2017. AASTA ARHEOLOOGILISED LEIUD: Mööda lahinguvälju ja põlde nuusivad ringi inimesed metalliotsijate ja pendlitega ning neile sekundeerivad sajad muud Muinas-Julled. Kõigi eesmärgiks on leida indianajoneslik sätendav varandus või vähemalt Saksa kiiver, mis kokkuostu tassida. Ometi pole sel kõigel igapäevase arheoloogiaga justkui eriti midagi pistmist.
Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor* Ulla Kadakas teeb vahekokkuvõtte, millega on Eesti arheoloogia tegelenud 2017. aastal.
„Äsja ilmus Tõnno Jonuksi ja Kristiina Johansoni raamat „101 Eesti arheoloogilist leidu“. Autorid märgivad sissejuhatuses: kui keegi teine oleks raamatu koostamise ette võtnud, oleks valik olnud ehk teistsugune. Nõnda on ka siinse kirjutisega: see on minu valik 2017. aasta arheoloogilistest leidudest,“ ütleb Ulla.
Nii nagu on raske valida miljoni hulgast välja 101 leidu ja moodustada nendest tervik, nii on ka keeruline valida ühest aastast välja kõige olulisemad avastused koos selgitustega, mida üks või teine leid mineviku uurimisele juurde annab.“
Vahel kujutletakse arheoloogiat millegi indianajoneslikuna: aarded, kuld ja kard, põnevus jms. Seiklusfilmides kujutatul on arheoloogiaga tegelikkuses sama vähe sarnasust kui käol seaga. Samuti võib ajakirjanduse uudislugudest jääda mulje, et arheoloogilised leiud hüppavad maa seest välja täiesti ootamatult. Tahtmata küll sügavalt juurdunud arusaama hävitada, võin öelda: arheoloogidele tuleb tõsiseid üllatusi aasta jooksul tegelikult välja üsna vähe.
6700 arheoloogiamälestist
Muinasjäänuseid hakati Eesti maastikul otsima juba pea 150 aasta eest ja kui 1925. aastal võeti vastu esimene muinasvarade kaitse seadus, tunnistati kaitsealuseks üle tuhande arheoloogilise paiga. Praegu on arheoloogiamälestisi ligi 6700, lisaks neile leidub arheoloogiapärandit keskajal alguse saanud linnades, mõisates, kirikutes, kivilinnustes – paikades, mis on enamasti kaitse all kui ehitismälestised.
See ei tähenda, et Eesti maastikul on kõik muistised nüüdseks üles leitud ja avastada pole enam midagi. Arheoloogidele teada olevate, kuid alles kaitse alla võtmist ootavate sadade kalmete, asulakohtade ja pühapaikade kõrval on jätkuvalt ruutkilomeetrite viisi arheoloogiliselt uurimata alasid, kust võib välja tulla kas mida iganes või kõik see, mis mujaltki. Seda viimast ei pea mõistma nõnda, et kui kõik on juba tuttav, siis pole enam juurde vaja otsida. Ikka on, sest seda, mida me juba teame, on siiski väga vähe.
Uued leiud täiendavad või sageli ka muudavad senist arvamust ühest või teisest minevikunähtusest. Kild killu haaval paneme leidude abil kokku ettekujutust olnust ja ikka jääb minevik meile lakuuniderohkeks, jättes ruumi hüpoteesidele, mille paikapidavusele tuleb minna maastikult kinnitust või ümberlükkamist otsima.
Joon alla: vaid 10 inimest
Võrreldes veel kümmekonna aasta taguse ajaga, tellib Eesti riik arheoloogilist uurimist ja maastiku süsteemset teaduslikku inventeerimist äärmiselt vähe, kui riigi sihipärase tellimuse suurust hinnata arheoloogiat puudutavate teadusprojektide hulga põhjal. Sisuliselt on praegu töös vaid üks institutsionaalne uurimisteema.
Põhiosa arheoloogilisest teadustööst tehakse Tartu Ülikoolis (TÜ), kus on tööl seitse arheoloogi teadlase ja õppejõuna. Tallinna Ülikoolis (TLÜ) on tööl ainult kolm arheoloogi ja needki on integreeritud suuremasse ajaloo-alasesse teadusprojekti, kuid parem niigi palju kui mitte midagi. Selle loeteluga võib riiklikule tellimusele arheoloogiapärandi teaduslikul tasemel uurimiseks joone alla tõmmata: 10 inimest.
