Suvine koerailm on läbi saanud ja alanud on sügisene veelgi rõvedam koerailm. Milline imeline vaheldus – vihm on muutunud märksa märjemaks ja tuul veelgi külmemaks.
September ongi lõpuks kohal ja optimistlikud vanemad on saatnud oma seelikukestes ja põlvikutes lapsukesed, gladioolid käes, võitlema nii tuule, kopsupõletiku kui ka kurja emakeeleõpetajaga. Kõik ajavad taga tarkust. Mina aga ei viitsi isegi kassi taga ajada – kehva ilma eest on mõistlik varjuda toimetuselaua alusesse hubasesse urgu ning üritada silma looja lasta.
Kahjuks katkestab minu mugava äraolemise toimetaja Kairi, kes kaugelt tulnud inimesena esimesena suvepuhkuselt tagasi jõuab. „Aitab mul vaid korra Tallinnast ära olla, kui keegi on käima pannud juhtideta bussid. Kusjuures bussides ei ole ühtegi reisijat ja ainus inimene, kes selles liikuvas jäätiseputkas istub, on bussijuht. Ajuvaba! Varsti panevad Saaremaale ilma kaptenita praamid käima – kes siis saare piigadele ilusaid lokkis juustega tittesid tegema hakkab?“ on Kairi pragmaatiline. Ta ohkab tüdinult ja päevitunult meenutades möödunud toimekat suve.
„Mina…,“ imbub toimetusse väljaandja Marek, kelle suvi on möödunud Haapsalu kandis muru niites: „…mina enam ei jaksa. Las kasvab. Lumberseksuaalsed habemed on tänapäeval moes, miks minu hoov ei võiks välja näha nagu feministi kaenlaauk! Kui mõni poliitik ilmuks välja ja lubaks muru kasvamise ära lõpetada, siis minu hääl oleks garanteeritud. Linnas lubavad idioodid hoopis muru juurde külvata ja suuremaid parke ehitada. Kas nad siis ei tea, et pool Tallinna rahvast on maalt tulnud ahvid, kes ei salli muru silmaotsastki. Neile tuleb rohkem asfalti lubada.“
Ma olen alati öelnud, et Marek on ajukääbik – muru on linnas väga tähtis element. Selle peal on hea püherdada ja põõsakeses jalga tõsta. Ning minu vaatlused on tõestanud, et inimestele on väikene rohemassiiv samuti igati südamelähedane: nimelt meeldib ka neile selles õllepudelitega kõlistades püherdada. Ja põõsas käivad nad samal põhjusel mis minagi.
Justkui selle tähelepaneku kinnituseks ilmub uksevahele peatoimetaja Juku-Kalle, kes pühib oma pisut poriselt püksitagumikult hooletu liigutusega rohukõrre ja plärtsatab laua otsa istuma. „Mätas on märjaks kiskunud,“ teeb ta asjaliku järelduse, mis teeks au ka kõige tähelepanelikumale loodusvaatlejale. „See aga tähendab, et varsti on valimised. Mis omakorda toob kaasa kõrgendatud aktiivsuse inimloomariigis. Kui ma toimetuse poole jalutasin, kohtasin tänavanurgal Jüri ja Urmast. Nad olid esimest korda ilma autota linna peale tulnud ja vahtisid ehmunult ringi. Hakkasid mul järel käima nagu peksa saanud penid. Ma saatsin nad siis Savisaare juurde, too paneb poisid ketti, annab neile pisut pedigriid ja hellalt peksa. Ehk jäävad isegi elama…“
Vot Juku-Kalle mulle meeldib! Koertevastane vägivald on väga halb. Just oli uudis, et Tartus sõlmiti esimese septembri puhul koolirahu. Viimane aeg oleks koerarahu leping ka laua peale panna. No ja kui muidu ei saa, siis võime sellesse lepingusse kassid ka sisse kirjutada. Aga Juku-Kalle meeldib mulle veel selle pärast, et me oleme suured sõbrad. Iga kord, kui toimetuse koosolekul napsu võetakse, on tema tooli ümber kõige rohkem maha pudistatud snäkke ja suitsuvorstijuppe. Ma olen enam kui veendunud, et ta teeb seda meelega. Ikka minule mõeldes.
Nagu imeväel ilmuvad laua peale suitsuvorst, šokolaad, leivapäts ja sinine stressipall, kõik esemed kenasti Eesti 100 sümboolikaga kirjatud. Koos sakuskaga käib kaasas toimetaja Tiina, kes väsinult asetab lauale ka oma küünarnukid ja nende peale kaunikujulise pea. „See Euroopa Liidu eesistumine oleks päris lustlik üritus, kui neid paganama eurooplasi jalus ei tolkneks. Istuksime rahulikult isekeskis, veeretaksime eestikeelset tatikolli, süüa ja juua jätkuks kõigile, pärast kirjutaksime raporti ning asi tahe. Keegi tropp on aga Euroopa peal kõlaka lahti lasknud, et meil on kanget napsi ja head sakummi. Nüüd kõik välismaa tüübid saalivad kohale ja ei lase isegi rahulikult ministeeriumi suvepäevi pidada. Liiklus on puhta pekki keeratud, normaalne eestlane ei saa isegi Hulludele Päevadele ligi. Kes see imbetsill nad siia kokku kutsus – euroametnikud on nagu lipsudega tirtsuparv – panevad kõik nahka, maha jääb põlenud maa ja tühi taara!“
Tiina silitab hellalt tirtsude käest päästetud suitsuvorsti ja vaatab laua ümber olijatele paljutähenduslikult otsa. Toimetuse töökas kollektiiv mõistab seda vihjet poolelt pilgult – et jällenägemise ja sügise alguse ja õnnestunud puhkuse ja tööka aastalõpu ja… mida iganes. Juku-Kalle näpud hakkavad sügelema ja ta kujutab juba ette, mismoodi poetab laua alla maitsvaid palukesi. Kairi heidab küll korraks kõõrdpilgu seina ääres lösutavale trennikotile, aga terve mõistus sedapuhku ei võida. Nagu alati. Marek läheb mõõdetud sammul nurgas suriseva külmkapi poole ja avab selle ukse…
„Mida perset!“ pääseb Mareki huulilt ja jääb toimetuseruumi hõljuma nagu väike kuri pilveke. Külmkapi tühjal riiulil seisab tagurpidi keeratud veinipokaal ja väriseva koerakäpaga kritseldatud paberileht sõnumiga: „Septembris, sõbrad, ei joo!“
Esimesena kogub end kogenud luuraja Juku-Kalle: „Oktoober ei ole enam kaugel.“
Marek haigutab klaasistunud pilgul, tõmbab end kerra ja nendib, et magades läheb aeg kiiremini. Kairi lõikab suure kääru suitsuvorsti ja topib endale suhu. Tiina haarab laualt stressipalli ja virutab selle vihaselt koosolekuteruumi uksest välja. „Saba, too pall ära!“
Vaat ei too, mõtlesin ma rahulolevalt. Kohe terve septembri ei too. Sest kolleegide vaheline sõprus ja solidaarsus on kõige tähtsam!
