KAHEPÄINE ELUKAS: Juku-Kalle Raid kohtus huvitava zooloogilis-vaimse isendiga, mis sisaldab endas nii Yana Toomi kui ka Andrei Hvostovi. Et neid kahte – Andreid ja Yanat – on meedias juba kõriauguni paari pandud ja kokku laulatatud, võib sellest vaid järeldada, et Õhtaleht ei valeta. Nii leidiski ühel reedesel pärastlõunal aset vestlus Hvostoomiga.
Fakt on see, et kui Andrei Hvostov koos Yana Toomiga Damaskuses kohtingul käis, tekitas juhtum rohkem tormilist elevust kui suhkur teeklaasis. Kusjuures, väga raske aru saada, mispärast. Hvostov on teatavasti ajakirjanik ja Toom teatavasti poliitik. Visaku üksteise pihta piibellikult esimene kotitäis põllukive need mainitud elukutsete esindajad, kes poleks sama võimalust kasutanud.
Igal juhul on Andreist ja Yanast saanud sest alates kahepäine elukas – Hvostoom. Helistasin ühele osale sellest loomast – Andrei-nimelisele – ja küsisin, kas Hvostoom lugu ka teeb või näsib niisama heinamaal muru.
Et Hvostoomil – nagu Hugh Loftingi Lüka-Tõmbal „Doktor Dolittle’i“ raamatust – on kaks pead, vastas Andrei-nimeline pea:
– „Kas Yana on nõus?“
– „Muidugi on!“ valetasin enesekindlalt, nagu oleks juba küsinud.
Ja helistasin kohe teisele peale.
– „Mis esimene pea arvab?“ küsis Yana-nimeline teine pea esmalt.
– „Jättis sinu otsustada!“
Ja nii saingi kokku Hvostoomiga ühe pea – Yana – kontoris Roosikrantsi tänaval. Yana valas käbedalt klaasi vett, keeras lahti rõduukse, et me saaks paremini suitsetada ning kraamis letti kohalike valimiste tikutoosi, enda pilt kenasti peal koos üleskutsega „Zažigai!“
Otsustasime siiski, et konspiratsiooni mõttes ujume juttu vestma üle tänava asuvasse Baieri keldrisse, saksa õllekasse. Väärikas koht, mäletan, et selle kõrtsi salapärastes tagatubades sai omal ajal kokku poliitnõupidamiste puhul näiteks suur osa IRL-i juhtpuldist.
Hvostoom pole mingi eriline skiso, saab endaga täiesti hästi läbi ja tundub, et on üldjoontes oma isikuga rahul. Ehkki üks pea kandideerib kohalikel valimistel sotsides ja teine Keskerakonnas.
Või noh, mis seal ikka suurt vahet!
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Kuidas juhtus nii, et mina, kes ma teid tunnen juba kaua, olen pidanud hakkama teid hüüdma Hvostoomiks?
Yana Toom (Y.T): (Sarkastiliselt) Ma arvan, et see on selle tulemus, et sa väga innukalt jätsid septembris alkoholiga hüvasti. Igasugused koletised sünnivad sellises olekus ju.
Andrei Hvostov (A.H): Ma arvan ka, et see on väga ränk intoksikatsioon. Aga võibolla jättis sulle mingisuguse kustumatu mulje meie ühisreis Damaskusesse. Andsid mõista, et mul Yanaga midagi susiseb ja kole palju lolle jäi seda uskuma.
J-K.R: Raadiosaates käisid ja rääkisid rahulikult ära, aga väga paljud arvavadki, et teil susiseb.
Y.T: (Mõtlikult) Mentaalselt susiseb vast küll.
J-K.R: Mis see tähendab?
Y.T: (Nagu lollile) Huvitav on! Tahaks vahel rääkida mõne targa inimesega peale iseenda ja siis helistan Hvostovile.
A.H: (Lihtsalt) Mulle lihtsalt Yana meeldib! (Õpetlikult) See Hvostoom elab sinu peas, mina näiteks seda asja niimoodi ei näe. Me oleme ikkagi poliitilised konkurendid antud hetkel.
