METSIKU EESTI LOOD: KesKus’i ja RMK lugudesari meie metsadest, nende majandamisest ning kaitsest. RMK maakasutusosakonna juhataja Marko Trave selgitab, mis imeloom on „kõrgendatud avaliku huviga ala“ ehk mets, mis ei kuulu otseselt looduskaitse alla, ent kus kirvevälgutamisel on omad piirid.

RMK metsades asuvad alad, mis on märgitud kui „kõrgendatud avaliku huviga alad“. Talupojamõistus ütleb, et tegelikult on ju kogu meie mets avalikkuse kõrgendatud huviorbiidis?

Praegu tundub see tõepoolest nii olevat, kuid me alustasime selle KAH alade teemaga tegelikult juba paar aastat tagasi ja ei pidanud siis ega pea ka praegu kogu metsa silmas.

Aga täpsustame: kuidas siis täpselt seda kõrgendatud avalikku huvi defineerida?

Oleme enda jaoks seda defineerinud nii: on olemas riigimetsa alad, mida kogukond, elanikud, kohalikud – tahan rõhutada, et kohapeal elavad inimesed –, on harjunud pidama rohkem või vähem nn enda metsaks. Edasi sõltub paiga suurusest.

• Linnainimesed käivad jalutamas, sõidavad rattaga, jooksevad koeraga – puhkavad metsas.
• Maainimesed eriti ei tegele selle moodsa lõõgastusega, aga neil on tihtipeale veel tihedam/tugevam side oma asumi/küla/alevi kõrval asuva metsaga – seal on põlvkondade mälu, vanaisal olid seal männimetsa all kartuliaugud, sinna on maetud pere kolm koera, poisid käivad metsas onni ehitamas jne – ehk nad „ikka veel” elavad metsas.
• Lisaks veel kultuuripärandiga seotud kohad, mis kõik ei pruugi olla isegi kaardistatud, ma mõtlen meie vanu pühakohti metsades, pärimusega seotud kohti, allikaid, vanu üksikuid puid jms, mis on rahva säilimise nn juurikakohad, hinge tugi.

Ja enamasti need kohad siiski vahetult piirnevad suuremate või väiksemate asumitega. Selles mõttes ei ole kogu mets avaliku huvi all – kuigi loomulikult on inimestel huvi ka kaugemal asuvates metsades toimuva vastu – käiakse ju matkamas, seenel-marjul ja mis kõik veel. Aga meie hinnangul ei ole need tegevused ja metsamajandus tervikuna nii suures vastuolus.

Kui te parasjagu eelmainitud metsade määratlemisega tegelete, siis kuidas saab „tavaline mets“ erineda mingist muust metsast või olla „ebatavaline“?

Väärtuse tavaline või ebatavaline annavad inimesed, kes seal puhkavad, „elavad“, kes saavad metsast hingelist tuge.

Ega me ise ehk ei ole ka selle väljendi üle tohutult uhked – kõrgendatud avalik huvi –,aga vahel on keeruline leida kõige sobivamaid sõnu, sest sõnadest on võimalik alati mitut moodi aru saada. Oleme rääkinud ka lihtsalt asumilähedastest metsadest, tundlikest aladest, sensitiivsetest aladest jne, aga jäime selle kõrgendatud avaliku huvi juurde. Võta või jäta!

Raiet teatavasti on mitut liiki nagu ka majandamisnõkse. Võibolla teeks neist väikese ülevaate.

See on keeruline küsimus, ei tahaks väga erialaterminites rääkida, aga püüan hästi üldistatult.

See küsimus puudutab tegelikult tervet metsa eluringi.

Alustame siis kõige negatiivsema mainega tegevusest – kui mets on küpseks saanud, on vaja nn saaki koristada. Puud on nii vanad, et juurdekasvu enam ei ole; siin hakkavad tulema mängu igasugused looduslikud tegurid, mis puidu kvaliteeti vähendavad – putukad, seened: loodus hakkab puitu lagundama.

