elemente ning see on olnud isegi vallatu ja ülemeelik. Gaudeamus on teistmoodi kui tavalised Eesti kooriliigipeod,“ kommenteeris Ritsing.
Suletud riik, hirmuäratav Lenin ja rahvuslipud
„Esimene Gaudeamus oli eriline, sest olime ju suletud riik. See oli nagu sugulaste kokkutulek, kes pole varem kohtunud. Gaudeamus oli sündmus, kus palju asju, mis olid varem keelatud, said äkki loa. Näiteks toimus tõrvikurongkäik, mis avaldas mulle enneolematut muljet ja mida süsteem pidas muidu kodanlikuks igandiks. Taas lubati üliõpilastel kanda vormimütsi, kuigi seost korporatsioonidega ei soositud,“ meenutas Ritsing.
Ritsing mäletab ka pidusid, kus poliitilised meeleolud ja pinged olid palju tugevamad: „Nõukaaegse sümboolikaga oldi nii harjutud, et lõpuks seda isegi ei märgatud või kui, siis tehti nende sümbolite üle iroonilist nalja. Näiteks 1971. aastal Riias ja Ogres toimunud peol jagati kõigile rinnamärke, millel oli Lenini pea ja Ogre linna nimetus. Keegi tarkpea teadis rääkida, et sõna „ogre“ tähendab inglise keeles koletist, monstrumit või hirmuäratavat inimest. Sealt läks jutt kulutulena edasi ja õige pea korjati kõik märgid kiiresti käibelt.“
Eriti murranguline oli 80ndate lõpp. 1988. aastal lubati eestlastel Vilniuses toimuvale peole sinimustvalge lipp kaasa võtta, aga eelnevalt loeti kõigile sõnad peale, et lõunanaabreid kuidagi provotseerida või ärgitada ei tohi. „Lätis ja Leedus ei tohtinud veel lippe välja tuua, aga kui meid esimesel päeval lippudega kõndimas nähti, olid lätlased ja leedukad juba järgmisel päeval samuti oma lippudega väljas. Need otsiti kodust peidupaikadest välja või õmmeldi kiiresti spetsiaalselt selleks puhuks,“ rääkis Ritsing. Samal peol viis miilits kaks Tartu lauljat pokri, kus nad veetsid kogu öö.
Vilekoor ja stagna matused
Sellega seiklused ei piirdunud. Okupatsiooniaja tavaks oli kohustuslikus korras esitada venekeelseid Nõukogude Liidu autorite kirjutatud teoseid. Leningradi konservatooriumist saabunud dirigendi vilistasid aga koorid välja.
„See oli täielik vastuhakk. Ta tegi kaks-kolm katset ja lauljad lihtsalt ei allunud talle. Lõpuks suutsid korraldajad siiski koore veenda mitte esitust boikoteerima, aga kui see venekeelne laul ettekandele tuli, laulsid kaasa ainult venelased. Eestlased, lätlased ja leedukad praktiliselt vaikisid kogu ettekandmise aja,“ kirjeldas Ritsing lauljate meeleolu murrangulistel aegadel.
Üks toona osalenutest oli Hannes Astok, kes jäädvustas protesti, aga miilitsad tegutsesid kiiresti ja tõmbasid filmi fotoaparaadist välja. Samal peol peeti ka nn „stagna matuseid“ ehk siis stagnaaja matuseid. „See kõik tekkis kohapeal spontaanselt ja oli tegelikult huvitav ja rõõmus,“ lausus Ritsing.
Eriefektid ja pööriöö müstika
Avakontserdil, 22. juunil esitatakse Emajõe kaldal kuulsa helilooja Carl Orffi kantaati „Carmina Burana“, kus astuvad üles Eesti parimad üliõpilaskoorid ning Tartu ja Tallinna kõrgkoolide muusikutest koosnev festivaliorkester. Esmakordselt Eestis tuleb Orffi kantaadi ettekanne Carl Orffi nägemuse järgi – teose ettekandes kasutatakse ulatuslikku lavalist vaatemängu tantsude, efektsete kostüümide, dekoratsioonide ning valgus-, vee- ja püroefektidega. Kaasatud on Eesti parimad heli-, valgus- ja videokunstnikud.
- juunil Tamme staadionil toimuv tantsuetendus „Jaaniöö müsteerium“ ühendab esmakordselt festivali pikas ajaloos rahvatantsu kaasaegse tantsuga. „Varem ei ole üliõpilaspeo ajaloos tantsuetendust hilisõhtusel ajal või eraldiseisvana korraldatud. Tegemist ei ole meile harjumuspärase rahvaliku tantsupeoga, kus moodustatakse väljakumustreid ja tantsitakse ammutuntud tantse. Kuna valgus on pööripäeva oluline osa, selle ümber on palju legende ja rituaale, siis kasutame ka meie ulatuslikult nii tuld kui ka kunstlikku valgust,“ rääkis tantsupeo kunstiline juht Renee Männik. Männiku sõnul tuleb etendus müstikat ja põnevust täis, meenutades isegi rokk-kontserte. Valguskunstnikuna on kaasatud näiteks Meelis Lusmägi, kes on mitmel aastal võitnud aasta valgustaja tiitli ning olnud kultusbändi Ewert and The Two Dragons kontsertide valguskunstnik.
„Tantsuetendus räägib mehe ja naise romantilise kohtumise loo ja kuna me ei kasuta suuri ekraane, siis valguse ja tantsuga emotsioonide, tunnete ja sündmuste edasiandmine on väga põnev väljakutse. Muusika ja tantsud on tempokad ja me oleme esmakordselt Gaudeamuse ajaloos toonud etendusse ka kaasaegsed tantsijad,“ lisas Männik.
Festival Gaudeamus Tartus 22.–24. juunil
Reede, 22. juuni
21.00 Festivali tule süütamise tseremoonia Kassitoomel ja osalejate tõrvikurongkäik Vabaduse puiesteele. Tasuta.
23.00 Vaatemänguline Gaudeamuse avatseremoonia koos tule, valguse ja imelise muusikaga Vabaduse puiesteel ja Emajõe kallastel. Esitatakse Carl Orffi kantaati „Carmina Burana“. Kunstiline juht Tõnu Kaljuste, lavastaja Mart Koldits, tuleskulptuuride kunstnik Tiiu Kirsipuu. Tasuta.
Laupäev, 23. juuni
22.00 Tantsuetendus „Jaaniöö müsteerium“ Tamme staadionil. Lavastaja Renee Nõmmik, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskunstnik Meelis Lusmägi.
15.00 Osalejate rongkäik Tartu Ülikooli eest lauluväljakule.
16.00 Laulupidu „Jaanipäeva laulud“ Tartu lauluväljakul. Laulupeo kunstiline juht Kuno Kerge, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Maarja Meeru.
23.–24. juunil 12.00 tasuta linnaürituste programm Tartu kesklinnas. Vt lisa www.gaudeamus.ee.
Foto: Oliver Vaagen
