KOKTEILIPAUS KINO JA POLIITIKAGA: Meie Kiku on vajunud teenitult ajaloohämarusse, aga Meie Krissu ei kao areenilt mitte kunagi. Kristina Märtin on see inimene, kes kantseldab Eesti filmi, on elanud väga värvikirevat elu kõikvõimalike vabariiki valitsevate jõudude külje all ning tunneb rohkem kui poolt Eestimaa elanikkonnast. Kultuurikoer Saba haaras kaasa Juku-Kalle Raidi ja Marek Reinaasa ning siirdus oma sõbranna juurde Kuku klubisse pärastlõunast kokteilitundi pidama.
Kunagi pakkus režissöör Manfred Vainokivi kõikide kultuuriinimeste stammtuttavale Kristina Märtinile oma filmis „Riigivargad“ pruudi rolli. Krissu oli kohe nõus, miks mitte, sest seal saab kleiti kanda. Krissu peikat mängis Marek Reinaas ning selle sündmuse puhul võttis sõna Ilmar Raag, kes andis üldsusele kirjalikult teada: „Tulemas on selline film. Eelkõige on see oluline, sest seal mängib Kristina Märtin, kes on Eesti filmi ülekaalukalt kõige tähtsam naine, kelle õlul on kõikide produtsentide vaimne tervis. Tema suhtleb nendega iga päev pabereid korrastades. Kui ei midagi muud, siis tahaksin näha Krissut, kes on Eesti filmi kõige olulisem naine üldse.“
Tegelikult on asjaolud palju kirevamad, sest enne, kui Kristina Märtin Eesti filmi sukeldus, õnnestus tal igasuguste karvaste ning suleliste poliitikutega Eesti Täielist Vabariiki käima joosta. Nüüd hakkabki väike vestlus valgustama Krissu mineviku keerdkäike.
Juku-Kalle Raid: (J-K.R) Ilmar Raag ütles kunagi, et sa oled kõikide Eesti režissööride terapeut. See kõlas nii, et nad käivad sinu juures närve ravimas.
Kristina Märtin (K.M): (Mõtleb väga pikalt) Ilmar on lihtsalt väga kena inimene. (Häbelikult) Me käisime koos reservohvitseride kursusel… Seal tekib selline isiklik side. (Ühtäkki, nõudlikult) Tõesti, ma ei saa aru, kuidas te kaine peaga selle mõtte peale tulite, et minuga lugu teha? See on täpselt selline teise päeva mõte!
J-K.R: (Segamatult) Kui vabariiki tahuma hakati tasakesi 1980-ndate lõpul, olid sa kohe seal mingi asjapulk. Miks sa selle Laari kabinetis kogu aeg tolknesid? Lapsepõlvest peale?
K.M: Ma olen ju muistsest vabadusvõitlejate soost. Minu tädi abikaasa on Mati Kiirend, kes oli seotud 1975. aasta poliitvangide protsessiga. No mina ise veel siis muistses vabadusvõitluses ealiste iseärasuste tõttu ei osalenud. Aga meie perelegend räägib, et meie kodus käidi siis ka läbi otsimas – ma olin siis 2-aastane – ja kagebiidid pakkusid kommi ja kõikide sugulaste suureks õuduseks ma võtsin selle kommi vastu.
Marek Reinaas: (M.R): (Õudusega) Sa sõid ära KGB kommi?
K.M: (Teeskleb ebalemist) No üks otsis läbi, teine andis lapsele kommi… Ma olen oma elus kaks häbiväärset seika toime pannud: üks kord võtsin nõukogude julgeoleku käest kommi ja teine kord pakkusin oravale iirist. Orav võttis selle vastu ja ei saanud pärast hambaid lahti.
J-K.R: Sa olid Eesti Kongressi vabatahtlik, mis sa seal tegema pidid?
K.M: (Kihistab häälekalt) Põhiliselt istusime Estonia saalis lava peal ja täitsime Eve Pärnaste ja Sirje Endre korraldusi. Miskipärast oli lava peale pandud see laud, kus me olime… Ja siis nad viipasid ja meie muudkui jooksime.
J-K.R: Einoh! Mida?! Mida Pärnaste tahtis?