Siiski: lisaks neile on Tartu Ülikoolis tööl veel 13 arheoloogi koguhoidjate ja konservaatoritena ning TLÜ arheoloogiakogude osakonnas 10 arheoloogi. Eesti muuseumides on arheoloog tööl vaid Kuressaares, Haapsalus, Pärnus, Tartu Linnamuuseumis ja Eesti Ajaloomuuseumis.
Päästeuuringute põhimõtted
Aga kuidagi tehakse ju Eestis arheoloogilisi töid? Tehakse, kuid valdav enamik neist toimuvad mälestiste päästeuuringutena. Eesti muinsuskaitseseadus, nagu paljude Euroopa riikide seadused, lähtub põhimõttest, et maksab see, kes tahab muistise maa-alal kaevata. Sellise lähenemise taga on riiklik, see tähendab avalik huvi hoida pärandit võimalikult puutumatuna, et säiliks maastiku mitmekihilisus; kui arendaja peab maksma, siis ta mõtleb enne kolm korda, kas tal ikka on vaja just selles kohas kaevata. Arheoloogilisi esemeid ongi kõige odavam ja säästlikum hoida maa sees, nii jääb ära konserveerimise vaev ja hoidlapindade ehitamine. Kui pärand püsib maa sees, siis säilib võimalus, et ehk kunagi – kui tehnika areneb – on meil võimalik esivanemate jäetud jälgi uurida kuidagi teisiti kui destruktiivselt, ära kaevates.
Päästeuuringuid tehakse niisiis kohtades, kus on mingil põhjusel vaja läbi viia kaeve- ja ehitustöid. Uuringu tellimise kohustus pannakse kirja projektide kooskõlastamise käigus Muinsuskaitseametiga. Seda, kas ja kuhu on uuringuid põhjust määrata, otsustavad Muinsuskaitseametis töötavad arheoloogid – jah, me oleme kirjade järgi ametnikud, avalikud teenistujad, kuid erialalt arheoloogid, kes on ka ise uuringuid läbi viinud ja teame, millest räägime. Läinud sajandi jooksul on arheoloogiapärandit märkimisväärsel hulgal uuritud, mistõttu suudame prognoosida, mis ühes või teises kohas otsimist, see tähendab uurimist, vajab.
Naljaga pooleks võin öelda, et projekte kooskõlastades teen vaimusilmas läbi uuringu, milleni tegelikus elus jõutakse pool aastat või vahel isegi mitu aastat hiljem. Tore on siis pärast teada saada, kas tuli välja, mis oletatud, ja veel parem, kui tuleb midagi rohkemat.
Päästeuuringuid viivad läbi sellele tööle pühendunud arheoloogid – Eestis on praegu lisaks ülikoolidele veel 21 asutust, kes välitöid teha võivad, peamiselt eraettevõtted. Viimasel ajal on uuringulube antud umbes 40 arheoloogile, uuringuid tehakse aasta jooksul 200‒250 kohas. Ja veel üks asi: välitööd toimuvad aasta ringi, ainult käredas pakases on see võimatu. Seega ei saa öelda, et „sel hooajal tehti sellised avastused“, sest meil ei ole hooaegu, päriselus pole hool ega hoobil vahet. Päästeuuringutel kogutud andmestiku sünteesiva uurimuseni ilma riikliku või kohaliku tasandi tellimuseta ei ole muidugi võimalik eriti jõuda, kuid lootust sellele ei tohi kaotada. Oluline on siin ka arheoloogide endi pühendumus ja entusiasm, kui muu ameti kõrvalt õhtuti ja öösiti „teadust tehakse“. Arheoloogia, sünteesiv uurimine ongi arheoloogile enamasti kutsumus ja hobi, ainult vähestel on see peamine leivatöö.
Tõsised probleemuuringud 2017
Nüüd – kui see pikk sissejuhatus on tehtud ja mõni lugeja veel alles, jõuan 2017. aasta leidudeni. Nagu öeldud, ühe käe sõrmedel saab kokku lugeda tõsised probleemuuringud.
Aivar Kriiska (TÜ) jätkas Narva-Jõesuus nöörkeraamika kultuuri asulakoha uurimist, kus on säilinud selged hooneasemed – mida Eesti kiviaja asulakohtades on haruharva säilinud.
Kristiina Johanson (TÜ) jätkas päästeuuringuna alanud mesoliitilise asulakoha uurimist Tartus Ihastes.