Seda raiet nimetame me uuendusraieks – sõbralik nimi, mis enamasti tähendab seda, et mets võetakse kõik korraga maha lageraie korras. Miks enamasti – sest on võimalus seda teha nn jupikaupa – võtame mingite ribadena, häiludena või algul teeme hõredaks ja mõne aja pärast võtame siiski ka ülejäänud vanad puud maha. Need nn lageraiest erinevad küpse metsa raievõtted ei ole eriti kasutatavad, kuna nendega ei saa tavaliselt head metsa uuendust ehk uut metsa asemele – seda saab palju kiiremini ja loomulikult ka majanduslikult odavamalt, kui küps mets on lageraiega raiutud. Siin tulevad mängu ka muud tegurid – läheb jällegi erialaseks: näiteks kuusikutes ei saa seda nn hõredaks raiumist kasutada, kuna siis võtaksid meie sügistormid kiirelt ka ülejäänud metsa maha. Ehk on ka muid põhjuseid, miks lageraiest pääsu ei ole.

Edasi tulevad tavapärased tegevused nagu metsa istutamine/külvamine, selle uue metsapõlve hooldamine paljude aastate vältel, metsanoorendiku hooldusraied võsasaega, keskealise metsa harvendusraied, mida tavaliselt enne metsa raieküpseks saamist tehakse ka vähemalt kahel korral.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et ühte platsi pärast lageraiet, kuhu uus metsapõlv on istutatud, käiakse mingi tegevusega üle keskmiselt kaheksa korda enne, kui mets uuesti küpseks saab.

Oskad sa hinnata, kui suur osa meie metsadest võiks saada kõrgendatud avaliku huvi tiitli?

Hästi ei oska, aga töö käib, oleme oma IT-rakendusi käivitamas ja hakkame neid asumitelähedasi metsaosi hindama ja KAH alasid määrama. Lõpptulemus selgub ehk aasta lõpus. Maht, mida üle vaatame, on meil teda, aga ma ei soovi seda numbrit välja käia, sest numbrid hakkavad tavaliselt „oma elu“ elama.

Ega sellega töö ei lõpe: kui oleme need alad määranud, siis ka avalikustame need ja ootame tagasisidet ja ettepanekuid. Oleme valmis korraldama kokkusaamisi ja tegelikult olemegi seda juba teinud seal, kus kogukond on seda soovinud.

Kunagi olid asjad elementaarsed – kui veel töötasid metsavahid, taksaatorid ja muu selline bande, kes tundsid oma haldusalas olevat metsa nagu oma kahtekümmet varvast ning näppu.

Jah, see läheb sinna valdkonda, et kunagi oli kõik parem, rohi rohelisem ja… aga elu käib ringiratast, võibolla kunagi on jälle, siis kui enamik metsa on meil puhkamiseks ja nautimiseks ning väikesel osal metsavaht näitab turistidele, milleks ja kuidas vanasti metsa kasvatati ja kasutati.

Kas toonast – inimsilmalist – nõuhaud on võimalik üldse asendada?

Tegelikult ei ole see inimsilmaline nõuhau ka praegu kuhugi kadunud, taksaatori amet ja sellenimelised töötajad on meil täiesti alles, kes siiski just oma silmaga metsa olukorda fikseerivad ja kirjeldavad. Lisaks on tänapäeval veel kõik see IT-arsenal ja arenevad kaardisüsteemid, droonid ja muu.

Ütleme nii, et info ja nõuhau on olemas, aga kogu probleemi see alati iseenesest ei lahenda, sest hoolimata sellest tunnevad inimesed, et vanasti oli parem – inimene tahab vahetut suhtlemist ja ei ole ilmselt võimeline kogu selle kiire arengu ja elutempoga kaasa minema. See tähendab seda, et me ei saa loota, et infotehnoloogia meie eest kogu töö ära teeb.

RMK on toonud välja mõned põhimõtted, käiks need väikeste kommentaaridega üle. Välditakse lageraie lanke suurusega üle 3 hektari. Miks just see suurus?

Taust on selline, et see number iseenesest ei olegi oluline, kas see on 1, 2 või 3 hektarit – tahame sellega rõhutada, et väldime asulate lähedal suuri lanke – see tähendab maksimaalseid võimalikke, mida metsaseadus lubab –, kuigi seadus lubab raiuda ühetaolise (ühevanuselise) metsaeralduse korraga maha, olgu selle pindala kasvõi 20 hektarit.

Tegelik protsess näeb nii välja, et avalikustame KAH ala raieplaanid ja tutvustame neid kogukonnale. Tegelikkust on raske ette näha, mõnikord on mõistlik just ka suuremaid lanke ette võtta.