Y.T: (Pareerides) Oh, mis sa nüüd… Ma ikka ütlen kõigile, et hääletage Hvostovi poolt, kui Kõlvart ei meeldi…
J-K.R: Tuleme poliitikast korra ära ja mõtleme, mida te kultuuriliselt jagate?
Y.T: (Enesekindlalt) Mina loen Hvostovi alati, aga et Toom ei kirjuta, siis Hvostov Toomi ei saa lugeda. Asi on täitsa tasakaalust väljas.
A.H: (Pobiseb) Äkki ühendab meid armastus Kalevipoja vastu?
Y.T: (Heidab käega) Ah, ära räägi.
A.H: (Viga parandades) Dovlatovit loeme koos!
Y.T: (Õiendab) Mida sa räägid, et loeme koos. Kujutad ette, mida ta nüüd unes näeb selle peale!
A.H: (Hakkab loetlema) Me pole kunagi käinud koos teatris, kinos ega luuleõhtul. (Mõtlikult) Käisime koos Assadi juures, aga seda ei saa vist nimetada kultuuriprogrammiks.
Y.T: (Salapäraselt) Ma usun, et talle tundub, et ma olen nii lahe kui ka tark!
A.H: (Nostalgiliselt) Kui me esimest korda Yanaga kokku saime, umbes 20 aastat tagasi, siis oli ta ajakirjanik. Tal oli mingi ajakirjanduslik uurimus vist… (Meenutab) Jah, vene koolilapsed kirjutasid esseed, teemaks oli vist „Venelane“. Küsimärgiga. Ja Yana kutsus mind žüriisse ning pärast jäime toimetuse suitsuruumi munema, mõneks tunniks, kaheks või kolmeks. Ühesõnaga, oli huvitav.
(Elavneb) Kusjuures! (Elavneb veel rohkem) Enamik minu ajakirjanduslikke kolleege on mulle täiesti võõrad inimesed. Mul ei ole nendega ei huvitav – ega mingisugust vajadust koos olla. Enamik minu ajakirjanduslikke kolleege on sellised, kellega koos ma Damaskusesse ei läheks lambist. Nagu Yanaga läksin.
J-K.R: Yana sai kordumatute teenete eest Eesti Vabariigi kodakondsuse, Edolf ise pani oma lihaselise õla alla. Mispärast?
A.H: (Täiesti nõutult) Minu meelest on see isegi nagu veider küsimus. Et miks Eestis elavale inimesele, kes valdab eesti keelt, antakse kodakondsus erakordsete teenete eest… Ju siis need erakordsed teened tähendavadki seda, et inimene õppis jumala hästi eesti keele ära.
Y.T: (Palju resoluutsemalt) Siit tuleb tõlge! (Pidulikult) Ma annaksin kõigile halli passi omanikele kodakondsuse homme. Äärmisel juhul ülehomme! Sest nad kaua aega elasid dokumendiga, mis pole mingi dokument!
J-K.R: Mida, mida! Halli passiga saavad nad ilma viisata nii Venemaal kui ka läänes ringi koperdada!
Y.T: (Kurjalt) Kuule, mis see käimine on? Viisa ei maksa suurt midagi, jama jutt see viisa-jutt.
J-K.R: See, et viisa ei maksa mitte midagi, on hoopis muidugi ühe hästi teeniva eurosaadiku jutt. Umbes 60 eurtsi kord võib ühele lasnamäelasele, kelle eest sa võitled, eelarvesse märkimisväärse augu lüüa.