Heiki Valk (TÜ) viis läbi uuringuid ühel Võrumaa linnusel ja aardeküttide poolt rüüstatud kalmistul.
Krista Karro (TLÜ), kes uurib Kodavere piirkonna asustust, tegi väikesemahulisi uuringuid Tartumaal Alatskivi linnusel – mitte Kalevipoja sängis, vaid sellel teisel, mis asub mõisapargis.
Ja lõpetuseks: Eesti Ajaloomuuseumi arheoloog Mati Mandel ja tema kuulus Läänemaa ekspeditsioon toimetasid Pärnumaal Kuresel, kus maaomanik Urmas Vahuri kutsel ja paljuski ka rahastamisel(!) uuritakse juba mitmendat aastat Soontagana linnuse tagamaad, sealset rauaaja asustust.
Maapiirkonnad
Päästeuuringute valdav enamik ei anna esmapilgul ajalookirjutusele kuigi palju uut juurde, sest sageli on arheoloogil nendel töödel rohkem muinsuskaitseline ülesanne. Näiteks elektrikaablite paigaldus läbi asulakohtade või kalmistute – arheoloog kogub selliste tööde puhul teavet muistise kultuurikihi paksuse, säilivuse ja ulatuse kohta, vaatab, et kaableid ei pandaks luustikest läbi jms.
Maapiirkondade sisukamat uurimist pakub kergliiklusteede ehitus – seal satutakse peale hoonepõhjadele, luustikele jms.
Üllatuslikult leiti näiteks Jõgevamaalt Kodavere kiriku lähedalt seni teadaoleva asulakoha servast muinasaja lõpu kalmistu. Kaevamised üldiselt viidi seal läbi Tõnno Jonuksi (Muinaslabor OÜ) ja luustike uurimine Martin Malve (TÜ) juhtimisel. Viimane kaevas keskaegset kalmistut ka Vastseliina linnuse kõrval Piiri kõrtsi taga, kohas, kuhu nüüd ehitatakse palverändurite maja. Muid ehitustööst hõlmatud ala uuringuid tegi seal Peeter Piirits (MTÜ AEG).
Linnaruum
Linnades on paljud tööd seotud torustike vahetusega. Seal tuleb vaadata, et ehitus ikka püsiks vanas kaevises, nagu projektis kirjas, et ei kaldutaks kõrvale puutumatult säilinud kihtidega alale.
Arheoloog dokumenteerib kaeviste seintes, lõhutud ja lõhkumata ala piiril paljanduvaid kihistusi, teeb sisuliselt uuringut tagantjärele, 40‒50 aastat hiljem, sest torude algsel paigaldamisel ju uuringuid veel ei tehtud.
Nõnda on sel aastal kaardistatud Tallinnas, Tartus, Pärnus, Paides, Haapsalus ja Kuressaares sadade meetrite ulatuses keskaegse linna arheoloogilisi kihte, saadud killuke siit, sillutise või mõne ehitise jäänus sealt, mis – kui kõigi aastate tööd ühel hetkel kokku võtta – hakkab üha selgemalt kõnelema keskaegse linna ajaloolisest topograafiast ja igapäevaelust.
Tallinn: ilmselt siiski mitte maa-alune käik Pirita kloostrisse
Tallinna puhul tuleb sellest aastast kindlasti välja tuua uuringud Paksu Margareeta hoovis (Monika Reppo, Agu EMS OÜ). Meremuuseum plaanib hakata seal eksponeerima 2015. aastal välja kaevatud keskaegset koge, mistõttu tuleb ehitada näituseruum. Etteaimatava kõrval (linnamüüri vundamendid, laskeavade põhjad, mitu kihti sillutist, 18. sajandi hoonete jäänused jms), leiti aga siiski midagi täiesti uut: Stoltingi torni poole pöörava linnamüüri alt avastati munakivisillutisega käik.
Teoreetikud võivad arutada, kas siit läkski legendaarne tee Pirita kloostrisse, kuid niipalju võib öelda, et käiku on mitmel korral ümber ehitatud, inimene mahtus sealt käima ning üsna kindlasti on see mingil ajal toiminud sadeveekanalina.