Oluline on jõuda tulemuseni, kus vana metsapõlv saab mõistliku ajaga uuendatud (uue metsaga asendatud) ning kohalikud inimesed on sellest teadlikud ja võimalikult vähe häiritud.

Lageraied tehakse maastikku sobituvalt. Mida see õigupoolest tähendab?

Metsaeraldise piirid ei jälgi alati maastiku elemente nagu ojad, teed, nõlvad jms. Me ei soovi olukorda, kus näiteks metsatee, mida mööda inimesed jalutavad või jooksevad, satuks pärast raiet keset raielanki. Seepärast on siin maastikku sobitamise juures lahendus panna see raieala piirnema selle metsateega – ehk pärast raiet on olukord, kus ühel pool teed on uuendatud metsaala noore istutatud metsaga ja teisel pool teed on vana mets alles. Kui noor mets on juba piisavalt varju ja turvet pakkumas, siis raiutakse ka teiselt poolt teed.

Lageraielangile jäetakse säilikpuud kasvama gruppidena. Nüüd on küsimus säilikpuudes, palun selgitada rumalamale inimesele see termin ära.

Lihtne seletus on see, et kunagi ei raiuta lageraiel 100% kõike ära, see on looduskaitseline meede – koosluste ja elupaikade küsimus. Jäetakse alles teatud kogus vanu puid, mis peavad olema valitud, vanad jämedad haavad, kõvad lehtpuud nagu tammed, vahtrad. Kui ei ole lehtpuid valida, siis männid, kuused, kased. Neid puid saab jätta hajusalt üle langi ja saab jätta ka gruppidena, gruppidena on nad tormikindlamad, kuid mõte on selles, et isegi, kui torm nad ümber lükkab, siis neid ei koristata, vaid jäävad putukatele ja liikidele, kes lamapuidus elutsevad.

Sellepärast need ongi säilikpuud. See kõik ei tähenda seda, et sellele langile midagi muud ei tulegi – iga lank ikkagi uuendatakse ka uue metsapõlvega – kas siis istutatakse, külvatakse või saadakse osaliselt ka looduslik uuendus, mida hakatakse hooldama ja metsaks välja kasvatama –, aga need säilikpuud, olgu nad püsti või pikali, jäävad sinna ja lasevad seal noores metsas elada ka liikidel, mida seal muidu ei oleks.

Lageraie järel uuendatakse raiesmik raiele järgneval kevadel – kas muidu jääb raiesmik isearenguteed tallama?

See punkt on just selle mõttega lisatud, et kuigi me uuendame kõik langid, siis mõnel pool on majanduslikus mõttes mõistlik teha seda mitte kohe raiele järgneval kevadel – nimelt eriti mändide puhul on värskel raielangil üks putukas nimega männikärsakas, kes rõõmsalt kõik värskelt istutatud männiseemikud nahka paneb.

Aga et mitte jätta ruumi nurinale, et raiuti ja pole midagi asemele pandud, siis KAH aladel teeme seda siiski võimalikult ruttu, võitleme kärsakaga, pritsime taimi liiva/liimi seguga, oleme valmis järgmisel aastal lanki uute taimedega täiendama jne.

Enne raiesmiku uuenemist ei tehta uut lageraiet raiesmikuga piirneval metsaeraldisel. Miks?

See on sisemine reegel, mis kindlustab selle, et kui oleme teinud küll meie mõistes väikese langi – 1 kuni 3 hektarit – ja sellele istutanud kevadel männi, siis meie praaker järgmisel aastal kohe ei saa sinna kõrvale uut lanki teha, mida seadus ju lubaks, aga mis KAH alal ei ole mõistlik.

Ehk kindlustame enne raiutud langil uue metsapõlve olemasolu ja siis saame kõrvale uue langi võtta.

Raietööde käigus tekkinud raidmed koristatakse kasutatavatelt metsateedelt ja -radadelt. Muuseas, RMK kallal virisetakse alatihti, et raidmed jäävad vedelema.

Jah, see on ka mitme otsaga lugu. Lageraietel tavapäraselt raidmed vedelema ei jää – osades kasvukohtades pannakse nad vaalu, mida mööda masinad sõidavad, osades tuuakse üldse välja ja lähevad sooja tootmiseks.