Y.T: (Pareerib) Mitte keegi, mitte kunagi, pole uurinud seda, mitu protsenti halli passiga inimestest kasutavad seda suurepärast võimalust. Keegi ei tea. Aga erakordsetest teenetest niipalju, et Ajalehtede Liit saatis selle taotluse valitsusse, et võiks Yana Toomile anda kodakondsuse. Edgar Savisaar oli järgmine samm. Ma tegin kuradi head lehte. Selle lehe auditoorium oli 2006. aastal 108 000 inimest. Seda pole kunagi enam olnud ühegi vene lehega Eestis. Päris palju kirjutasime Eesti ajaloost, sõitsime läbi hulga Eesti paiku. (Vihaselt) Mida rohkem ma loen neid kommentaare, seda rohkem ma mõtlen, et läheks, kurat, muudaks selle kodakondsuse saamise aluse ära. Mul on kõrini sellest jutust.
J-K.R: Mis see võiks olla?
Y.T: Võiks olla nii, et lähen teen selle eksami ära ja kogu moos. Kõigile, kes tahavad Eesti kodakondsust, anda see aasta jooksul. Kes ei küsi, see on ise loll. Teema maas.
A.H: (Niheleb) Halli passi omanikelt oodatakse nagu mingit serenaadi laulmist ja põlvitades käe palumist Eesti riigilt. Eesti on Krõõt ja siis see halli passi omanik laulab aasta aega serenaadi seal akna all. Aga Krõõt on selline väga reserveeritud, et ma sind vist ikka ei taha. Ent kas Krõõt on üldse nii kabe tütarlaps, et ta võib siin pirtsutada? Mis seisus Eesti riik ja ühiskond praegu on? Tegemist on suhteliselt koleda tütarlapsega, kellel pirtsutada küll midagi ei ole. Tegelikult me vajame neid inimesi. See on Tööandjate liidu statistika, et 5000–6000 inimest lahkub igal aastal tööturult. Ja siis meie siin iriseme, et need ja need inimesed meile ei sobi.
J-K.R: No aga iga suvaline tüüp võibki saada Eesti kodakondsuse. Õppigu keel selgeks ja kogu laulupidu. Kes kurat keelab?
Y.T: (Elavneb märgatavalt) Sina olid see, kes soovitas mulle öösel Narvas, et ma võin siin karjuda igasuguseid eestikeelseid roppusi bussipeatuses ja keegi ei saa aru! Nad ei oska eesti keelt B1 tasemel. Ja ei ole seda mingitki võimalust ka ära õppida, kui käid tööl Narva linnas.
Vahepeal toob Baieri keldri oober kaks alkovaba õlut mulle ja Andreile ning valget veini Yanale. Tekkib mõtlik ning lurisev joogipaus.
J-K.R: (Kiuslikult) Andrei, kas sa oled veendunud, et oleksid üldse nii tuntud lõust ilma Yanata?
Y.T: (Segab vahele) Mis! Tegelikult olete te kõik tehtud Edgar Savisaare poolt. Lõpetage ära. Mida suurem tegija, seda rohkem on ta teinud inimesi enda ümber. See on selge ju. Andrei oli kirjanik ja mul ei ole sellega absoluutselt mitte mingisugust pistmist.
J-K.R: Yana on suuteline Eestis sõimama Eestit ja samadel argumentidel Venemaal kaitsma Eestit – kusagil suvalises saates.
Y.T: Seda, mis on eestimeelne oma olemuselt, võetakse siin oma rumalusest kui eestivastast tegevust. Kui ma lähen samade argumentidega sinna, on mõju vastupidine.
A.H: (Veidi kooliõpetajalikult) Tegelikult – ütleme – sõnumit tõlgendatakse lähtuvalt sellest, kes on selle sõnumi välja hõiganud. Kui eesti haritlane Rein Taagepera teatab, et eestlased on väljasuremise ääre peal olev rahvas ja demograafiline vetsupott, avaldab ta oma tugevat muret eesti rahvuse pärast. Kui Yana Toom midagi sellist ütleb, siis on ta kuritahtlik Kremli ruupor, kes soovibki seda, et eesti rahvus ära kaoks.