K.M: (Heidab käega) Et mine pane lilled vaasi, too kohvi, mine ja vaata, kas leiad selle või teise üles kusagil maja pealt. Väga hardalt võtsin kogu asja. (Elavneb) Siis hakkasid igasugused rootslased – miskipärast mäletan, et just rootslased! – siin käima demokraatiat toomas. Olid igasugused koolitused, üritused ja värgid… Ja ma mäletan just umbes sealt Mart Laari. Mart oli hästi popp! Kõik inimesed tahtsid olla Mart Laari seltskonnas, kõik tahtsid tema külje alla pugeda.
J-K.R: Aga miks nad tahtsid? Ta oli ju karvane muinsuskaitsja, tal oli… Kurat, tal oli ju hipsteri habe! Ta raudselt haises!
K.M: (Vaidleb) Ei, ta oli äge! Ta oli rokenroll! Vaat ERSP-s olid sihukesed eakamad džentelmenid, aga seal, kus oli Mart, tekkis kohe selline elevus. Õhtusöögi ajal tahtsid kõik ennast sokutada tema lauda, ehkki ta polnud mingi peaminister või üldse midagi veel. (Turtsub naerda) Ma võin rääkida lõputult neid Laari kampaania lugusid. Aga need ei ole need 1992. aasta kampaania lood. Siis ma olin ERSP kampaaniaga seotud ja sõitsin Lagle Pareki bussiga ringi, sest Laglest pidi ju president saama.
Aga 1999 tegelesin Mardi kampaaniaga. Mardil oli selline formaat, et koosolekud on igavad ja inimesi on üldse tüütu kohale kutsuda, sest ega nad niikuinii ei tule ka… Et teeme niimoodi: Mart, Ivo Linna ja Anti Kammiste lähevad külapoodi, Anti paneb kiiresti süntesaatori püsti, Ivo laulab paar laulu, Mart kohtub inimestega, kes parasjagu poes on – ja siis lähme järgmisesse külapoodi. Miks mitte! Mõnes poes läks suuremaks tantsuks päise päeva ajal, Mart tantsitas mingeid vanaprouasid külmlettide vahel. Ja siis järgnes see, et Ivo teatas, kuidas nüüd me laulame kõik laulu „Sangar seiklusfilmis“, sest Mart on meil ju see suur sangar!
J-K.R: (Kahtlustavalt) Oot-oot! Aga need vanaprouad? Kuidas nad tantsisid, kui nad teadsid ju täpselt, et Mart Laar keeras põllumajanduse p…sse?
K.M: Ei, see ei häirinud küll kedagi. No võib-olla oli väike Ivo Linna faktor ka juures. Väga hästi toimis! Kui valimiskampaania ära lõppes, siis Mart pidi kirjutama tänukirjad neile, kes olid teda valimiskampaanias aidanud. Ja siis… (Naerab homeeriliselt) Blanketid olid valmis trükitud, et lugupeetud see ja see – siis tuli lünk, kuhu käis nimi –, täname teid ja allkiri: Mart Laar. Aga Mart arvas, et allkirja peab panema sinna „lugupeetud“ kohale, nii et kirjutas endale tänukirju. „Lugupeetud Mart Laar! Täname teid panuse eest! Mart Laar.“
J-K.R: Sind on näha väga paljudel 1990. aastate algupoole piltidel, kus kõik inimesed on väga õudselt riietatud ja näevad kohutavalt halvad välja.
K.R: (Võtab lonksu) Vaata, 1990-ndatel ei olnud inimestel vaba aja riideid. Inimestel olid ülikonnad. Ja siis… Mis veel olid? Siis olid dressipüksid. Koledad. (Kõik naeravad, Saba haugub) Misasja te naerate! Oli ju nii! Minu meelest oli inimestel 1990-ndatel vähe riideid ja nad käisidki igal pool väga koledana ringi. (Pöördub Mareki poole) Ütle sina!
M.R: Auh!
K.M: (Ei jäta järele) Kas sul oli 1990-ndatel mingeid normaalseid riideid?
M.R: Auh! Minul on kaks kaelarihma. Üks on pidulikeks hetkedeks ja teisega patseerin niisama ringi. Ma olen konservatiiv. Tegelikult oli Marekil nahkjakk. See nahkjakk lõhnas nagu mingi kuradi liimipurk, aga läikis ja päikeselise ilmaga paistis kaugele.