Kõige mahukam, täpsust ja aega nõudev kaevamine toimus Tõnismäel Vanal Kaarli kalmistul, (Martin Malve, TÜ/Arheograator OÜ). Büroo- ja eluhoone ehituse eel pidid uue puhkepaiga leidma mitmesaja mehe ja naise, noore ja vana säilmed. Imeteldava kannatlikkusega puhastasid arheoloogid pintslite ja hambaorkidega välja imikute luustikke, kus üks hooletu kühvliliigutus oleks võinud terve väikese kadunukese olematusse pühkida. Reeglina käib muidugi arheoloogia labida ja kelluga, paksude rusukihtide eemaldamiseks on vaja ka koppa.
Samas Pärnu maantee, Roosikrantsi ja Tatari tänava piirkonnas uuriti mitmel krundil keskaegse eeslinna kultuurikihti, kusjuures pea kõikjalt saadi leide, mis toidavad hüpoteese keskajast varasema (varalinnalise?) asustuse olemasolu kohta. Tammsaare pargis selgitati välja, et lammutatud bastionide jäänuseid on maa all rohkesti ja need tunnevad end seal hästi. Kadriorus endise lõbustuspargi piirkonnas elamuehitusel avastati ka sel aastal mitu laevavrakki (Ants Kraut, Muinasprojekt OÜ). Lisaks leiti mitme vraki tükkidest kuhjatis, mis Tallinna linnaarheoloogi Ragnar Nurga oletusel võis olla praambalefant – Peeter I käsul Tallinna sadama kindlustuseks millalgi 18. sajandi kolmandal kümnendil rajatud suurtükiplatvorm.
Paide: uus ajaloopeatükk
Paides (P. Piirits, MTÜ AEG) uuriti augustis läbi pool tulevase riigigümnaasiumi juurdeehituse alast – keskaegsest ja varauusaegsest linnusest ja bastionidest lõuna pool tuli vallikraavi vastaskalda nõlvast välja korralik hiigelsuur ahi ning nõlva pealt ühe hoone vundament. Mõlemad rajatised tunduvad esialgsel hinnangul pärinevat keskajast, äärmisel juhul bastionite ehituse ajast.
Ega Paidest olegi seni peale linnuse ja kiriku ühtegi keskaegse hoone jäänust varem välja kaevatud, nii et kui ka teine pool tulevase kooli maa-alast saab läbi uuritud, võib Paide ajalugu saada ühe uue peatüki.
Tartu: muinaslinna kiht
Tartus on vanalinna kerkimas mitu uut maja. Nende vaivundamentide rajamisel on arheoloogide ja projekteerijate üsna sujuvas koostöös suudetud vaiad sättida keskaegsetest hoonejäänustest mööda, nii et ikka väärtuslikud müürid säiliksid.
Kõige informatiivsemaks osutus sel aastal aga hoopis toomkiriku ümber tehtud sadeveekanalisatsiooni rajamine: lisaks mõnele luustikule õnnestus seal tuvastada Tartu ajaloos oluline Muinas-Tartu kiht (R. Bernotas ja K. Randoja, Arheox OÜ).
Narva: tänavate täpne kulgemine
Narva, mis paistab pealtnäha nõukogude ajal rajatud linnana, on ehe näide kultuurmaastiku mitmekihilisusest. Kui hruštšovkade taga märkab suuri bastione igaüks, eriti pärast promenaadi korrastamist, siis keskaegset linna oskavad sealt otsida ainult tõelised professionaalid.
Paljuski tänu kunagisele linnaarhitektile Peeter Tambule on Narva üldplaneering äärmiselt arheoloogiasõbralik – see peabki nii olema, sest ega seal peale arheoloogia eriti palju muud polegi kaitsta. Vanalinna arendades peetakse silmas vana tänavatevõrku, uut hoonestust kavandades arvestatakse asjaoluga, et maa sees hästi säilinud keskaegsed ja varauusaegsed hoonete vundamendid säiliksid.
Narva arheoloogiline uurimine toimub enamasti just linna tellimusel ja peamiseks tööülesandeks on välja selgitada ühe või teise tänava täpne kulgemine. Lisaks sellele alustati eelmisel aastal ka Narva linnuse uurimist, sest muuseumil õnnestus saada rahastus muuseumi uuendusprojektile. Tänavu kaevati konvendihoone siseõues ja põhjaõues, tulevikus kindlasti ka lääneõues.