Vedelema jäävad nad reeglina metsa hooldusraietel, noorendike hooldusel ja harvendusraietel. Loodusele ja metsale on see ainult kasuks, kuid inimesele tihtipeale ei meeldi. Need kaovad sealt metsa alt loomuliku lagunemise teel, mis muidugi võtab veidi aega.

KAH aladel oleme eraldi rõhutanud, et kui ka harvendusraielanki läbib mingi kasutatavmetsatee või rada, siis ei tohi sinna raiejäätmeid jätta, mis liikumist takistavad.

Mujal, kaugemal metsas võivad seenelised siiski neile peale sattuda.

Kas kõrgendatud avaliku huvi terminit tuntakse ka mujal riikides – näiteks Põhjamaades, kus eestlase kuvandi kohaselt hoitakse metsa kohe erilise hoolega?

Tuntakse ikka, soomlased on selle teemaga palju pikemalt tegelenud ja samuti suhtlevad kogukondadega raiemahtude ja lankide suuruste teemal.

Eelmisel sügisel käisime RMK inimestega ka seal kogemusi omandamas. Soomlased on tegelikult metsa majandamisel väga liberaalsed – seadusega midagi väga ette ei kirjutata ja metsaomanik saab suhteliselt vabad käed, puuduvad langi suuruse piirangud ja raievanused.

Kuid tähtis ongi ühiskondlik kokkulepe, kus mingi perioodi raiemahud lepitakse suures plaanis ühe laua taga kokku ja selle kokkuleppe hind tuuakse samuti välja.

Kuidas õieti reageerida üldlevinud arusaamale, et kõik metsad võetakse halastamatult maha, kuna riigil on lihtsalt pappi vaja ning tellimus kauka täitmiseks on esitatud?

Reageerida saab mitut moodi. Kui uskuda, et nii ongi, siis ollakse kas vihased või kurvad, organiseeritakse näoraamatu gruppe ja luuakse iseoma illusoorne maailm, kus võideldakse kõigi nende enda loodud lohedega.

Kindlasti on ka selles tõde, et riik soovib RMK-lt tulu ja et riigimetsi majandataks efektiivselt ja selle tegemise taga on samuti paljude inimeste suur töö. Kuid RMK ei ole ainult puidu ülestöötamise ettevõte, RMK-l on ka teisi rolle, mis seda tasakaalustavad – looduskaitsetegevused, külastuskorralduslikud tegevused, maakasutuslik suunamine.

Ei võeta kõiki metsi halastamatult maha – asjad on kontrolli all, jälgitakse väga täpselt puuliikide tasakaalu, metsakasvatuslik tegevus on väga suure mahu ja tähtsusega. Lastelastele ja omakorda nende lastele jäävad samamoodi vanad metsad.

Kuidas sa ise hindad – kas meil on kaitsealust metsa piisavalt? Millised on väljakujunenud maailmapraktikad?

Ma ei ole sellele küsimusele võibolla kõige pädevam vastama, see on ühiskondliku kokkuleppe küsimus. Minu sisemine kokkulepe ütleb, et piisavalt, kui niimoodi jämedalt numbritega opereerida, siis RMK maafond on u 1,4 miljonit hektarit, sellest u 30% on mingi kaitse all, kus majandustegevust ei ole, u 10% on sood, rabad, lood, alvarid ja luhad, kus samuti majandustegevust ei toimu, u 5% on rohu- ja põllumaad, rajatiste maad ja ülejäänud 55% on siis metsamaa, kus majandustegevus toimub, millest omakorda u 15% on seotud samuti erinevate piirangutega. Usun, et maailma mastaabis oleme nende numbritega skaala ülemises otsas kaitstuse poole peal.

Loodusteadlased soovivad seda kaitstavat numbrit suurendada, majandusinimesed vähendada ja poliitikud peavad kompromissi tegema.

Minu enda arusaam nii mustvalge ei ole, et kaitsealused metsad on need, kus ainult kaitseme ja majandusmetsad on need, kus valimatult võtame.

Talupojatarkus ütleb, et majasoojaks võtame metsast selle, mis muidu kõduneks, majapalgid võtame maha õigel ajal, et saaks maja ehitada, asemele istutame uue metsa, et lapselaps saaks selleks ajaks juba vanad majapalgid uute vastu vahetada ja merikotka pesapuu jääb loomulikult puutumata – see teave antakse samuti põlvkondadega edasi.