Y.T: (Iroonilise huumoriga) Sina sündisid õigesse perekonda, sina oled kodanik. Sinul on mingi (pööritab silmi nagu kaardimoor; rõhuga) salapäraneteadmine demokraatiast ja kodanikuõigusest juba sünnist saati! Mina pean seda alles tõestama. Ja, kui mul ei ole sünnijärgset kodakondsust, siis selle saab ka ära võtta, ebalojaalsuse eest.
J-K.R: Nagu igas riigis.
Y.T: (Tuliselt) Ei ole! Meil on kahte sorti kodakondsust ja kahte sorti ühiskonnaelu. See, mis on lubatud sulle, ei ole lubatud mulle. Väga lihtne.
Ju siis neil on siin parem, aga miks see peaks mind huvitama, kui ma elan siin ja see on minu kodu. Miks ma pean ennast võrdlema pidevalt Venemaaga või Valgevenega või kurat teab millega veel.
J-K.R: Aga millega sa ennast võrrelda tahaksid?
Y.T: Ma ei tahaks üldse ennast millegagi võrrelda, ma tahaks, et siin oleks võrdsem elu kõigile.
J-K.R: (Ei jäta) Jällegi, mille suhtes?
Y.T: Sinu suhtes, Hvostovi suhtes.
J-K.R: (Vaguralt) Meil ei ole häda midagi.
Y.T: (Salvavalt) Teil ei ole jah häda midagi, aga minu väimees, keda sa oled näinud, vaata, see, kes kaste tassis… Ta sai suurte pingutustega elamisloa üheks aastaks. Perre sündis laps, nüüd sai ta taas üheks aastaks, kuigi pidi saama viieks. Küsimuse peale, et miks üheks, öeldi, et äkki teil on fiktiivne abielu. Laps on pool aastat vana. See on probleem.
A.H: (Ärkab mõtisklustest) Ma küsin vastu, et miks me peame end üldse Euroopaga võrdlema. Eesti ei ole enam atraktiivne pruut, keda kosida. Ja, kui ütelda, et võrdle teiste Euroopa riikidega, siis ma ei tahaks üldse hakata võrdlema, isegi Soomega mitte. Soome on täitsa kepsakas selline.
(Lürpsab õlut ja tõstab aeglaselt näpu)
Praegu käib Ida-Euroopas vaidlus, et kes on kõige rohkem kannatanud ajaloos. Poolakatele tundub, et nemad, serblastele, et nemad, eestlased on muidugi kindlad, et nemad. Siin käib ilge rebimine, et kes on kõige rohkem kannatanud. Alates 1990-ndatest on selline kedratud jutt, et tulenevalt ajaloolistest põhjustest me ei saagi siin elavatesse venelastesse teistmoodi suhtuda, kui me suhtume.
J-K.R: Oot-oot. Palju oli 1990-ndate algul venelasi, kellega sa ise läbi käisid? Igapäevaselt?
A.H: (Muigab) Mul on vanamees venelane, mingitest asjadest saan teada teistmoodi. Oma vanamehe kaudu saan teada, mida Ida-Virumaa proletariaat asjadest arvab. See, mida Tallinna vene hipsterid ja vene huvitavad intellektuaalid arvavad, selle saan ma sealt tuletada. Aga see, mis arvab Ida-Viru proletariaat, on juba vanematekodunt kaasa tulnud teadmine.
Y.T: (Langeb mälestustesse) Ma siin hakkasin mõtlema selle suhtluse peale. Esimesel kursusel, see oli 1984, saadeti meid, Tartu vene filli plikasid, kolhoosi kartuleid noppima. Obinitsasse. Elama pandi mingisse koledasse vanasse koolimajja. (Laia naeratusega) See küla oli noori poisse täis. Ma ei tea, kus need tüdrukud ennast peitsid – aga kõik olid poisid. Ja siis istusid eestlased ümber maja, mängisid kitarri, tõid lilli. Ühesõnaga, viskasid saltot ja laulsid. Mida nad laulsid? Ai-tšihh, ai-tšahh, ai-tšahh, ai-velled! Aga sõna „tibla“ neelasid alla. Ja kui ma küsisin – mul oli siis väga kehvake eesti keel – et kuulge, mis see „tibla“ on, siis vastasid, et oi, sul pole vaja seda teada. Ja ma nüüd tagantjärele mõtlengi, et millal see toimus? Et võib näkku öelda „tibla“. See polnud võimalik aastal 1984, lihtsalt polnud võimalik.