K.M: (Rahulolevalt) No näed! 1990-ndatel oli meil kõigil vähe riideid ja need olid koledad! Praegu on poliitikutel palju riideid.
M.R: Mina kui koer võin öelda, et kui ma käin sinu ja Kerstiga õhtuti väljas lippamas ja prosekot joomas, siis ütleb iga teine inimene sulle tere. Kas vastab tõesti tõele see, et sa tunned absoluutselt kõiki Eesti inimesi?
K.M: (Ajab vastu) Ei tunne! Koit Toomet ei tunne! Aga üldiselt – minu õelapsed on ka sellel arvamusel. Käisime äsja Palamusel ja nad olid veendunud, et Oskar Luts on ka minu sõber. „Sa ju tunned kõiki!“ Vabandust, kuskil on ikka piir.
J-K.R: Miks mitte? Oskar Luts oli ju selline lõbus viinanina.
K.M: Jaa, me oleks moodustanud tandemi. Sest see Oskar Lutsu majamuuseum Tartus on mu vanemate maja lähedal – nii et see, millest me räägime, ei ole tõest väga kaugel.
J-K.R: Kuule, aga misasja sa seal esimeses Laari valitsuses üldse tegid? Ja veel Kaitseministeeriumis?
K.M: Ma olin lihtsalt kõikvõimalike kaitseministrite sekretär. Hain Rebas kutsus, pidin minema umbes kuuks ajaks, aga nii ma jäin. Siis tulid Jüri Luik, Indrek Kannik, Enn Tupp… Ma lahkusin Kaitseministeeriumist siis, kui Andrus Öövel saabus, kelle alluvuses kaks nädalat vastu pidasin. Kõik need jutud, mis temast räägitakse – kuidas ta karjub „Mehed!“ jne –, see kõik vastab tõele. Kui ma läksin talle ükskord kohvi viima, siis ta teatas, et edaspidi toogu ma talle kohvi kas hõbedast või tammepuust kandikul. Kaitseministeerium oli tol ajal sellises viltuvajunud majas Pikal tänaval, seal olid mingid plastmasskandikud… Eks mu karjäär lõppes ikka seepärast, et toonase Koonderakonnaga tundus koos täiesti võimatu mingeid asju ajada. Ja noh, mina olen siiamaani elus, Koonderakonnast pole teatavasti palju järel. Nad ronisid sealt Rahvaliitu ja sealt EKRE-sse. Aga Öövelist veel nii palju, et see jutt, kuidas ta seletas, et ühe jalaga seisame Liibüas, teisega Somaalias ja kolmandaga veel kuskil, see vastavat ka tõele. Tähendab – ainult see ei vasta tõele, et kolmas jalg olevat tema arust NATO ukse vahel. See vist mõeldi ikkagi hiljem välja. (Katkematu naer laua ümber)
J-K.R: Selle aja ministeeriumile oleks praegu tõenäoliselt hullult naljakas pilk peale visata.
K.M: (Noogutab energiliselt) Sel ajal koosnes ministeerium paarikümnest inimesest, ühest arvutist ja kahest mobiiltelefonist, ega ta mingi julgeoleku pillerkaar küll ei olnud. Vene väed olid ka sees ja siis me tegelesime põhiliselt sellega, et keegi neist tahtis puhkusele minna. Ma trükkisin lõputult igasuguste Sidorovide ja Petrovide puhkuselubasid. Aga noh! Tore oli, Kaitseministeeriumi kõrval avati kuulus Hell Hunt ja…
Peale kaitseminni läksin ma Riigikokku, kus Isamaa ja ERSP fraktsioon oli saanud kaheksa kohta vist. Seal oli ka kamba peale üks arvuti ja käis kogu aeg see nali, et niipea kui keegi arvutist lahkus, kargas keegi teine arvutisse ja sigatses tema dokumentide kallal, kuidas jaksas. Mati Maasikaga meil oli selline hobi. Alati pidi pärast väga täpselt läbi lugema, enne kui sa selle dokumendiga kuhugi läksid. Ma ei unustanud kunagi faili läbi vaadata. Minu lemmiklugu oli, kuidas Tunnega (Kelam – toim.) tehti intervjuu, mille ma pidin ümber trükkima. Et „lapsena oli teie nimi Sink, miks te oma nime ümber muutsite?“ Käisin ära, tulin tagasi ja küsimus oli muutunud: „Lapsena oli teie nimi Suitsu-Seapea-Sink, miks te oma nime lühendasite?“ Sellised 1990-ndate naljad. Ma arvan, et tänapäeval ei julgeks keegi sellist nalja teha. Aga eks ma tegin Maasikale tagasi ka, panin kuhugi juurde, kuidas keiser Nikulai ajal oli ikka parem elu… (Mõtleb pisut) Teate, ma mõned aastad tagasi veel õhkasin, et tore, et neid aegu nägin, aga tore, et nad möödas on. Nüüd ei ole enam kindel, et on tore, et möödas. Nad võiksid tagasi tulla!