Viljandi, Järva-Jaani, Karuse ja Juuru
Ka Viljandis soovitakse lisaks lossivaremetele ka keskaegset linna nähtavamaks muuta – sel eesmärgil tellis linnavalitsus väikesemahulised uuringud paaris kohas linnamüüri asukoha ja seisundi täpsustamiseks (R. Bernotas ja Keiti Randoja, Arheox OÜ)
Keskaegsetes kirikutes tehakse tänu pühakodade programmile ja vahel ka muudele vahenditele mitmesuguseid (hädapäraseid) restaureerimistöid, mille juures on oluline läbi viia ka arheoloogiline uurimine. Eriti on arheoloogidel tööd siis, kui vahetatakse põrandaid või tehakse kirikute ümber vertikaalplaneerimist.
Sel aastal avastati restaureerimistööde käigus Järva-Jaani kiriku uusaegse käärkambri alt vana, keskaegse käärkambri jäänused – ehitis, mille olemasolu isegi Villem Raam ei osanud arvata.
Karuse kirikus – pikihoone lõunaseinas – avastati samuti seni teadmata keskaegne portaal.
Juuru kiriku põrandavahetusel aga õnnestus uurida lammutatud keskaegse kiriku vundamente. Mainitud kirikutes tegi uuringuid Villu Kadakas (TLÜ).
Arheoloogia Indiana Jonesi pool
Kui eespool kirjeldasin pigem ootuspärast, vahetevahel ka üllatustega vürtsitatud arheoloogiat, siis lõpetuseks olgu ära märgitud ka see Indiana Jonesi pool.
Euroopas ja mujal vabas maailmas juba aastakümneid arheolooge ahastama panev metallidetektoritega arheoloogiliste leidude otsimine on saanud hobiks ka paljudele Eestis. Sihipärast maastiku läbituuseldamist, seda arheoloogiapärandit kõige rohkem hävitavat nähtust, on iga riik üritanud omal moel ohjata.
Eestis püüame läheneda n-ö positiivse hõlmamisega: kutsume inimesi koolitustele ja riigilt ametlikku otsimisluba taotlema. Riikliku loaga detektoriste on praegu ligi pooltuhat, kuid siililegi on selge, et teist sama palju, kui mitte rohkemgi, on neid, kellele tundub hauaröövimine ja turul ajaloo mahamüümine äge ja mehine, vaat et patriootlik tegu. Õnneks on aga koolitusel käinud ja loaga otsivad detektoristid kujunenud arheoloogilisele uurimisele tõelisteks abimeesteks. Ütlesin eespool, et riiklik tellimus maastiku inventeerimisele on sisuliselt olematu, kuid omamoodi on see „tellimus“ liikunud loaga otsijatele. Ja olgem ausad, neid on Eestis suurusjärgu võrra rohkem kui arheolooge.
Sel aastal on tänu koostööle arheoloogiapärand rikkam mitmete muinasaegsete, raskesti avastatavate põletusmatustega kalmistu võrra, leitud on omapäraseid aardeid (nt kaheksa nn hansakaussi Ida-Virumaalt, toorhõbedat, rauakange), Urvaste lähedalt 12.‒13. sajandi laibakalmistu ning samas ka varasem põletusmatustega kalmistu.
Tänu detektoristidele, kes käivad ka seal, kuhu arheoloogi uurimisretk ei vii, on mitmekordistunud pronksiaegsete leidude hulk – kui veel mõni aasta tagasi oli Eestist teada vaid paarkümmend toonast pronkseset, siis nüüd on nende arv juba ületanud poolesaja. Olles paljude leidjatega ise suhelnud, võin öelda, et ehkki riik maksab leidude eest ka märkimisväärseid leiuautasusid, innustab siiski enamikku amatöörotsijaid siiras huvi: uuritakse aktiivselt, millega on tegu, mida see leid ajaloouurimise jaoks tähendab, kus seda tulevikus hoitakse ja kas see ikka ka näitusele jõuab.
Igal aastal toimub detsembri esimesel reedel ettekandepäev, kus arheoloogid tutvustavad kolleegidele ja arheoloogiahuvilistele aasta jooksul toimunud välitöid. Samaks ajaks valmib ka posternäitus, mis ringleb järgmisel aastal muuseumides ja raamatukogudes. Jaanuaris ilmub populaarteaduslik ajakiri Tutulus ja aasta lõpul teaduslike artiklitega väljaanne Archaeological Fieldwork of Estonia, kus võõrkeelsete artiklite lõpus on põhjalikud eestikeelsed kokkuvõtted. Millal üks või teine avastus, leid või järeldus õpikutesse jõuab, on omaette teema.
*ehk see, kes üldjuhul annab arheoloogidele välja uuringulube