J-K.R: Öeldi ikka.
Y.T: Mina seda ei kuulnud!
A.H: (Heasüdamlikult selgitades) Kuule! 1984, kuuvalge öö, poisid mängivad kitarri akende all, neil olid teised eesmärgid!
Y.T: (Sügavalt kaheldes) Kurat seda teab, see läks hiljem kuidagi totaalselt käest ära. Kui teie siin räägite, et teil on mingi väikerahva kompleks, siis on olemas ka suurrahva kompleks. Kui te olete mingit allahindlust nõus tegema ühtede rahvuste puhul, siis peaks see olema relevantne ka teiste rahvuste puhul. Mul on isa venelane, Moskvast pärit.
A.H: (Okkaliselt) Miks sa seda rahvuse asja siia kogu aeg tuua tahad?
Y.T: Ma ütlesin, et integratsioon ühendab meid, ise astusin selle reha otsa.
Tekkib uus joogipaus. Kui käin tellimas, kargab ligi keegi tundmatu vennike ja nõuab: „Sina koos Hvostovi ja Toomiga? Miks selline kamp? Mis sünnib?“ Ajan vastuseks mingit seosetut mula. Laua taga murrab Yana vaikuse.
Y.T: (Nukralt) Jaa… Ma ei kirjuta tõesti, kuigi see on maailma parim töö. Sellest kõigest. Aga mis teha, vene meediat ei ole enam olemas.
A.H: (Samuti nutuselt) Vene meediat jah eriti ei ole enam.
J-K.R: Mis see tähendab, Eesti vene meediat või üldse vene meediat?
Y.T: Vene meediat Eestis ei ole olemas.
J-K.R: Mis on ju tavaline areng.
Y.T: (Nagu torgatult) Vabandust! Mis on tavaline areng?
J-K.R: (Stoilise liikumatusega) Ma tuletan meelde, et kui terve hunnik eestlasi emigreerus Abhaasiasse 19. sajandi viimasel veerandil, siis neil oli algul isegi mitu ajalehte, aga kõik see suri välja.
Y.T: Mulle su võrdlus ei meeldi, nagu sa aru saad.
A.H: Tegelikult on täitsa okei võrdlus, selliste asjade puhul tuleb alati meelde Jüri Mõisa ütlus, kui ta oli veel Tallinna linnapea. Tal oli üleskutse, et inimesed, tulge Tallinnasse elama, et mis te seal Lõuna-Eestis kügelete, kobige pealinna. Ma alati mõtlesin, et Jüri, miks sa nii palju neid vaheastmeid teed? Et miks sa inimesi Tallinna kutsud, ütle parem kohe, et minge kõik Londonisse.
(Ükskõiksusega) Ütleme kohe, et sureme välja. Nagu Yanal oli au kunagi sedastada, et nagunii kõik see pood sureb välja. Mille eest teda peksti innukalt ja kaua. Aga, mille eest me teda peksime, tunnistame ise ka, et me kõik paneme poe kinni. Vaata, Juku, mina olen oma loomult fatalist, et on, nagu on ja läheb, nagu läheb. Üldiselt, meie venelastega on siin, nagu on ja läheb, nagu läheb ja samamoodi ka eestlastega.
Y.T: (Hakkab ootamatult sosistama) Palju hullem on see, et ka eestlastega läheb nii. Aga kujutad ette seda kisa, mis tuleb, kui seda ütled ja loetakse?
J-K.R: Me ju teame, et iga rahvus on välja suretanud vähemusi. Eestlased sealjuures. Lätlased suretasid liivlased välja. Või, noh, assimileerisid. Me ei hakkagi Venemaast praegu rääkima, Venemaa teeb seda poliitiliselt ja jõuliselt. See ei ole teema.