J-K.R: (Tunnustavalt) Ilusad följetonilaadsed pildid, lutsulikud, ehkki vana Oskar poleks sihukest asja ettegi kujutanud.
K.M: (Uneleb väheke) Ma mäletan, kuidas me moodustasime riigikogu sekretäridega tantsutrupi, olime igasugustel spordimängudel cheerleader’id. Öösiti tegime riigikogus proovi. Sangaga makk oli tõstetud aknalauale ja täitsa normaalne tundus. Esitasime mingeid piinlikke tantsunumbreid. Inimesed viibisid sageli riigikogus rohkem kui kodus, sest seal oli palju lõbusam kui kodus.
Ükskord tuli IRL sekretäril mõte, et mardipäeval võiksime enne istungit istungitesaalis väikest mardilaulu laulda. Panime kõik selga mingid lollakad kostüümid, Priit Aimla, kes oli tollal riigikogu liige, kirjutas mingi laulu ja siis me tantsisime seda enne istungit kõikide suureks hämminguks ette. Tollel hetkel tundus nii tore mõte. Kardan, et tänapäeval ei läheks see kodukorra seadusega kokku.
J-K.R: Kodukorra seadusega muidugi, aga sa ise ka ei tahaks seda teha, ma arvan.
K.M: (Nõustub kohe) Ei tahaks jah. (Mõtleb pisut) Kuid võib-olla varsti jälle tahan. Varsti ma tahan elada nii nagu 1990-ndatel.
J-K.R: See kõik on justkui lõbus eelmäng sellele, et sa lõpuks kinoga tegelema sattusid. Sest seda juttu kuulates oli juba kogu eelnenud elu kino.
K.M: (Väärikalt) Oli jah! Ja ma tõesti kunagi arvasin, et ma ei tahagi oma elu mitte millegi muuga sisustada kui ühest valimiskampaaniast teise purjetada, ja maailma kõige olulisem asi on, et kes saab Mustamäe piirkonna revisjonikomisjoni liikmeks. Ma mäletan, et kunagi olin ühel suguvõsa kokkutulekul ja siis küsiti, et noo, millega sa tegeled? Ma töötan seal Isamaaliidus, poliitikaga tegelen, rääkisin. Issand, kui igav, ütles see sugulane. Mina mõtlesin, et millega küll tema siis tegeleb? Selgus, et ta töötas tellisetehases. Ja siis ütleb mulle, et mul on igav töö. Kurat! Mul oli roknroll ja tähesadu iga päev!
J-K.R: Kus sina tead, milline oli 90-ndatel elu tellisetehases. Äkki oli väga äge!
K.M: Ma arvan, et on õige mingil hetkel poliitika maha jätta. Näe, isegi Taavi Rõivas lahkub poliitikast.
M.R: Kui sa saad kogenumaks, siis sa avastad, et tõepoolest, su arvamused on tegelikult suht nõmedad.
K.M: Ma sageli imestan, miks inimesed ei kasuta võimalust salapäraselt vaikida. Aga… Minu suurim hirm on, et ma muutun mingisuguseks kibestunud nässiks.
J-K.R: Paljud muutuvad kibestunud pässiks – nagu näiteks Lauri Vahtre.