Y.T: (Väikese salvamisega) Ma arvan, et kohalikud venelased Eestis on ikka liiga suur tükk alla neelata.
J-K.R: (Tüdinud ükskõiksusega) Nojah, eks seda tuleb pikalt mäluda.
Y.T: (Ohkab kaastundlikult) Juku, kallis, meid, venelasi on 150 miljonit.
J-K.R: Nii ütlesid 1920-ndate algul ka Venemaalt põgenevad valgekaartlased, kes Pariisi oma kogukonna tegid, et küll me sellest Pariisist oma urka teeme. Seda siiski ei juhtunud.
Y.T: Neil ei ole Venemaaga ühist piiri. Ja keegi ei käi Piiteris pidu panemas halli passiga.
J-K.R: (Entusiasmiga) Aga las nad käivad, äkki nad ei tahagi midagi muud?
Y.T: (Kõhklevalt) Tuleb ikka pakkuda. Ja siis nad ise valivad. Jutt, et nad ei taha, on see, et viinamarjad on hapud. Ma tean, et tahetakse. Ja minnakse välismaale, sul on õigus, kõik lähevad. Aga nemad lähevad jutuga, et kui ma oma kodus pole kodus, siis ma olen parem võõras seal, kus ma peangi võõras olema.
J-K.R: Loe neid tüüpe, kes EKRE-t toetavad, seda räägivad ka eestlased, kes käivad kusagil kalkunit kitkumas. Tegelikult on see laiskus, lollus ja lohakus.
Y.T: (Viskub ootamatult ambrasuurile) Ma ei tea, kui ma võrdlen Belgia inimesega, siis eestlane on ikka väga töökas, väga täpne.
J-K.R: Mul on sihuke teooria, et virk on see, kes on liiga laisk selleks, et mõelda.
A.H: (Muutub korraga väga rõõmsaks ning naeratab nagu kümme päikest) Teistpidi saab seda mõtet võtta siis nii, et töö on lollide jaoks? (Irooniaga) Ma ei tea, meil on siin selline protestantlik tööeetika.
J-K.R: (Süütult) Kas sinul on kunagi olnud protestantlikku tööeetikat?
A.H: (Ennast kaitstes) …Aga ma olen sellest nii palju lugenud! Et see on olemas ja see on eestlastele omane.
J-K.R: Mis aga puudutab seda, et „mujal on parem“, siis on see ju täiesti tavaline käma, mida aetakse igal pool.
A.H: (Hea, et pisar silma ei tule) Mul on veel Sillamäe aegadest selline lapsepõlve Soome-ihalus. Mis ei olegi seotud Soome televisiooniga, mida me ei saanud näha. Mingisuguse kättesaamatu ihalemine. Mulle tõsiselt ka meeldib see, et nad Talvesõjas hakkasid vastu. Mind ajab täitsa oksele see, kuidas nüüd tagantjärele leitakse paremast taskust ja vasakust ja kõrva tagant kitkutakse välja ja otsitakse mingeid justkui loogilisi mõttekäike, et miks me ikka ei saanud vastu hakata ja kuidas see oli väga õige, et Päts ei hakanud vastu.
Y.T: Meil oli Beirutis väga tuline vestlus, kui ütlesin, et Eesti kaitsejõud on bullshit ja siis Hvostov pidas meile pika loengu, kuidas Eesti sõdur on ikka äge küll. Ja veenis mind nagu päriselt ära. Ma polnud kunagi varem nii mõelnud. Et Hvostovist on ikka vahel kasu ka.
J-K.R: Andrei, mida sa tahad, et Yana kirjutaks?
A.H: Yana võiks kirjutada selle avalduse ära, et loobub kingitusena saadud Eesti kodakondsusest ning läheb ja teeb selle eksami nagu naksti valmis, mida talt kogu aeg nõutakse ja olekski rahu majas.