K.M: Vaat jah! Kahjuks küll. Aga paljud mäletavad veel Laurit nagu mina! Kui rokkiv ja äge oli Lauri! Ta oli kõige kihvtim tüüp!
M.R: Aga räägime Eesti filmist hoopis! Mida see Eesti Filmiinstituut siis õigupoolest teeb? Kas ma saan õigesti aru, et sina oled siis see, kes valvab Eesti filmi rahakotti?
K.M: (Naerdes) Kui mind sinna tööle kutsuti, siis Martin Aadamsoo ütles, et töö kõige suurem pluss on see, et saad tuttavaks kõikide Eesti produtsentidega. Ja töö kõige suurem miinus on see, et saad tuttavaks kõikide Eesti produtsentidega. Ma hoiangi, jah, seda rida seal – taotlused, aruanded, lepingud, kõik see käib minu pilgu alt läbi. Tellisetehase töötaja võiks taas öelda, et väga igav. (Teeb pisikese pausi) Filmil läheb ju hästi. Eesti inimene väga armastab kodumaist filmi. See oli ka – kui ma poliitikast lahkusin – üks väga tore kontrast, sest poliitikuid ja poliitikat inimesed väga sageli ei armasta. Filmi kohta võib muidugi iriseda, aga film ikkagi läheb inimestele pigem korda. Eriti kui film kuskil auhinna saab. 300 000 inimest käis „Tõde ja õigust“ vaatamas. Isegi Edgar Savisaar ei saanud kunagi nii palju hääli.
J-K.R: Eesti filmi kohta on öeldud, et inimene näeb seal välja nagu trammi alla jäänud tursk. On pool tundi vait ja siis jälle pool tundi vait.
K.M: (Lehvitab käega nagu Karlsson) Need on igasugused müüdid. Et Eesti film on pime ja Eesti film on aeglane. Ei ole ju.
J-K.R: Mis mõttes, isegi lastele mõeldud „Naksitrallid“ oli selline, et lapsed jooksevad hirmust peaga vastu seina.
K.M: (Kindlalt) Täna on Eesti film väga särtsakas. Ei toimu pimeduses, kõik on näha, mis toimub.
M.R: Et meie film ei ole etüüd teemal „hobune ja vaimuhaige üksikul saarel“?
K.M: Absoluutselt mitte.
J-K.R: Sul on tore hobi, sa kogud viinapitse. Räägi neist.
K.M: Ma hakkasin neid koguma, sest kruus tundus liiga suur ja külmkapimagnet liiga igav. Aga viinapits on täpselt paras. Viin on maitsev ka ja viinapitsi saab kasutada lisaks küünlajala või lillevaasina. Minu üks eluunistus on selline, et kõik mu viinapitsid oleksid laua peal ja kõikidest joodaks. Ma arvan, et neid on mingi 170. Ma olen tõesti väga tänulik headele sõpradele, kes toovad viinapitse. (Pettunult) See aasta on saak nigel, keegi pole saanud reisida.
J-K.R: Kuidas sulle ka meie peaminister meeldib, ta nii ilusti vabandab ja torti saadab ja…
K.M: Ma vahepeal täitsa muretsesin, et see inimene teeb endale liiga, kuidas sa pärast… No kuidas ta tervis sellisele asjale vastu peab. (Mõtleb hetke) Päriselt! See ei saa ju tervislik olla, kui sul ei ole ühtegi toredat päeva nädalas. See tort oli hämmastav jah. Keegi ei hinnanud seda ka. Kurat! Oleks võinud meile selle tuua. Me oleks küll hinnanud. Aga ma ei saa aru jah, nii halb on olla selles valitsuses, aga hambad risti ikkagi ollakse.
J-K.R: No poliitikas on ju kõik muutunud!
K.M: Põhimõtteliselt on muutunud see, et tollel ajal olid poliitikas ühiskonna kõige ägedamad tüübid. Kõige lahedamad inimesed tegelesid poliitikaga. Ainult nimeta! Meie sõber Tiit Pruulist alates ja ma ei tea kellega lõpetades. Tänapäeval ei ole lahedad inimesed kuhugi kadunud, aga nad tegelevad muude asjadega. Igal juhul – poliitikaga nad kahjuks ei tegele.
